Esmalt siiski positiivset. Kallase meeskonda nõustus minema peaministri majandusnõunikuks Eesti Panga endine president Ardo Hansson, mis on kõva sõna. Nagu ka see, et kaks Euroopa võtmemängijat, Saksa kantsler Angela Merkel ja Prantsuse president Emmanuel Macron, kutsusid Kalja Kallase visiidile Berliini ja Pariisi. Kuna nad kohtuvad niikuinii Euroopa Liidu Ülemkogul, siis pole need kutsed lihtsalt viisakus, vaid siiras huvi Eesti uue peaministri vastu.

Sildade ehitamist meenutades: valitsusjuhi ülesanne on aidata – koos presidendi, välisministri ja riigikogu esimehega – ehitada välis- ja julgeolekupoliitilisi sildu Eestist välja ning Eestisse sisse.

Ent kodus on Kaja Kallase ja tema valitsuse käed sidunud praegu neetud koroonaviirus. Milliseid piiranguid karmistada ja milliseid leevendada; kas koolides tavaõpe sulgeda või oodata sellega; keda ja millises järjekorras vaktsineerida; kui palju arvestada teadusnõukojaga, kus on samuti erinevad arvamused; kuidas taastada koroonaväsimuse kiuste inimeste ohutaju – need on küsimused, millega valitsus tegeleb. Siis tuleb Euroopa Liidu rahade kasutamine, majanduse turgutamine, vaidlus Tallinna uue haigla rahastamise üle, Ida-Virumaale rohepöörde järgse lootuse andmine ja nii edasi.

Teiseks oli Kaja Kallasele siiski halvaks üllatuseks, et koalitsioonipartner Keskerakond ja korruptsioon on nõnda tihedalt seostatavad. Prokuratuuri kahtlustused Keskerakonna kui mittetulundusühingu ja Keskerakonna endise peasekretäri vastu ühelt poolt ning kriminaaluurimine mõjuka keskerakondlase Mailis Repsi vastu teiselt poolt – kokku on see mõru pill. Olukord tekitab ka omavahelist ettevaatlikkust ja valvsust, ehk mitte veel usaldamatust.

Võib muidugi öelda, et Kallas ja Reformierakond teadsid juba 13. jaanuaril, kui valitsuskõnelused Keskerakonnaga startisid, et sellised uurimised on alanud või pooleli. Teisalt, nullsuhete puhul Isamaa esimehe Helir-Valdor Seederiga, kellega Kaja Kallas kontakti ei saanud, oligi Reformierakonna ainus kiire võimalus koalitsioon keskparteiga.

See kõik on kuiv püssirohi valitsusest välja langenud EKRE relvameistritele, kes kutsusid laupäevasel volikogul oma poolehoidjaid osutama uuele võimuliidule kodanikuvastupanu. Kuigi, olgem ausad, seni on EKRE juhid olnud enda kohta küllalt vaoshoitud Reformi- ja Keskerakonna manamisel. Mis oleks täiesti mõistetav sõjakavalus, sest sügisel tulevad kohalikud ja siis pooleteise aasta pärast parlamendivalimised.

Vähemalt praegu näib, et EKRE ei soovi end muuta opositsioonis nii kurjaks erakonnaks, kelle valitsusse pääsemise kõik või peaaegu kõik välistaksid.

Seejuures on huvitav, milliseks kujunevad EKRE suhted pead tõstva Põliseestlaste Rahvaerakonnaga PERE, kes vaatab paljuski praeguste EKRE pooldajate suunas. Või täpsem oleks küsida: kas PERE muudab EKRE käitumist?

Ka Eesti 200 on valitsuse vahetusega sattunud enda jaoks ebamugavasse seisu. Nende muudkui kerkiv populaarsus toetus osa ühiskonna EKRE kui võimupartei vastasusele. Aga kui nüüd on EKRE opositsioonis, siis mille või kelle ümber saab Eesti 200 enda toetajaid koondada?

Esialgu on selleks üleskutse parlamendierakondadele, et Eesti presidendina jätkaks ka järgmised viis aastat Kersti Kaljulaid. Sellega püüab Eesti 200 suruda riigikokku pääsenud erakondadele peale arutelu, mida nood ei taha veel pidada.

Isamaa, sotsiaaldemokraadid ja EKRE teavad, et neil ei ole üksinda jõudu riigipea valimist otsustada. Ning kaks suurt, Reformi- ja Keskerakond, pole omavahel kokku leppinud, mida presidendivalimistega teha. On küll arvamus, et oleks tore, kui koalitsioon jõuaks ühise kandidaadini, ja samuti oleks tore, kui president õnnestuks valida kohe riigikogus, aga kuidas ja kelle esitatud kandidaadiga selleni jõuda, on alles läbi rääkimata.

Aega on. Mõelda vaid, et sellest on alles üks kuu, kui Jüri Ratas teatas, et astub peaministri kohalt tagasi ja algas uue valitsuse moodustamine.

Ja samas aega ei ole, sest juba kahe aasta pärast on parlamendivalimised, kui valijad otsustavad Eesti poliitika uued jõujooned.

Tegelikult on Kaja Kallasel kiire.