Olen mõelnud, mis mind abieluteemalise rahvahääletuse või -küsitluse puhul häirib. Sellele on raske vastata, raskem kui küsimusele, mis mind selle juures ei häiri.

Kindlasti ei häiri mind selliste algatuste võimalikkus; ei häiri see, et on võimalus taolisi kampaaniaid läbi viia. Kindlasti seisneb rahvahääletuste üks positiivsemaid jooni tõsiasjas, et see kannab endas (paljude jaoks) demokraatia ideaali, võimalust osaleda otseselt ühiskonnaelu korraldamisel.

Samuti ei häiri mind see, et nõnda paljudele inimestele tundub just abieluliste nüansside täpsustamine ääretult olulise küsimusena. Täpsustan: tegelikult häirib, aga ainult nii palju, nagu häirib iga inimest, kes avastab, et suur või suurem osa inimesi mõtleb mingis küsimuses temast sootuks teisiti. Ja demokraatlikus ühiskonnas tuleb sellega alati arvestada.

Enamgi: demokraatlikus ühiskonnas oleme vabad sellise paratamatuse ees mitte silmi sulgema, oleme vabad järele mõtlema.

Eelarvamused pigem süvenevad

Mind häirib pigem nüanss, mis puudutab Eesti elu mitte ainult sotsiaalses, vaid ennekõike psühholoogilises plaanis.

Aga sellest nüansist on keeruline rääkida, sest tegu on pigem aimdusega, ebamäärase tundega, et abielu ümbersõnastamine, mille taga on taotlus rõhutada seda mehe ja naise vahelise liiduna, ei lahenda tegelikult suurt midagi (kui ehk välja arvata tõrjutute üürike võidurõõm, mõne erakonna reiting või mõne suure ego päevane doos). Või kui lahendabki, siis mitte paremuse poole, sest selle taga on aimata väärtuspõhist vajadust vähendada mingite inimeste väärtust.

Tundub, et rahva kaasamine sellise nurga alt ei paku ühtegi üldist igapäevaelu puudutavat lahendust: keegi ei muuda hääletuse tulemusel oma sotsiaalset käitumist paremaks, sest on kaheldav, kas üks hääletus või küsitlus aitab kellelgi vabaneda ideoloogilistest painetest, tulgu need mis tahes suunalt.

Üldisematest lahendustest rääkimata: me tegeleme asjaga, mille üle otsustamine ei too lauale rohkem leiba, ei kaota kooli- ega töökiusamist (võimalik et hoopis suurendab, sest välistav hoiak saab legitimeeritud), ei lühenda tööaega, ei muuda keskkonda puhtamaks. Selline muudatus ei mõjuta positiivselt inimeste toimetulekut, ei kergenda üksikemade, üksikisade või hüljatud laste elu, ei tervenda katkisi suhteid.

Olgu, asi on põhimõtteline – oodatakse nihet väärtushinnangutes, lahendust rahuldamata õiglusjanule, küsimus on paljude inimeste enesetundes ja -hinnangus, soovis elada "traditsioonilisemas" õhkkonnas. Ometi tundub, et hääletuse tulemus ei pane muutma nende inimeste endi igapäevaelu püsivalt paremaks, traditsioonilisus tähendab siin pigem linnukest paberil, mis seob kokku väärtus- ja võimujanu. Eelarvamused pigem süvenevad.

Olgu, võime korraks mõttemängu korras arutada, et kui põhiseaduses abielu sõnastust muudetakse, hakkavad need inimesed, kes tunnevad ennast praeguses, nende jaoks liiga pluralistlikus ja seetõttu ebakindlas ühiskonnas ohustatuna, rahulikumalt elama, nii mõnedki neist ei kipu enam ennast oma lähedaste peal välja elama, sest nende õigused on olnud korraks terve ühiskonna keskmes.

Ometi osutub see tõenäoliselt soovmõtlemiseks – selleks on näiteks koduvägivald Eestis ühiskonnas liiga sügavalt sees, nii et meil on tegemist koroonast palju sitkema epideemiaga.

Koduvägivalla harrastajate seas on suur hulk täiesti tavalisi eesti soost heteromehi, kes teevad oma lähedaste elud maapealseks põrguks. Ma ei saa midagi parata, et varjatud vägivalla epideemiline levik tundub mulle kordades akuutsema probleemina, kui see, kas samasoolised saavad abielluda või mitte.

Kas vägivald traditsioonilisemas ühiskonnas on kuidagi parem vägivallast moodsamas ühiskonnas? Kas abielu institutsiooni tugevdab rohkem üks küsitlus või seda institutsiooni tabanud tõsiste probleemide pidev, nüansseeritud käsitlemine? Kas nõnda paljud traditsioonilised perekonnad on tõepoolest katki selle tõttu, et selle kõrval eksisteerivad teiselaadsed suhtemudelid, mida ei tee olematuks ükski hääletus – või pigem ikkagi seetõttu, et levinud on inimeste üldine emotsionaalne kirjaoskamatus ning tuleks küsida: miks?

Võib harrastada korraks teistki mõttemängu – kui kehtestada sõnaselge, ühene sõnastus, et abielu on mehe ja naise vaheline liit, võib see ehk hakata mõjutama tulemuslikult üht sügavat probleemi, eestlaste eksistentsiaalset väljasuremishirmu (ja ka -kõverat). Ent seegi ei tundu eriti veenev. Põhiseaduslik muudatus või formaalne piirang ei muuda kellegi arusaamu armastusest või vabadusest.

Mäng hirmudega on mäng tulega

Võimalik et mõnigi lugeja, kes on viitsinud ennast siinse lõiguni välja vedada, hakkab aimama, et autor tahab hoida juttu ühe konkreetse erakonna problemaatilisusel.

Nojah, tahan ning ei taha ka. Tuleb tunnistada, et see konkreetne erakond on suutnud efektiivselt kanaliseerida inimeste hirme.

Hirm on baasemotsioon ning tundub, et rõhuv enamus inimestest tunneb mitte vaid isikliku eluga seotud hirme, vaid kardab ka oma ühiskonna tuleviku pärast, seda vaatamata oma poliitilistele eelistustele või soolisele ja seksuaalsele kuuluvusele. Koroonapandeemia on muutnud ebakindluse läbivaks eluviisiks, mis paneb mu uskuma, et kartus tuleviku ees ühendab üsnagi vastakalt mõtlevaid inimesi.

EKRE on pakkunud hirmudele väga lihtsaid lahendusi – hirmu saab projitseerida mingitele sotsiaalsetele gruppidele ja veenda inimesi, et kui neid gruppe vaos hoida või tõrjuda, lahenevad ka hirmud. EKRE on midagi sarnast vaktsiinivastastele meditsiinis – pakutakse lihtsaid lahendusi keerulistele probleemidele.

Jällegi, ma ei taha seda ainult kritiseerida, need lihtsad lahendused pole küll minu jaoks, ent paljudele inimestele need sobivad ning selle tõsiasjaga tuleb minusugustel kui mitte leppida, siis arvestada, seda kui fenomeni tõsiselt võtta.

Saan vaid lisada omalt poolt aimduse, et kahe inimese vahelise ametliku suhte ümbersõnastamine ei muuda kellegi isiklikku armuelu kvaliteetsemaks, ei kasvata kellegi tundlikkust – nii nagu võõraste keelte ja kommete tõrjumine ei pane kedagi selgemat eesti keelt kõnelema või paremini eesti kultuuri tundma.

Oma sisemiste hirmude peegeldamine välismaailma on küll efektne, aga lühiajaline, pindmine lahendus, mis meenutab pisut sisemise verejooksu või ummistunud veresoonte parandamist ilusa plaastriga.

Mäng hirmudega on mäng tulega või isegi tulekahjuga. Hirmud pääsevad kanaliseerituna küll korraks välja, aga ära ei kao, sest need võrsuvad ehk rohkemgi teadvusest kui keskkonnast – seetõttu võib esimene õnnestunud tõrjeakt hirmu vaid võimendada, seda ehk peaks olema lähiajalugu meile õpetanud.

Miks nii? Sest kui põhjus ja tagajärg ümber pööratakse, harjutakse mõtlema sisemisest ebakindlusest kui mingi välise, parasjagu kõige ebameeldivama ilmingu tagajärjest, justkui ei võrsukski hirmud inimese seest.

Sedasi teeme sageli ka isiklikumas plaanis: näiteks kartust laste tuleviku pärast saab kanaliseerida laste sõpradele-sõbrannadele ning nende vanematele, õpetajatele, haridussüsteemile, st millelegi, mis ei käi parasjagu kokku kujutlustega laste iseseisvumisest.

Selline ümberpööre võimaldab hakata eneseanalüüsi asemel süüdistama erinevaid väliseid, võõristust tekitavaid nähtusi või gruppe, ning muuta sedakaudu enda ebakindlustunne maailma ennustamatuse tagajärjeks – kuigi see on ainult pool tõest, ebakindlus on inimesse sisse kirjutatud.

Miks? Sest maailm on püsivalt keeruline ja ohtlik. Arusaadav, et inimesel on kergem valida välja mõni üksik ilming, mis hakkab tema silmis seda ohtu "esindama". Aga saades kontrolli alla ühe üksiku ilmingu või grupi, ei saa ometi kontrolli alla tervet maailma, sealhulgas omaenese hirme. Elama tuleb õppida mitte ainult maailma keerulisusega, vaid ka ennekõike iseenda ebakindlusega.

Üks võimalus on tunda hirmu ja muundada seda vihaks, süüdistada ja süüdi mõista. Aga on teisigi võimalusi. Üldjoontes on kaks varianti: maailma tõrjuda või seda (ja sedakaudu iseennast) tundma õppida, sealhulgas õppida eristama ohte ja hirme, nägema nende ühisosa ja erinevusi.

On võimalik hirmudele järele anda või neid lugema õppida. Võimalik, et ainult pidevalt, lõppematult oma hirmude kohta õppides saab muundada hirme ettevaatlikkuseks, järelemõtlemiseks, naeruks, leebuseks, uudishimuks, imestuseks ja mõnikord ehk ka imetluseks.

Igatahes tuleks kasuks tegeleda probleemidega, mille lahendamine muudaks meievahelisi suhteid või meie eluolu (või mõlemat ühtaegu) käegakatsutavalt paremaks, paneks meid üksteist vähem võõristama või pelgama. Mul on hirm, et kõnealune rahvahääletus või -küsitlus seda ei tee.