Iga inimene on paljuski pärit lapsepõlvest. Erand ei ole ka Venemaa president Vladimir Putin. Tema kohta on kirjutatud sületäis raamatuid ja hunnikute viisi artikleid. Kuid püüan sellest infomassiivist välja tuua mõned seigad, mis aitavad mõista tema käitumist nii seni kui ka lähitulevikus.

Kangialune ja KGB

Lapsepõlves oli Volodja Putin kleenuke poisiklutt vaesevõitu perekonnast. Arvestatava osa ajast veetis ta ilmselt hoovis ning lähikonna kangialustes. Lävides kohalike kangialuste tegelastega omandas ta mitmed põhimõtted, mida siiani väljendab. "Nõrku pekstakse", "löö esimesena" ja nii edasi.

Omasuguste ringis oli tal mingigi maine võitmiseks vaja olla teistest "kõvem", jultunum, pätim. Ilmselt vajadus looduse poolt antut täiendada viis ta ka sambomaadlust õppima. Just sambot, mitte džuudot, millest ta ise räägib. Sel ajal harrastati Nõukogude Liidus džuudot vaid riigi esindusmeeskonna tasemel, nagu meenutab tollane sambomeister Nikolai Vašilin. Noort Putinit tituleerib ta muide "jultunud õuekraadeks".

Sambotrennis oli teisigi praeguse Venemaa eliiti tõusnud tegelasi. Ja sambistide seast kasvas ka arvukalt kurjategijaid, kellega Putinil hiljem oli võimalus äri ajada. Keegi on märkinud, et Leningradi sambokoolist on kasvanud välja enam dollarimiljardäre kui Harvard Business Schoolist.

Vašilinilt on ka õige märkus, et KGB-sse kippus Putin just selleks, et leida vahend teiste allutamiseks. Nõukogude ajal oli KGB selline ülim relv, mida igaühel kasutada ei olnud. Putinil aga õnnestus sellesse struktuuri pääseda.

Piiteri kangialustest ja trennidest pärinevad mitmed Putini põhimõtted ka teekaaslaste valikul ja hoidmisel– omasid tuleb edasi aidata ning võimalusel neile midagi jagada. Pettureid tuleb aga hävitada. Nendest "omadest" olid nii mõnedki Putinist omal ajal paremas seisus, kuid ajad muutusid ja Putinil õnnestus jõuda "pahhani", pealiku seisusesse. Seal ta praegu istubki.

Vahepeale jäi nii mõndagi

Kui Joe Biden vastas jaatavalt küsimusele, kas Putin on tapja, siis arvas nii mõnigi, et oleks võinud kuidagi viisakam olla. Kuid tegelikult oli Bidenil õigus. Vaatame Putini kagebiidikarjääri Ida-Saksamaal, kus tema rolli kord maha tehakse, kord üles puhutakse. Kõige paljastavama ülestunnistuse on sel teemal teinud ta tegelikult ise.

Neli aastat tagasi ütles Putin teleintervjuus, et kogu tema töö välisluures oli tegelemine illegaalse luurega. Ehk lahtiseletatult isikutega, kes tegutsesid läänes erineval viisil Nõukogude Liidu huvides.

Dresdeni niinimetatud Nõukogude kultuurimaja, mida Putin juhtis, oli muuhulgas Lääne-Saksamaa terroriorganisatsiooni Rote Arme Fraktion, kuid ka palestiinlaste terrorirühmituste tugikoht. Seal said nad väljaõpet, raha ja viiteid, keda rünnata ning kust relvad kätte saada. Elik Putin oli selles vahendajarollis tegelikult terrorismi mahitaja ja seega otsene kaassüüdlane mitmetes Euroopas toimunud terroriaktides, sealhulgas mõrvades.

See minevik annab võimaluse paremini mõista tema mõttelaadi. Inimelu on Putini jaoks vaid statistiline näitaja, eesmärgi saavutamisega kaasuv nähtus ning sellisena väärtusetu.

Taolise mineviku taustal on lihtsam mõista ka seda, miks oli võimalik Putini maine ehitamiseks ning Tšetšeenia teise sõja alustamiseks õhkida korterelamuid omaenda riigi kodanikega. Või Putini vastust küsimusele allveelaeva Kursk kohta sellega toimunud õnnetuse järel: "Ta uppus…". Elik võõrad elud tema jaoks erilist väärtust ei omanud ega oma ka praegu.

Dresdeni päevade kohta ilmunud meenutustes ilmneb veel üks Putinile iseloomulik joon – ahnus ja iha igasuguste lääne vidinate ja värkide vastu. Ta olevat lasknud isegi terroristidel tuua Lääne-Saksamaalt enesele nii-öelda kingitusi, nii isiklikuks tarbeks kui ka edasimüümiseks.

See ärisoon avaldus Putinil ka Peterburi päevil, kui ta linnapea Anatoli Sobtšaki juures töötas. Siis aitasid ilmselt omaaegsed tutvused nii endiste kangialuste kui ka sambomaadlejatega, kellest mitmed olid omandanud nii Piiteris eneses kui ka laiemalt erinevaid rolle. Seda ajastut käsitlevatest kirjutistest Putini kohta võib leida nii mõndagi värvikat ja iseloomulikku.

Võimu tipus olles saab Putin hästi aru, et tegelikult ei olegi tal teist võimalust kui võimust lõpuni kinni hoida. Arusaama, kuidas seda teha, on aga kujundanud tema senine elukäik. "Omad joped" tema ümber saavad endiselt piisavalt riigi rahadest matti võtta, et omakorda temast kiivalt kinni hoida. Kõik nad teavad, et pealikku peab austama ja oma lojaalsust peab regulaarselt ka tõestama. Pealik peab omakorda tõestama, et tal on jõudu ja võimu, ära vajunud liider võidakse ju lihtsalt mõne noorema ja krapsakama poolt maha kanda.

Putin on ühe tabava kirjelduse kohaselt rajanud Venemaal omamoodi püramiidskeemi, kus tal on kogu aeg vaja eelmiste laenude kustutamiseks uusi sissemakseid saada. Lõpp on tegelikult ette teada, kuid teada ei ole see, millal lõpp saabub ja mis kujul.

Uute sissemaksete alla mahuvad ka välispoliitilised saavutused ja ei maksa ennast petta, Putini ning tema kaasosaliste eesmärk on tagada endi kontrollitava režiimi puutumatus, seis, kus nemad võivad teha, mida tahavad, ning muu maailm võib samuti teha seda, mida nemad tahavad. Ja et teised kardaksid Moskvat, sest hirm tagab nende arvates ka austuse.

Ilmselt liigituvad need eesmärgid suurushullustuse alla, kuid haiged ise ju seda ei taju. Ja ei taju ka suur osa nende poolt valitsetavaid vene inimesi, kes on praegu rohkem keskendunud enese hinges hoidmisele. Ei mõista ka paljud kõrvaltvaatajad, kes püüavad Kremli "kangialusele maailmale" õigustusi leida.

Viited lugemishuvilistele

• Бомбист | Путинизм (wordpress.com)
• Путин в Дрездене | Путинизм (wordpress.com)
• Перекрытие крыш: краткая история бандитского Путинбурга | Путинизм (wordpress.com)
• Владельцы заплесневевших дворцов. Путинизм и логика мафии (svoboda.org)
• "Гэбисты умеют душить". Метастазы бандитского Петербурга (svoboda.org)
• "Путин был наглым дворовым пацаном". Воспоминания каскадера (svoboda.org)