Toomas Sildam: Kremli heidutuspoliitikale saab panna vastu reeglid ja ühtsuse

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Telekanal Rossija-1 teatas ebasõbralike riikide nimekirjast. Autor/allikas: Rossija-1

See, mida praegu näeme, on Kremli heidutuspoliitika kogu demokraatliku Lääne suunas, et ärge torkige Venemaad, rahunege maha, hakake läbi rääkima, kirjutab ajakirjanik Toomas Sildam nädalakommentaaris.

Teisipäeval andis Venemaa riiklik telekanal Rossija 1 teada, et Kreml paneb talle ebasõbralike riikide nimekirja USA, Poola, Tšehhi, Leedu, Läti, Eesti, Suurbritannia, Kanada, Ukraina ja Austraalia.

Ametlikku kinnitust, et selline on tõesti Vene ametlik pahade riikide loend, veel ei ole. Kolmapäeval kordas nende välisminister Sergei Lavrov, et president Putin tõesti andis korralduse selline nimekiri teha, kuid lisas, et seda alles koostatakse.

Niisiis Eesti ei tea, kas ta on seal sees või sealt väljas. Kui sees, siis laieneb meile keeld võtta Moskva saatkonnas või Peterburi peakonsulaadis tööle kohalikke inimesi. Neid on aga Eesti esindustes niigi vaid mõned, samal ajal kui ameeriklased või britid on värvanud sadu Vene kodanikke enda viisaosakondadesse ja abipersonali hulka.

USA juba andiski teada, et kui nad ei saa enam Moskvas kohalikku tööjõudu kasutada, siis kurb küll, aga maikuu keskel lõpetavad nad suure osa viisataotluste töötlemise. Süüdlast otsides leiavad Vene inimesed end tõtt vaatamas Kremliga, kes on hakanud pealtnäha irratsionaalselt välissuhtluses rapsima.

Eesti ei tohiks isiklikult võtta, kui peaksimegi sattuma ebasõbralike riikide nimekirja. Sest see, mida praegu näeme, on Kremli heidutuspoliitika kogu demokraatliku Lääne suunas, et ärge torkige Venemaad, rahunege maha, hakake läbi rääkima.

Ja see heidutuspoliitika jäisus – mille näiteks oli hiljutine vägede koondamine Ukraina piiride lähedale – on omakorda ääristatud ettemääramatuse jaheda hingusega. Ettemääramatuse kõrgpilotaaž oli president Putini hoiatus kümmekond päeva tagasi tema niinimetatud aastakõnes, et Venemaal on oma punased jooned, mida ei tohi keegi ületada, aga kus need punased jooned on, seda määrab Venemaa iga kord ise.

Ei mingit reeglitel põhinevat maailmakorda.

Niisugusele hirmutamisele ja ettemääramatusele saab vastu panna reeglitele toetuva korra ning Lääne ühtsuse, kõlagu see kui trafaretselt tahes. Venemaa tahabki ju riikidega üks-ühele asju ajada, aga jääb jänni näiteks Euroopa Liidu ja Atlandi-ülese üksmeelsuse vastas.

Venemaa rahvusvahelist tegutsemist märgistavad praegu sõjategevuse toetamine Ukrainas, Krimmi endale haaramine, sekkumised teiste riikide valimistesse, oponentide mürgitamised ja jõulised luureoperatsioonid välismaal, demokraatlike riikide kehtestatud sanktsioonid… See kõik tõukab Venemaad Läänest eemale, õigemini Venemaa kaugeneb ise.

Kas kõik Vene inimesed on sellega nõus? Ilmselt mitte, või vähemalt näevad nii mõnedki ohumärke. Ja jutt pole praegu Aleksei Navalnõist.

President Putini seni oluline liitlane, Vene õigeusukiriku pea patriarh Kirill ütles ülestõusmispüha eel tehtud pöördumises üllatuslikult: "Juhiülesannete täitmisega, mis mõnikord nõuab ka teiste vabaduse piiramist, ei tohi kaasneda isikliku uhkuse ja üleoleku tunne. Siis muutub võim türanniaks."

Ilmselgelt ei mõelnud patriarh Kirill ei Eesti riigipead Kersti Kaljulaidi ega isegi Ameerika Ühendriikide presidenti Joe Bidenit.

Toimetaja: Marko Tooming

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: