Veebruari alguses, 5. kuupäeval, jõustus USA ja Venemaa vahelise strateegilise relvastuse lepingu pikendamine veel viieks aastaks. Asi oli päris napikas, sest Donald Trumpi administratsioon soovis kasutada lepingut Venemaa survestamiseks, Venemaa sellega ei nõustunud ja leping oli kokku varisemas.

Joe Bideni valitsus Washingtonis on aga võtnud suuna riigi tagasiviimiseks rahvusvaheliste lepingute süsteemi. START-3 oli viimane leping, mis veel kehtis. Kõik muu, ballistiliste rakettide, kesk- ja vähema kaugusega tuumaraketid, isegi avatud taeva leping, olid juba kokku jooksnud.

Mõlemalt poolelt oli aga tahe olemas ja asi tehti rekordilise ajaga ära. Näiteks Venemaal peaksid sellised lepingud läbima sisulise arutelu parlamendi mõlemas kojas. Nüüd aga andis Putin korralduse, ja ennäe – duuma käsitles mõlemas kojas lepingu pikendamise ära vähem kui päevaga.

Ajalooline mälu ja pragmaatilised kaalutlused

Võib küsida, et mis sundis Venemaad minema ettepanekule lepingu pikendamiseks? Kõigi eelduste kohaselt ajalooline mälu ja pragmaatilised kaalutlused. Praegune juhtkond mäletab veel Nõukogude Liidu lagunemist ja praeguses halvenevas majandusseisus ei olnud neil ilmselt soovi riskida nõukariigi saatusega, kus majandus relvastuse võidujooksuga kaasnevate kulude tõttu kokku varises.

Üldiselt tuleb seda pikendamiseks heaks märgiks lugeda, sest parem halb leping kui hea sõda. Meenutagem ka tsitaadimeistri Vladimir Putini lausungeid. Propagandist Vladimir Solovjovi filmis märkis Putin, et "milleks meile see maailm, kui seal ei ole Venemaad?".

Või teine mõttetera: kolm aastat tagasi lubas Putin, et tuumakonflikti korral pääsevad venelased taevasse, aga Venemaa vaenlased põlevad põrgus. Kui hakatakse juba taeva ja põrgu terminitega opereerima, siis head oodata ei ole.

Putin pidas ilmselt muuhulgas silmas ka Venemaa võimet vastata tuumalöögile ka siis, kui kõik juhtimiskeskused on rivist väljas, selleks on süsteem Perimeeter, mida Lääne tuntakse nimetuse "surnud käsi" all. Selle mõte on hävitada vastane ka siis, kui oma riik on juba hävinud. Lisaks on nii USA kui ka Venemaa doktriinidesse sisse kirjutatud võimalus kasutada tuumarelva ka tavarelvastusega ründe puhul, kui riigi olemasolu satub ohtu.

Nüüd on siis vähemalt üks strateegilist relvastust piirav leping veel olemas. Ameeriklaste soov oli saada edaspidistesse relvastuspiirangute läbirääkimistesse hiinlasigi, kuid see on vähetõenäoline.

Põhjus on tegelikult juriidiline ja tehniline. Isegi kui hiinlased sooviksid laua äärde tulla, tekiks väike probleem. Lepingu mõte seisneb muuhulgas enam-vähem võrdses relvastuse pariteedis. Kuid hiinlastel on tuumarelvi palju vähem kui ülejäänud kahel.

Seega oleks kaks varianti – kas hiinlased hakkavad massiliselt relvi tootma või hakkavad venelased ja ameeriklased kiirelt oma lõhkepeade arvu kärpima, mida aga vaevalt saaks toimuda. Seega on Hiina küsimus kaugema tuleviku muusika.

Veel kaks lepingut

Tänavu 22. jaanuaril jõustus veel üks tuumarelvi käsitlev leping. Nimelt oli Honduras, ei tahaks öelda, et eriline tuumariik, 90 päeva varem andnud ÜRO peasekretärile üle ühe lepingu ratifitseerimiskirja. Seega oli liikmeid 50 ja jõustuski tuumarelva keelustamise leping.

See leping on üks imelik loom. Rahuaktivistid väidavad, et see annab moraalse surve võimaluse tuumarelvade väljatöötamise, katsetamise ja tootmise, samuti kasutamise keelustamiseks.

Kui relva ei ole võimalik kasutada, ei ole seda järelikult üldse vaja. Kui arvesse võtta, et lepingu osaliste seas ei ole ühtegi tuumariiki, seal ei ole ka isegi muidu rahumeelseid põhjamaid ega NATO liikmeid, siis on küsimus, et keda see paber siis piirama hakkab?

Tegelikult ongi ilmselt hea, et leping on vaid sümboolse tähendusega. Tuumarelvade omanikud neist ei loobu.

See oleks nagu aeg-ajalt korrutatav jutt vajadusest luua Lähis-Idas tuumavaba tsoon. Iisrael ei loobu oma tuumarelvast iialgi ja seegi idee on surnult sündinud. Ja pealegi, kui enamus tuumariike loobuks oma tuumarelvast, siis kindlasti kellelegi jääks see alles. Ning see "keegi" võiks siis tuumarelvavaba maailma ähvardama hakata mingite oma sihtide saavutamiseks.

Ilmselt on siiski lihtsam tunnistada, et tuumarelv on tulnud, et jääda ja tuleb proovida kahe- või mitmepoolsete lepetega külma sõja ajast tuntud "hirmu tasakaalu" hoida. See on kindlam vahend kui selle relva keelustamise leping kolmanda ešeloni riikide poolt.

Võimalik, et üks lepe päästetakse veel varjusurmast. Jutt on avatud taeva lepingust, millest nii USA kui ka Venemaa on juba väljunud. Kuid nüüd on infokilde, et mõlemad pooled on ilmselt hakkamas läbi rääkima sellesse formaati tagasi pöördumise üle.

Selle leppega, millega on liitunud 33 riiki, oli vahepeal huvitavaid lugusid. Nimelt kui USA lepingust väljus, nõudis Venemaa Euroopa osalisriikidelt kirjalikku kinnitust, et nood ei hakka vaatluslendude tulemusi ameeriklastega jagama, kuid samal ajal peaksid nad võtma kohustuse alati lubada Vene lennukitel vaadelda ameeriklaste sõjaväebaase Euroopas. Pole ime, et need nõudmised tagasi põrkusid, kuid nüüd hakatakse midagi siiski proovima.

Viited lugemishuvilistele

• Продление ДСНВ. Что это означает для системы контроля над вооружениями - Московский Центр Карнеги - Фонд Карнеги за Международный Мир (carnegie.ru)
• Время реакции / Тема недели / Независимая газета (ng.ru)
• Правовая скорлупа для безъядерной иллюзии — Россия в глобальной политике (globalaffairs.ru)
• A New Start for Arms Control? - The Moscow Times
• Russia obtains an extension to the START-3 treaty (osw.waw.pl)
• "На кону стояли высшие интересы национальной безопасности страны" – Газета Коммерсантъ № 20 (6982) от 05.02.2021 (kommersant.ru)