Piret Rospu: vaktsiinide sihtgrupid on aja jooksul oluliselt muutunud

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Piret Rospu Autor/allikas: Helin Loik-Tomson

Meil on kasutusel mitu vaktsiini, mille sihtgrupid on aja jooksul oluliselt muutunud. Perearst Piret Rospu teeb sissevaate vaktsineerimisotsuste loogikasse, sest infot on tulnud palju, see on kiirelt muutunud ja kui iga päev näpuga järge ei aja, siis võivad 180-kraadised kannapöörded olla segased.

Esialgu tuli AstraZeneca/Oxfordi ülikooli vaktsiin soovitusega mitte kasutada vanuses 70+, sest kliinilistes uuringutes oli eakaid ja nendel tekkinud covidit liiga vähe, et usaldusväärselt hinnata vaktsiini tõhusust vanemaealistel. Kuna noortel oli vaktsiin uuringutes andnud hea kaitse, otsustati see esialgu kasutusele võtta seal, kus on kindel, et sellest on kasu. 

Seevastu Inglismaal alustati AstraZeneca vaktsiini kasutamist jaanuaris ja kohe riskigruppidel, st suuremas osas on sellega vaktsineeritud inimesi vanuses 65+. Inglismaa võttis kasutusele ka nn first dose first põhimõtte, tehes suurele hulgale inimestest ühe doosi ja lükates teise doosi pikalt edasi.

Veebruari lõpuks tulid juba esimesed andmed, et päriselus on vaktsiin eakate hulgas covidiga haigestumist, rasket ja haiglaravi vajavat covidit ja koroonasurmasid vähendanud massiivselt. Ka üle 80-aastastel on ühe doosiga vaktsineerimine vähendanud koroona tõttu haiglaravi vajadust üle 80 protsendi. Seega ei osutunud tõeks kartused vähesest efektiivsusest ja AstraZeneca vaktsiini võib vanemaealistel julgelt kasutada.

Tromboosijuhtumid

Samal ajal tulid Euroopast teated noortel inimestel tekkinud atüüpilistest tromboosijuhtudest koos hüübimisrakkude sügava vähesusega. Seetõttu pandi mõnel pool maailmas vaktsiini kasutamine ajutiselt seisma, aga kuna Eestis on nakatumine praegu maailma tipus, ei saa me vaktsineerimise peatamist endale lubada.

Ettevaatusabinõuna anti ravimiameti poolt esialgne loetelu trombidega seotud haigustest ja seisunditest, mille puhul AstraZeneca vaktsiini ajutiselt mitte kasutada. 

Õige pea selgus, et tavalist tromboosi (nt süvaveenitromboos, kopsuarteri trombemboolia, insult, infarkt) tekib vaktsineeritute hulgas isegi vähem kui vaktsineerimata inimeste hulgas. Seda ei osata praegu hästi selgitada, aga võimalik, et vaktsineerimata inimeste tromboosijuhtusid ajab üles covid ise, mis on ääretult palju trombe tekitav haigus. Seega tavalist tromboosi AstraZeneca vaktsiin ei tekita. 

Küll aga on praegu veel uuringud pooleli võimaliku seose kohta AstraZeneca vaktsiini ja noortel inimestel tekkinud haruldaste sündroomide osas, kus esinevad trombid erinevates kehapiirkondades koos samaaegse hüübimisrakkude vähesusega. Eeskätt räägitakse siin ajuveenide trombidest. Neid juhtusid oli 22. märtsi seisuga 9,2 miljoni vaktsineeritu hulgas registreeritud 62, surmaga lõppenud neist 14.

Haigestunutest suurem osa on alla 60-aastased (enamasti alla 55-aastased). Et Inglismaal vaktsineeriti eakaid, on ilmselt ka põhjus, miks neid tromboosijuhtusid seal kohe alguses ei leitud.

Haigestunute hulgas on naisi rohkem kui mehi (suhe 2:1) ja pole teada, kas naised on selle suhtes vastuvõtlikumad või on neid rohkem sellepärast, et paljudes riikides on naisi rohkem vaktsineeritud (hoolekandetöötajad, meditsiinitöötajad jne). Ka tavalise (vaktsiiniga mitteseotud) ajuveenide tromboosi esinemissagedus on naiste hulgas kõrgem kui meestel. 

Seda küsimust uuritakse väga intensiivselt. Esimeses järjekorras on vaja välja selgitada, kui sage on ajuveenide tromboos Euroopas tavaelanikkonna hulgas ja vaktsineeritute hulgas ning kui palju need omavahel erinevad.

Oletatavasti on tavaelanikkonna hulgas selle esinemissagedus umbes üks juht miljoni kohta. Kõigi vaktsineeritud inimeste hulgas on ajuveenide tromboosi esinemissagedus sarnane nagu tavapopulatsioonis, aga kui vanemaealised sealt arvutustest välja jätta, siis nooremate hulgas tõuseb sagedus selgelt.

Saksamaa on teatanud AstraZeneca vaktsiiniga seotud trombide esialgseks esinemissageduseks 1-2,4 juhtu 100 000 vaktsineeritu kohta. Siin on oluline teada, et ajuveenide trombe võib tekitada ka covidisse haigestumine, sellisel juhul sagedusega 1 juht 10 000 kohta. Nii et vaktsineerimisega tekib seda rasket haigust esialgsete hinnangute kohaselt umbes kümme korda harvem kui koroonasse haigestumisega.

Praeguseks on juba teada, et paljudel haigestunud inimestel on kehas käivitunud teatud autoimmuunsed protsessid. Ettepanek on panna sellele sündroomile nimeks VIPIT (vaktsiinist indutseeritud protrombootiline immuuntrombotsütopeenia).

Avaldatud on ka arstide jaoks esimesed käsitlusjuhendid, kus on selgelt kirjeldatud ravivõtted, mis võivad seisundit parandada, aga ka sellised sekkumised, mis võivad haigust halvendada ja mida ei tohi kasutada. 

Need on põhjendused, miks esialgne soovitus AstraZeneca vaktsiini kasutada alla 70-aastastel on praeguseks asendunud soovitusega vaktsiini kasutada üle 60-aastastel inimestel. Ja igasuguseid tromboosi riskifaktoreid praegu kokku lugema ei pea, see võimalik vaktsineerimisega seotud tromboos tekib teistsuguste mehhanismide kaudu kui tavalised trombid.

Märgin ka, et ei ole tõendeid, et autoimmuunhaiguste (nt 1. tüüpi diabeet, reumatoidartriit, psoriaas jm) seda vaktsineerimisega seotud tromboosi tõenäosust suurendaksid.

Vaktsiini kasutamine noorematel kui 60-aastastel ei ole Eestis keelatud, aga igal individuaalsel juhul peab kaaluma riske ja kasusid arutama. Arvesse tuleb võtta nakatumise tõenäosust, üldist tervist ja tõenäosust koroonasse haigestumise korral raske haiguskulu tekkeks. 

Mis saab nendest noortest, kes on saanud esimese AstraZeneca doosi ja ootavad teist? Praegu arvatakse, et kui esimese doosiga ei ole neid haruldasi trombe tekkinud, siis ei peaks neid ka pärast teist doosi tekkima. Kui trombide teke pärast teist vaktsiinidoosi oleks väga sage, siis oleks see juba kliinilistest uuringutest välja tulnud. 

mRNA-vaktsiinid jäävad tulevikus noorematele

Esialgu olid mRNA-vaktsiinid (Pfizer/BioNTechi ja Moderna omad) ju ainsad, mis meil olid. Nendega on vaktsineeritud suur osa meedikutest, hooldekodu elanikest ja nendega alustasime ka riskigruppe 80+. Praeguseks on eakate kaitsmiseks AstraZeneca vaktsiini näol väga hea vahend olemas, samas on meil vaja midagi, millega nooremaid riskipatsiente kaitsta. 

Noorte vaktsineerimisel on veel üks oluline moment. Lisaks nende endi kaitsmisele on mobiilsema elanikkonna puhul oluline vähendada viiruse levitamist. Aasta algul oli meil teada, et mRNA-vaktsiinid kaitsevad vaktsineeritut ennast sümptomaatilise haigestumise eest 94-95 protsenti, aga polnud õrna aimugi, kui palju need vähendavad asümptomaatilist nakatumist või viiruse levitamist.

AstraZeneca vaktsiini uuringus seevastu lasti osalejatel endalt kord nädalas ninaneelu kaabe võtta ja vaadati ka asümptomaatilist nakatumist. Selgus, et AZ vaktsiin kaitseb umbes kolmandiku ulatuses ka asümptomaatilise nakatumise eest ja vähendab viiruse levitamist. Nende teadmiste pinnalt tundus mõistlik noortel kasutada seda, mille kohta meil vähemalt on teadmine olemas.

Praeguseks on selgunud, et mRNA-vaktsiinid vähendavad asümptomaatilist nakatumist umbes 80-90 protsenti ja seega kaitsevad ka edukalt viiruse levitamise eest. Ka siis, kui vaktsineeritu haigestub või nakatub, on ülemistes hingamisteedes oluliselt madalam viiruseosakeste hulk, mis omakorda veelgi vähendab viiruse levitamise tõenäosust.

Seega on mRNA-põhised vaktsiinid noortel kasutamiseks hea variant ühest küljest ohutuse ja teisest küljest efektiivse leviku pidurdamise mõttes. Individuaalse kaitse (haigestumine, raske haigus, haiglaravi vajadus, surm) mõttes on küll mõlemat tüüpi vaktsiinid üpriski sarnased. 

Mis puutub haruldastesse tromboosijuhtudesse, siis neid mRNA-vaktsiinide puhul kirjeldatud ei ole, vähemalt mitte sagedamini kui ootuspärane. 

Kokkuvõtteks

Meil on mitu head vaktsiini, mille sihtgrupid on aja jooksul oluliselt muutunud. AstraZeneca on hea vaktsiin, andes märkimisväärselt hea kaitse selle hirmsa ja ettearvamatu haiguse eest, mis meie elusid nüüdseks juba üle aasta kängitsenud on.

Kasude ja kahjude kaalukauss on endiselt tugevasti kasude suunas kaldu, aga kahjude minimeerimiseks peaks võimalusel nooremaealiste patsientide, eriti 30ndates-40ndates naiste vaktsineerimist edasi lükkama või võimalusel kasutama neil teisi vaktsiine. 

Perearstikeskustes on Eestis tehtud suurem osa vaktsineerimistest ning riskipatsientide kaitstud saamine tundub juba olevat käega katsutavas kauguses. Perearstikeskuste töötajad tunnevad oma patsiente ja pakuvad neile vaktsiine lähtuvalt individuaalsetest riskidest ja terviseseisundist. Kui saate oma pereõelt või -arstilt kutse vaktsineerima, võtke see vastu! Vaid üheskoos tegutsedes on meil lootus oma tavaline elu tagasi võita. 

Tunnused, millega viivitamatult pöörduda EMO-sse (algus tüüpiliselt 4-14 päeva pärast vaktsineerimist):

  • nahaalused täppverevalumid, mis klaasiga peale vajutades ei muuda oma värvust ega kuju
  • tugev peavalu 
  • nägemishäired
  • muud närvisüsteemiga seotud nähud: krambid, teadvushäire, ühe või mõlema alajäseme nõrkus, kõnetakistus, vaatevälja kadu, kuulmiskadu, kõnnakuhäired

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: