Jako Salla: mööda vaadates aitame vägivalla kestmisele kaasa

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Jako Salla Autor/allikas: Erakogu

Vägivald Eestis on jätkuvalt tõsine probleem, mis mõjutab rängalt meie inimeste tervist, toimetulekut ja heaolu ning mille osas on naiste kannatused suuremad kui meestel, kirjutab Jako Salla.

Euroopa põhiõiguste ameti korraldas 2019. aasta keskel EL-i liikmesriikides elanikkonna küsitlusel põhineva kuriteoohvrite uuringu. Uuring ei näita koroonakriisist tingitud muutusi, kuid annab siiski võrdluses teiste riikidega erakordselt hea pildi puudutatud teemadest, sh vägivalla kogemisest ja sellega seotud hoiakutest.

Uuringu kohaselt langeb vägivalla ohvriks aasta jooksul iga kümnes Eesti inimene (uuring on tehtud 16+ vanuses inimeste seas) ja selle näitajaga on Eesti koos Soomega Euroopa Liidu riikide seas kõrgeimal kohal. Vägivalla kõrget taset meie regioonis näitab ka tapmiste statistika, milles võrreldes ülejäänud Euroopa riikidega on samuti Baltimaade ning Soome näitajad palju aastaid kõrgemad olnud.

Vägivalla ohvriks langenute osakaal Eestis on meeste ja naiste vahel võrdväärne, kõige kõrgem on see noorte meeste seas ning majanduslikult vähem toimetulevate inimeste hulgas.

Kui meestevastane vägivald ilmneb ennekõike noores eas, siis naiste seas hakkab vägivalla kogemine oluliselt kasvama kolmekümnendates. Naisohvrite seas on enamikel juhtudel vägivallatsejaks pereliige (58 protsenti), samal ajal meesohvrite osas on sagedamini ründajaks tuttav (42 protsenti) või võõras (36 protsenti).

Enamik vägivalda kogenud naistest langeb ohvriks kodus (64 protsenti), see näitaja on ligi kolm korda kõrgem kui meeste seas (22 protsenti). Koduses keskkonnas kogetud vägivalla näitajaga oleme Euroopas häbiväärsel teisel kohal.

Peame õppima paremini nägema vägivallast tingitud kahjustusi

Ühelt poolt võib sellest uuringust järeldada, et valdava enamiku Eesti inimeste jaoks pole vägivald igapäevane ega ka igal aastal kogetav nähtus, vägivallavaba elu on Eestis norm, kuid ometi võib meil olla umbes kümnendiku jagu mehi, kes ei soovi või ei oska lahendada probleeme ilma vägivallata. Kahekümnendates on nad vägivaldsed ennekõike oma sookaaslaste vastu, peale seda püsisuhtesse asudes saavad nende ohvriteks naised.

Tasub tähele panna ka seda, et kui meeste vägivald on suurema tõenäosusega episoodiline, siis naiste kogetav vägivald kodus on suurema tõenäosusega korduv ja süstemaatiline. Antud uuringust saab küll välja lugeda protsendi inimestest, kes vägivalda on kogenud, kuid mitte seda kui palju kordi vägivallaohvriks langenu vägivalda perioodi jooksul koges.

Muud uuringud annavad kindlust eeldada, et kuigi nais- ja meesohvreid oli uuringus enam-vähem sama palju, siis vägivallaintsidente kogesid naised perioodi jooksul märksa enam.

Uuringus kajastati ka kogetud vägivallaga seotud psühholoogilisi tagajärgi, mis Eesti naiste puhul on eriti rasked. Kogetud vägivallal ei tunnetanud olulist mõju 23 protsenti Eesti naistest (51 protsenti meestest). Haavatavana tundis end peale juhtunut 49 protsenti naistest, ärevust koges 43 protsenti, depressiivsust 40 protsenti, enesekontrolli kadu 39 protsenti, unehäireid 33 protsenti, keskendumisraskusi 19 protsenti ning paanikahooge 12 protsenti naistest.

Kõige enim paistab neist näitajatest Eesti naiste puhul silma depressiivsus, mille puhul on Eesti näitaja kõrgeim 27 riigi seas (EL-i keskmine on kaks korda madalam ehk 20 protsenti).

Uuring kinnitab veenvalt, et vägivald Eestis on jätkuvalt tõsine probleem, mis mõjutab rängalt meie inimeste tervist, toimetulekut ja heaolu ning mille osas on naiste kannatused suuremad kui meestel.

Olla Euroopa tipus selliste näitajatega kinnitab, et vägivalla taandumine meie inimeste eludest on aeganõudev protsess, kus peavad rauad tules olema korraga paljudes valdkondades: alates vägivallatraumale kohaselt reageerivast lastekaitsetööst ja vägivalda märkavast tervishoiusüsteemist kuni vägivalla lõpetamisse resoluutselt suhtuva õiguskaitsesüsteemini.

Paremini peame õppima nägema ka vägivallast tingitud kahjustusi nii laste kui ka täiskasvanute vaimsele tervisele ning selle seoseid alkoholismi, narkomaania ning muude ennast- ja teisi kahjustavate käitumise vormidega.

Oskame juba küll mõista seda, et alkoholijoove ning teatud psüühikahäired suurendavad vägivallariski, kuid seda, et vägivalla otsesest või kaudsest kogemisest tulenev trauma ka viib vaimse tervise häireteni, veel omaks võetud pole.

Taasohvristamise risk on täiesti olemas

Kogetud vägivallajuhtumitest teatas politseile vaid 13 protsenti Eesti inimestest. Arvestades seda, et 2020. aastal registreeris politsei Eestis 7975 vägivallakuritegu ning ka seda, et uuringus ei arvutatud välja juhtumite arvu ühe kannatanu kohta, siis võib eeldada, et vägivallakuritegude arv Eestis ühes aastas on kindlasti suurem kui 60 000.

Politsei teavitamise näitaja oli Eestist madalam vaid Soome ja Kreekas. Kõige kõrgem oli politsei teavitamine Prantsusmaal ja Itaalias, Euroopa keskmine näitaja oli 20 protsenti.

Juhtumitest, kus tegu oli meesohvritega teavitati Eestis politseid veidi enam (15 protsenti, naisohvrite puhul 12 protsenti). Madalam näitaja naiste puhul viitab ühelt poolt sellele, et koduseintevaheline vägivald on vähem nähtav ning põhuseid, miks kannatanu ise ei soovi juhtumit avalikustada, on rohkem kui situatsioonilise meestevahelise vägivalla puhul, millel on sagedamini ka pealtnägijaid.

Uuriti ka seda, miks ohvrid politsei poole ei pöördunud. 45 protsenti Eesti ohvritest ei pidanud juhtunut piisavalt tõsiseks, et politseid teavitada, 37 protsenti lahendasid olukorra ise, 14 protsenti uskusid, et politsei ei tee midagi, 13 protsenti pidasid teavitamist ja sellega kaasnevat liiga ebamugavaks ning üheksa protsenti ohvritest kartis kättemaksu.

Teiste riikide seas paistab silma, et Eesti meeste seas on märksa kõrgem nende ohvrite osakaal, kes vägivallaolukordade järel ise lahenduse leiavad (42 protsenti, teistes riikides keskmiselt 22 protsenti).

Ilmselt on viimane näitaja seotud sellega, et toimepanija ja ohver tunnevad sageli teineteist ning tegu on olustikulise konfliktiga. Vägivalla pisendamine mitte piisavalt tõsiseks ja teatamisväärivaks on aga sageli seotud sellega, et vägivalda peetakse peresiseseks küsimuseks ning samuti tunnevad ohvrid ise juhtunu pärast häbi.

Kui meenutada hukkamõistvaid reaktsioone "Pealtnägijas" oma loo rääkinud Kelly Sildaru loo avalikustamisele, siis on ka lihtsam mõista, miks ohvrid ning ilmselt ka nende lähedased kahtlevad selliste lugude avalikustamise osas – taasohvristamise risk on täiesti olemas ning kui mitte meedias, siis sageli võib hukkamõistu kogeda sugulaste- või sõpraderingis.

Uuringus küsiti ka Eesti elanike hoiakute kohta, mis puudutavad paarisuhtevägivalda sekkumist ja selle õiguskaitseasutustega koostöö tegemist. Eesti inimestest 59 protsenti annaks paarisuhtevägivallast, mille tunnistajaks nad on, politseile teada ning 67 protsenti oleks valmis pealt nähtud vägivalla kohta ka kohtus tunnistusi andma.

Need näitajad on Euroopa Liidu riikide keskmise lähedal. Oluliselt murettekitavam on aga inimeste valmisolek paarisuhtevägivalda sekkuda ehk ise midagi selle lõpetamiseks ära teha. Seda teeks vaid 37 protsenti Eesti inimestest. Naistest sekkuks 30 protsenti ja meestest 46 protsenti. Mõlemad näitajad jäävad Euroopa keskmisele alla. Hea uudis on aga see, et mida noorema vanusegrupi vastajaga oli tegu, seda enam oldi valmis sekkuma.

Peab olema julgust mitte mööda vaadata

Eesti inimesed on vägivallaga veel harjunud, seda peetakse veel liiga normaalseks. Isegi kui vägivalla ohvriks langeb iga aasta kümnendik inimestest, siis on nende ümber ometi veel paarikümne protsendi jagu inimesi, kes tegelikult ju võiks teada või saada aru, mis peres või suhtes toimub.

See, et sekkuma on Eestis valmis vaid 37 protsenti inimestest, on tõsiselt murettekitav. Ega sekkumine tähenda ju ainult kakluse vahele tormamist, sekkumisvõimalused algavad nii väikesest asjast nagu on hoolivuse näitamine küsimise näol, aga see võib tähendada ka seda, et pakume oma lähedasele turvalist elukohta ja tuge, kui vägivaldne suhe lõppeb.

Väga paljud ohvriabi kliendid räägivad, et aastate jooksul ei küsinud keegi neilt sinikate ja muude vägivalla märkide kohta. Kahjuks on meil kalduvus mõelda, et asi pole nii hull või küll keegi teine sellega tegeleb.

Peab olema julgust mitte mööda vaadata ning mõista, et mööda vaadates aitame me vägivalla kestmisele kaasa. Vägivalla kohta küsides saab olla hea sõber nii vägivalda kasutavale inimesele kui ka kannatanule.

Kui sa ei küsi ja vägivald jätkub, siis on see ka sinu hingel, see pole koht, kus palveid lugeda, helmeid mudida ja küünlaid kirikus panna. Tegutseda tuleb. Ja kui teine pool sellest kohe sinuga rääkida ei taha, siis vähemalt ta teab, et sa oled olemas ja sinuga saab sellest rääkida ning ideaalis ka koos lahendusi otsida.

Meil on ohvriabis igal nädalal hea meel näha neid juhtumeid, kus vaikusemüüri lõhkunud sõbranna, töökaaslase või sugulase toel helistatakse kriisitelefonile või tullakse rääkima vägivallast. See on suur asi, kui otsustad vaikimise asemel tegutseda. Kui sa täpselt ei tea, mida teha ja kuidas vägivallateemat jutuks võtta, helista meile ja arutame koos läbi.

Kasulikud numbrid:
  • Ohvriabi kriisitelefon 116006, veebivestlus www.palunabi.ee
  • Vägivallast loobumise tugiliin 6606077
  • Abi pakuvad ka ohvriabitöötajad ning naiste tugikeskused üle Eesti. Loe lisa www.palunabi.ee
  • Vahetu ohu korral helista 112

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: