Marit Märk: mis on venoosne tromboos? Haigus, mis ei küsi vanust
Seoses koroonapandeemia ja vaktsineerimisega on päevakorrale tõusnud venoosse tromboosi teema, millele erinevalt arteriaalsest tromboosist on maailmas vähem tähelepanu pööratud. Veenitromboos on ennetatav ja ravitav haigus, oluline on teada personaalseid riskifaktoreid, kirjutab tromboosiarst Marit Märk.
Meditsiinis me eristame kahte tüüpi tromboose. Arteris tekkinud trombi nimetatakse arteriaalseks tromboosiks ja veenis tekkinud trombi venoosseks tromboosiks. Nii arteriaalne kui venoosne tromboos on väga tõsised haigused ning sõltuvalt paikmest (südame pärgarter, aju- või kopsuarter) võivad olla letaalse lõppega.
Venoosse tromboosi levimus on üks juht tuhande täiskasvanu kohta aastas ning haigus on kolmas oluline südame-veresoonkonnahaigus südamelihase ja peaajuinfarkti järel. Venoosses süsteemis tekkinud tromboosi ja selle võimalikku emboliseerumist kutsutakse laiema mõistena venoosseks trombembooliaks.
Klassikaliselt avaldub haigus alajäseme süvaveeni tromboosiga ning sageli tüsistub kopsuarteri trombembooliaga, kui veeniseina kinnitunud trombimassist liikuma läinud tükikesed satuvad kopsuvereringesse. Kopsuarteri trombemboolia on haiguse raskeim avaldumisvorm.
Harvem diagnoositakse tromboosi peaaju venoossetes siinustes ja vistseraalveenides. Erinevalt arteriaalsest tromboosist, mida seostatakse vanemaealisusega, võib venoosne tromboos tabada ka noori ja aktiivseid inimesi.
Reeglina avaldub süvaveeni tromboos ühepoolselt jala või sääre turse, pinge, valu ja nahavärvi muutusega. Kopsuarteri trombemboolia puhul kaebab patsient õhupuudustunnet, rindkere valu, köha ja südamekloppimist, veriköha teke ning minestustunne on juba kohese erakorralise pöördumise näidustus.
Venoosse tromboosi riskifaktorid ei ole aastate jooksul muutunud ning mitme riskifaktori olemasolu suurendab tromboosi tekkimise tõenäosust. Haiglaravil olles, kas ägeda haigusega, suure operatsiooni, trauma või pahaloomulise kasvaja tõttu, millega kaasneb immobiliteet ehk vähene liikumine, manustatakse patsientidele veenitromboosi ennetamiseks trombivastast ravimit, kui ei ole vastunäidustusi.
Teadaolevalt on ka COVID-19 väga trombogeenne haigus ning haiglaravile sattudes rakendatakse patsientidele trombi profülaktikat. Teades, et ka rasedus ja sünnitusjärgne periood ning kombineeritud hormonaalne kontratseptsioon suurendavad tromboosi riski, tuleb noori naisi skriinida päriliku eelsoodumuse suhtes, kui on teada perekonnas tromboosi juhtumeid.
Lisaks soodustavad veenitromboosi rasvumus, vähene liikumine (näiteks pikk lennureis, autosõit), vedeliku defitsiit ja suitsetamine. Kolmandikul juhtudest võib jääda tromboosi tekkepõhjus ebaselgeks.
COVID-19 vastasel vaktsineerimisel on adenoviirusvektori baasil vaktsiinidega seostatud tromboosi juhtumite puhul tegemist aga väga harva esineva ja haruldase tromboosi ning veritsusega kulgeva seisundiga- vaktsiin-indutseeritud trombootilise immuuntrombotsütopeeniaga (i.k - VIPIT), mille varasel diagnoosimisel on võimalik rakendada spetsiifilist ravi.
Kokkuvõtvalt on veenitromboos on ennetatav ja ravitav haigus. Oluline on teada personaalseid riskifaktoreid, ära tunda tromboosi tunnuseid ja õigeaegselt pöörduda. Üldised soovitused on püsida aktiivne ja käituda terviseteadlikult.
Toimetaja: Kaupo Meiel