"Insight": noored hakkavad tegevväelaseks raha, seikluste ja elu mõtte otsinguil

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Eesti kaitseväelased Malis. Autor/allikas: mil.ee

Iga aasta 23. aprillil tähistatakse Eestis veteranipäeva. Ehkki Eesti riik pole kellegagi sõjas, suunduvad Eesti noormehed regulaarselt ja vabatahtlikult kriisikolletesse. Viimase 25 aasta jooksul on mitmesugustel sõjalistel missioonidel ametlikult osalenud üle 3000 meie kodaniku. "Insight" uuris, mis tõmbab noori mehi sõtta?

Maailma näha, ennast näidata

Eesti sõjaveteran ja endine laevakaitsja Indrek Puhtla soovis oma silmaga maailma näha. Prantsuse Võõrleegioni veteran Ilja Gasna tahtis proovida midagi uut ja otsis seiklusi. Kuuel Eesti välismissioonil osalenud Artjom Heinsaar läks sõtta, et osta korter.

Igaühel neist olid oma kogemused ja oma lugu. Artjom Heinsaar sündis Narvas. Pärast kooli lõpetamist sõitis ta Permi pangandust õppima, ent õpingud ei läinud kõige paremini ja kahe aasta pärast naasis noormees kodulinna. Artjom töötas lihttöölisena Narva elektrijaamas, siis kutsuti ta sõjaväkke. Pärast väeteenistust töötas noormees kodulinnas kaupluse turvamehena.

"Memmekeste kotte kontrollida pole minu rida"

"Olin kolm kuud kaupluses turvamees, kontrollisin memmekeste kotte ja sain aru, et see pole minu rida. Otsustasin minna tagasi sõjaväkke, Scoutspataljoni," meenutab Artjom. "Teadsin, et see pataljon osaleb põhiliselt missioonidel. Mul polnud konkreetset plaani, millisele missioonile minna, aga teadsin, et seal on palgad kõrgemad."

Artjom teenib tänaseni Eesti sõjaväes. Ta on käinud viis korda sõjalistel missioonidel Afganistanis ja ühe korra Malis.

Ilja Gasna on Artjom Heinsaare omakandimees. Ilja on sündinud ja üles kasvanud Kohtla-Järvel. Pärast kooli lõpetamist tegi noormees juhutöid, käis ajateenistuses ja sõitis siis Inglismaad vallutama. Seal tutvus ta tütarlapsega, kellega koos kolis Poola, ent õnnelikku perekonda luua ei õnnestunud.

Seiklusi otsima

"Kuhu minna? Koju tagasi tulla ei tahtnud. Et mitte lõhkise küna juurde naasta, otsustasin midagi uut proovida," kirjeldab Ilja Gasna sattumist Prantsuse Võõrleegioni. Teenistusele leegionis pühendas ta kümme aastat oma elust.

Erinevalt oma kolleegidest sõjaasjanduse alal tahtis Indrek Puhtla juba nooruses sõjaväelaseks saada. Ta alustas teenistust piirivalvurina, seejärel läks sõjaväkke. Teenis 13 aastat, millest kuus kriisikolletes Kosovos ja Iraagis. Siis läks mees erru ja valis laevakaitsja töö, kaitstes neli aastat laevu relvastatud piraatide eest. Maismaa vahetamist mere vastu põhjendab Indrek sooviga rohkem maailma näha.

Narkouimas mereröövlid ründavad laevu

Oma tööst laevakaitsjana jutustab Indrek rahulikult ja argiselt, nagu oleks relvastatud piraatide asemel pidanud kruiisilaeval nokastanud turiste kantseldama. "Piraadid olid tavaliselt narkouimas, seepärast oli nende tegevust raske ette aimata. Tavaliselt aga piisas relva näitamisest ja hoiatuslaskude tegemisest, et nad ringi pööraksid ja lahkuksid," jutustab Indrek Puhtla, lisades, et reeglina oli laeval neli kuni kuus kaitsjat.

Tema sõnul meenutab piraatide tegutsemispiirkonda läbiv laev kindlust. Spetsiaalsed tõkked, veekahurid ja ööpäevane valve. Sellist laeva pole lihtne tormijooksuga vallutada. Tavaliselt ründab laeva kaks-kolm paati, milles on kuni kümme automaatrelvadega varustatud piraati, kes on võimelised kolme sekundiga pardale tõusma. Kaitsjate ja meeskonna ülesanne on mitte lasta neil seda teha.

"Ookean on suur. Laeval on radarid ja navigatsioonisüsteemid. Me nägime, mis meie ümber toimub, ja olime valmis piraatide rünnakuid tõrjuma," selgitab Puhtla. Ta lisab, et missioonidel pole see kaugeltki nii. "Seal sa ei tea, kust oht ähvardab."

Esimene kord oli hirmus

Erinevalt merel tehtud tööst meenutab Indrek sõjaväes veedetud aastaid palju emotsionaalsemalt. "Hirmus oli," meenutab ta oma esimest lahingut missioonil. "Meie kõrval sõitva auto lähedal plahvatas isetehtud lõhkeseade. Esimene mõte oli, et kõik, neid ei ole enam. Küsisime raadiosaatja teel, kas kõik on elus? Nad vastasid, et kõik on korras. Kui auto suitsupilvest välja sõitis, hakkas südamel kergem."

Esmakordselt Afganistani sattudes üllatas Artjom Heinsaart palavus ja kohalike harjumatu elulaad. Esimesest lahingust räägib ta nii: "Kuuled, kuidas kuulid lendavad, ja saad aru, kui kiiresti nad lendavad. Mõtlesin kogu aeg, et kui ma sellega pihta saan, milline efekt siis on? Kui valus see on? Hirm oli haiget saada. Teisest küljest oli jube huvitav, mis edasi saab."

Põrandalapp ja küürimishari - sõduri relvastus

Prantsuse Võõrleegioniga lepingu sõlminud Ilja Gasna nägi esimesel viiel aastal ainult kasarmu seinu ning tema põhilisteks relvadeks olid põrandalapp ja küürimishari. Mitte kõigile ei meeldinud see "mehine" töö.

"Minu aastakäigust deserteerus ligi 50 protsenti, seega umbes pooled. Eelkõige oli moraalselt raske, sest ootused ja tegelikkus ei kattunud," meenutab Ilja teenistusaastaid.

Pärast viieaastast teenistust õnnestus Iljal end siiski proovile panna ka tõelises sõjas. Ta saadeti Jordaaniasse Süüria piiri äärde, kus ta võttis osa sõjalisest missioonist. Tema ülesandeks oli kaitsta Süüria piiri lähedal asuvat välihospidali, sest Süürias käis sel ajal sõda.

"Oli väga palju pagulasi ja nad kõik elasid selles laagris. Laager laienes pidevalt. Kui inimesed elavad nii ebainimlikes tingimustes, tekivad loomulikult konfliktid. Juhtus, et nad püüdsid oma viha meie, sõdurite peale välja valada. Hea, et neil polnud muid relvi peale kivide, sest laagriasunikke oli seal tuhandeid, meid aga kõigest 11," meenutab Gasna.

Ei rikkust ega kuulsust

Noormehed läksid missioonile, et näha maailma, teenida raha ja leida iseennast. Rikkust ega kuulsust ohtlik elukutse neile ei toonud.

"Võin kõigi missioonidel käinud kolleegide kogemuste põhjal öelda - sõjaväes teenides sa rikkaks ei saa," ütleb Heinsaar.

Kuid mehed ei kahetse midagi ja on veendunud, et tegid õige valiku. Artjom Heinsaare sõnul muutus ta enesekindlamaks ja vabanes mõttetust hirmust. Indrek Puhtla on rahul oma ametialase karjääriga sõjaväes ja rõõmustab leitud sõprade üle.

"Inimesele on elus väga-väga oluline iseennast leida. Mina leidsin ennast, läbides selle kooli," ütleb lõpetuseks Ilja Gasna.

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: