Eesti eelarve on negatiivne ning riigi laenuportfell kasvab jõudsalt. Ega selles polegi midagi taunimisväärset, sest madala intressi tingimustes on laenuvõtmine igati mõistlik. Laenamisega ei maksaks siiski liialt hoogu minna, sest võimalusi riigikassa täitmiseks on teisigi, näiteks riigiasutuste töö tõhustamine ning personali vähendamine.

Aastaid on räägitud ülepaisutatud avalikust sektorist ning kõik poliitilised jõud on tunnistanud vajadust riigiaparaati koomale tõmmata. Kes on lubanud selle suisa õhukeseks viilida, kes jäänud tagasihoidlikumaks, kuid ühes on leitud üksmeel – kus vähegi võimalik, tuleb ametnike armeed kärpida.

Nagu elus vahel juhtub, pole valitsemissektoris rakendatute arv ajaga mitte vähenenud, vaid erinevate ministeeriumide, all- ja sihtasutuste ning järelevalvet teostavate üksuste personal hoopis paisub aasta-aastalt.

Samal ajal, kui tekib mõni pakiline väljakutse, näiteks vaktsineerimise tõrgeteta korraldamine, variseb kaardimajake kokku ning selgub, et vaatamata ametnike rohkusele võib neid, kes asjaga tõhusalt tegeleksid, sõrmedel üles lugeda.

On aeg lõpetada riigiaparaadi pärmina kerkimine ja alustada auditiga, kaardistamaks, kui palju meil ametnikke õigupoolest vaja läheb, millega tegeletakse ja kus oleks võimalik töö parema korraldamise ning tõhusama järelevalvega sama hulga ülesannete täitmiseks rakendada veerandi või koguni poole võrra vähem ametnikke. Maksumaksja rahakoti arvelt priiskamine on kurjast.

Eesti vajab tegelikku innovatsiooni

Eriti teravalt on mõnede riigiasutuste tühikäigul olelemine ilmnenud praeguses kriisis. Loodame, et suvi lõpetab piirangud ning siis on eriti tähtis majanduse kiire käivitumine sektoreis, mis koroonameetmete läbi enim kannatasid.

Selleks on riigi poolt eraldatud vahendid, ent nende tõhusus sõltub, kui eesmärgipäraselt, võimalikult lühema aja, väikseima bürokraatia ja regionaalseid iseärasusi arvestavana saavad toetused jaotatud. Kahjuks ei lähe siin aga sugugi nii ladusalt nagu sooviks.

Toetuste sihipärase jaotamise ning ettevõtluse koroonatingimustes elavdamise eest peaks meil seisma 2000. aastal loodud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ehk EAS, mis loetleb oma tegevuse eesmärkidena kolm peamist tegevusvaldkonda: Eesti ettevõtete arendamine ja ekspordivõimekuse hoogustamine, turismitulu kasvatamine ja suure lisandväärtusega välisinvesteeringute Eestisse toomine.

Kui EAS-i juhtkonnalt küsida, millised on saavutused neis valdkondades, siis pole enam kui 20 aastat innovatsiooni, turismiarenduse ja investeeringute alal rassinud seltskonnal eriti millegagi hoobelda.

Innovatsioonist rääkides näitab EAS näpuga ettevõtjate suunas, et need sunnikud ei taha arengule mõelda. Eeskujuks tuuakse lähinaabrid Soome, Rootsi ja Taani, kus teadus ja arendustööle kulutatakse kolm kuni viis protsenti SKT-st, kusjuures vahekord olevat kolmandik riigilt ja kaks kolmandikku erasektorilt, Eestis olevat vahekord selline: 0,9 protsenti riik ja 0,67 protsenti ettevõtjad.

Kena küll, aga kas EAS-ile ei tundu, et eelduseks, mille puhul ettevõtjad hakkaksid arendustegevusest huvituma, oleks eelkõige eduka strateegia väljatöötamine ning sellise ettevõtluskeskkonna kindlustamine, kus võidumees poleks mitte poolillegaalse võõrtööjõu kasutaja, vaid see, kes tootmist automatiseerib ja robotiseerib.

Kes on süüdi, et Eesti on Euroopa Liidus robotiseerimise osas sabassörkija? Eks ikka see, kelle korraldada on toetushoovad arendustegevuse elavdamiseks.

Turism väärib tuge

Turismisektoris valitsev talv on hetkel nii sügav, et sellest ärkamiseks läheb kaua, eriti siis, kui toetuste väljamaksmised venivad või ei saa maaturismis tegutsevad ettevõtjad üldse toetusi taotleda, kuna panid oma poe kinni juba esimese kriisi ajal.

Kuigi EAS-il on esindusi ka maakondades, jõuavad toetused põhisosas suurematesse keskustesse ja vägevamatele tegijatele. Kolkad meie ettevõtluse arendajaid ei veetle. Ei tulda isegi nii lihtsale mõttele, et maakohtades küsitakse majutuse eest turismimekadega võrreldes märksa madalamat hinda, kuid püsikulud elektri, vee, kütte jm arvelt on samad.

Kuigi EAS-il on esindused koguni 18 riigis, ollakse välismaise kogemuse ülevõtmisel tõrjuvad. Miks ei võiks rakendada meie põhjanaabrite juures, aga ka Kreekas ja mõnes teiseski turismiriigis omaks võetud tava, et turismihooaja väliselt toetab riik majutusasutusi, sest turismitulud ei lähe ju üksnes majutusettevõtetele, vaid neist saavad osa paljud. Eestis on hooajavälist aega märksa pikemalt kui näiteks Balkanil, miks siis mitte sellele mõelda?

Alustame vahendite kokkuhoidu EAS-ist

Mõttetu oleks hakata otsima suure väärtusega investeeringuid, mis tänu EAS-i ülalpeetavatele välisesindustele meie koduriiki voolavad. Pigem saame rääkida kaotatud investeeringutest, olgu nendeks siis elektroonika või rõivatööstus, ehk udused lootused autoehituses kaasalöömiseks, mis sama kiirelt kui avalikuks tulid, ka kustusid.

EAS on vaatamata töötajate arvu pidevale kasvule omadega jännis nagu metsa eksinud punamütsike, kelle järele isegi hunt enam keelt ei limpsa.

Otstarbekas oleks riigiaparaadi kokkutõmbamist alustadagi EAS-ist, mille toetuste jagamise ülesanded võiks üle võtta KredEx. Mis aga puutub erinevatesse arengukavadesse, siis neid saab tellida kõrgkoolidelt, mis tagab kavade teaduspõhisuse ning pädevuse. Regionaalset ettevõtlust suudaksid aga märksa tulemuslikumalt arendada kohalikud omavalitsused.

EAS-i suguste enesekesksete mammutite aeg peaks läbi saama. Sihtasutuse sajad ametnikud, kelle hulgas on kahtlemata ka oma ala asjatundjaid, leiaksid aga rakenduse eraettevõtluses.