Natalie Mets: ööklubi on turvaline, kodu ei ole

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Natalie Mets Autor/allikas: Erakogu

Kuigi avaliku ruumi turvalisust tuleb endiselt edendada näiteks tänavavalgustuse paigaldamisega, siis sellest veelgi enam peame õppima kuulma kinniste uste taha, sest lisaks vahetule kahjule kannatavad vägivalla ohvrid ka hilisema vaimse tervise murede all, kirjutab Natalie Mets.

Küsisin hiljuti Tallinna ööklubide omanikelt, kui suur probleem on nende juhitud klubides seksuaalvägivald. Pean seksuaalvägivalla all silmas seksuaalvahekorda astumise katseid ja lähenemiskatsed ning seksuaalse alatooniga kommentaare, mis on ohvri suhtes teoks pandud vastu tema tahtmist.

Esitasin küsimuse nii alternatiivsete kui ka rohkem peavoolu kuuluvate kohtade esindajatele ning eranditult vastasid kõik, et seksuaalvägivalla juhtumid on väga harvad.  

Seda, et Tallinna ööelu on turvaline, kinnitasid ka mõni nädalat tagasi peetud turvalisuse teemalises vestlusringis politsei ning aastakümneid klubisündmuste korralduses osalenud promootor Liisi Ree ning turvatöötaja Teet Lind. 

Tallinna tänavad olevat lausa nii ohutud, et turvafirmad peavad pidevalt oma tegevusvaldkonda laiendama ning arendama uusi teenuseid rääkis Forus Security tegevjuht Raimo Heinam.

Paljudes Euroopa linnades on olukord kardinaalselt teine. Ingliskeelne meedia kirjutab pidevalt ohtlikust ööelust ning tutvustab programme, mis just seksuaalvägivalda ennetavad. Ohvriteks ei lange mitte vaid pidulised, vaid ahistatakse ka töötajaid. Euroopa Liidu toel läbiviidud uuringu järgi on 56 protsenti euroopa ööelus töötavatest inimestest kogenud tööl olles seksuaalset vägivalda.

Ööelus osalevatest noortest on seksuaalset vägivalda kogenud 72 protsenti. Sama uuringu järgi on seksuaalvägivalla intsidentidesse Eesti ööelus sattunud seitse protsenti 18-29 aastasest. Kuid see statistika ei tähenda, et vägivald pole Eestis probleem.

Tõeline oht varitseb kodus

Võiks ju mõelda, et ööklubi on väga kõrge seksuaalenergiaga ruum, kus möödarääkimine või valesti mõistmine leiavad tihti aset, kuid tundub, et avalik ruum paneb inimesi paremini käituma ning ohtlikuks muutub olukord, siis kui pealtvaatajaid ei ole.

Tallinna politsei öistest (kell 22-5:59) väljakutsetest on lähisuhte vägivallaga seotud väljakutsed viimased kolm aastat moodustanud 33 protsenti. Iga aastaga on väljakutsete arv tõusnud ning Euroopas üleeuroopalise vägivalla uuringu tulemuste järgi on Eesti koduvägivalla poolest Euroopas esikohal.

Seega kuigi avaliku ruumi turvalisust tuleb endiselt edendada näiteks tänavavalgustuse paigaldamisega, siis sellest veelgi enam peame õppima kuulma kinniste uste taha, sest lisaks vahetule kahjule kannatavad vägivalla ohvrid ka hilisema vaimse tervise murede all.

Avalikus kohas saab tõesti igaüks turvalisuse tagamisse anda oma panuse. Seda ise hästi käitudes ning vähem alkoholi tarbides; kahtlast olukorda märgates vahele astudes või sellest kaitseorganeid teavitades ning ettevõtjana alkoholi müümise lõpetades neile, kes seda enam ei vaja. Aga kuidas aidata neid, keda me ei näe?

Eesti naised väärivad uusi norme

Samast uuringust aga selgus, et Eestis annab vägivallast politseisse teada sajast ohvrist vaid 13, järelikult on vaja teha veel metsik töö, et kannatanud julgeksid ja oskaksid abi otsida.

Kindlasti aitab olukorda parandada julgustav kogukond, mida tõestab praegu Eesti meedias toimuv. Rohkem kui kunagi varem jagavad inimesed oma lugusid ning kartmise asemel julgustavad sama tegema ka teisi.

Eesti on esimene ning siiani ainukene idabloki riik, kus on seksuaalvägivalla kriisiabikeskused, mis teevad tihedat koostööd kõikide organisatsioonidega, kes seksuaalvägivalla juhtumitega tegelevad. Organisatsioonide ülese koostööni on ennekõike jõutud seetõttu, et süsteemis töötavad inimesed taipasid ükshetk, et Eesti ühiskonnas valitsevat suurt probleemi saab lahendada ainult koostöö abil.

Märtsi keskel toimunud naistevastase vägivalla teemalises vestlusringis möönis endine peaprokurör Lavly Perling, et Eesti õigussüsteem peab veel lõputult selles vallas edasi arenema ning lisas, et õigussüsteem peegeldab kaunis karmil kujul ühiskondlikke hoiakuid. Nendel juhtudel, kui õigussüsteem ei saa ohvri kaitsmisega adekvaatselt hakkama peavadki sekkuda sotsiaalsüsteemid.

Olen ühes oma varasemas arvamusartiklis väitnud, et lisaks veel paremale ohvriabile on vaja Eestis muuta seadust nii, et vägistamisena käsitletaks mistahes nõusolekuta seksuaalvahekorda, olenemata sellest, kas ohver osutas vastupanu või tema suhtes kasutati vägivalda. Aga seaduse muutmisest ainult ei piisa, sest seaduse muutmisega ei kaasne automaatne muutus hoiakutes ning lisaks vägistamisele ei saa tolereerida mitte ühtegi vägivalla vormi. 

Ainus viis vägivallast vabanemiseks on selle märkamine ja sellest rääkimine. Nii ohvri kui ka ohvrile lähedal seisva inimesena. Kui märkad, siis räägi. Kohe!

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: