Venemaal nagu pea kõikidel riikidel on veebileht statistilise infoga pandeemia kohta. "Stopp koroonaviirus" leht teatab, et Venemaal on viiruse tagajärjel surnud üle 108 000 inimese. Kuigi tegemist on suure arvuga, siis riigi rahvaarvu arvesse võttes ei ole see rahvusvahelises võrdluses üldse halb näitaja. See on vähem kui Eestis.

Paraku ei ole see ainus arv, millega viiruse tabamust kirjeldada. Riikliku statistikaameti Rosstati arvepidamise järgi, mis võtab arvesse surmade kohta tagantjärele laekunud infot, on tegelikkus rohkem kui kaks korda hullem. Juba veebruari lõpuks oli koroonasse surnud 225 000 inimest.

Tavapärasest suuremat suremust analüüsides paistab pilt aga veel hullem. Saksamaa Tübingeni ülikooli analüütik Dmitry Kobak on oma arvutustes veebruari teiseks pooleks jõudnud 447 000 tavapärast taset ületava surmani, mis on 25,3 protsenti üle tavataseme. Just liigsuremust peavad paljud analüütikud pandeemia globaalseid võrdlusi tehes üheks kõige asjakohasemaks näitajaks.

Esimene arv on esitatud Venemaa riiklikul koroonainfo leheküljel, mida igapäevaselt uuendatakse. See on praeguse aprillilõpu seisuga, erinevalt teistest arvudest, mis pärinevad veebruarist.

Teine arv on Venemaa statistikaameti Rosstati kokkuvõte, mis võtab arvesse ka hiljem laekunud infot surmade kohta. Liigsuremuse näitaja pärineb Saksamaa Tübingeni ülikooli analüütiku Dmitry Kobaki arvutustest, kes on neid andmeid rahvusvaheliselt uurinud ja teaduskirjanduses avaldanud. Ta on aluseks võtnud andmebaasi World Mortality Dataset. Sarnastest suurusjärkudest on kirjutanud Rosstati andmete põhjal Vene väljaanded, nagu Meduza ja The Moscow Times, ja rahvusvaheline meedia, nagu Financial Times, New York Times, Economist ja BBC.

Rahvastikuteadlane Alexey Raksha ütleb, et praeguseks on liigsuremus jõudnud juba poole miljoni inimeseni ja eelmise aasta suremust tavapärase suremuse trendiga võrreldes on Venemaa Euroopa mustas edetabelis neljandal kohal pärast Makedooniat, Albaaniat ja Kosovot.

"Oodatav eluiga vähenes Venemaal aga üle 1,8 aasta, see on hullem kui ükskõik millises Euroopa Liidu riigis. Mitte kuskil ei ole oodatav eluiga niimoodi vähenenud. Nii et Venemaal läheb koroonaviirusega väga halvasti, ja see ei ole veel läbi, mitte kuskil ei ole see veel läbi. Epideemia jätkub ja praegu hakkab Moskvas vaikselt kasvama kolmas laine," ütleb Raksha.

Alexey Raksha lahkus Rosstatist ametist just lahkhelide pärast koroonastatistika pärast. Küsimusele, kas kogu liigsuremust saab seletada koroonaga, vastab Raksha, et vähemalt 80 protsenti ehk 400 000 tuleb kindlasti panna koroona arvele. Ja tegelikult on sama kinnitanud meedias ka Venemaa võimuesindajad, kuigi liiga palju sellest ei räägita ja ametliku infona esitatakse endiselt kordades väiksemaid arve.

Kremlile lähedase mõttekoja Sotsiaaluuringute Instituudi direktorite nõukogu liige Gleb Kuznetsov peab tõele lähedasemaks riiklikku infot ja ütleb, et liigsuremust ei saa seletada üksnes koroonaga.

"Et Venemaal suri 300 000 inimest rohkem kui 2019. aastal on muidugi suur probleem, aga sama palju inimesi suri ka 2010. aastal ehk mitte väga ammu. 2019. aasta oli väga hea aasta ja suremus oli väike, aga kõik aastad ei saa olla samasugused. Nii et süüdistada Venemaad selles, et siin kõik surid sel ajal, kui teistes riikides, kus olid ranged piirangud, ei surnud keegi, on natukene naljakas."

Siiski ei arvutata liigsuremust pelgalt võrdlusena eelmise aastaga, vaid mitme aasta trendiga. Dmitry Kobak viskab teadusajakirjas Significance avaldatud artiklis õhku hüpoteesid, et ehk on koroonasurmade hulk isegi veel suurem, sest eelmise kevade piirangute ajal juhtus vähem liiklusõnnetusi või vägivallategusid või on see tõepoolest väiksem, sest inimesed surid hoopis muudesse haigustesse, mille ravi katkestati, või majanduslike raskuste tõttu.

Analüüsides statistikat aga piirkondade kaupa detailselt, leiab ta, et neil hüpoteesidel ei ole alust ja liigsuremust saab siiski pea täielikult seletada üksnes koroonaga.

Teatud määral on erinevused koroonasurmade arvestuses täiesti normaalsed ja sõltuvad info kogumise ja esitamise viisist. Kobak ja Iisraeli uurija Ariel Karlinsky on aga ühtlasi välja toonud, et Venemaa on koroonasurmade riikliku info ja liigsuremuse 5,2-kordse erinevuse poolest nende uuritud 89 riigi hulgas esikümnes, mis viitab tugevalt tahtlikule kurva statistika pisendamisele.

Ränk epideemia on viinud haiglate kohanemise ja immuunsuse kasvuni

Jätame arvud ja statistika hetkeks sinnapaika. Telepilt Venemaalt näitab igapäevaelu või lausa suuri rahvaüritusi ilma eriliste ettevaatusabinõudeta ning samal ajal ei näi haiglates olevat katastroofi. Tundub justkui oleks Venemaa leidnud imerelva koroona seljatamiseks.

Gleb Kuznetsov ütleb, et see näitabki, et Euroopa ühiskondade lukkupanekud ei ole nii tõhusad nagu räägitakse. Pandeemiaga tuleb tema sõnul võidelda meditsiiniliste vahenditega ning sinna on Venemaa lisaraha pannud.

"Eelkõige tuleb haigeid ravida, aga mitte oodata, et kodus istudes keegi haigeks ei jää. Võib-olla on paljud riigid teinud vea, soovides rangete piirangutega kompenseerida oma soovimatust panna raha tervishoidu. Euroopas püüti ühiskond kinni panna, meie siin püüdsime anda võimalikult palju vahendeid haiguse ravimiseks. Kuigi teine laine sügisel räsis Venemaad üsna rängalt, aga meditsiinisüsteem pidas vastu ja tekkis midagi karjaimmuniteedi sarnast juba sügisel. Samal ajal Euroopas pandeemia kestab, kestab ja jääbki kestma, sest ei lasta läbi põdeda neil, kes peaksid põdema."

Lisaks leiab Kuznetsov, et küsimus ei olegi niivõrd teadliku valiku tegemises, vaid suures riigis on lihtsalt piirangutega epideemiat peatada raskem kui mitte võimatu.

Kui eelmisel kevadel kehtestas Venemaa sarnaselt paljude riikidega maailmas paljud piirangud, siis sügisel uue viiruse lainega on püütud hakkama saada ühiskonda rohkem lahti hoides. Teine laine räsis Venemaad armutult, suurima suremusega kuud olid oktoobrist jaanuarini. Just sellest perioodist pärinevad paljud pildid ja ajakirjanduslikud reportaažid hädas venemaalastest haiglate koridorides ja uste taga.

Venemaa uuriva ajalehe Novaja Gazeta ajakirjanik Irina Tumakova on kirjutanud mitmeid koroonalugusid. Praeguse rahulikuma hetke taga haiglates võib tema sõnul küll osalt olla meditsiinisüsteemi kohanemine, aga venelased on epideemiale selle käigus maksnud ränka lõivu.

"Mina leian, et haigestumine koroonaviirusesse on Venemaal kõrge, inimesed põevad raskelt ja surevad paljud. Mingit saladust meil siin ei ole."

Tumakova räägib sellest, kuidas epideemia jooksul on haigetel kohati olnud raske pääseda haiglasse, kuidas inimestel on olnud raske diagnoosi saada, kuidas kiirabid seisid haigla ukse taga tundide kaupa järjekorras, kuidas meedikud ise jäid kaitsevahendite puudusel haigeks ja meedikuid nappis ning kuidas haiged üksteist haiglas nakatasid.

"Alguses oli Peterburis täielik hullumaja. Aja jooksul muidugi õpiti sellega võitlema ja olukord hakkas rohkem või vähem rahunema."

Praegu valmistub Venemaa viiruse kolmandaks tulemiseks. Moskva linnapea Sergei Sobjanin soovitas eakamatel inimestel taas kodus püsida. President Vladimir Putin lubab venelastele puhkust 1.-11. maini. Viirus on küll juba kõvasti laastamistööd teinud, aga see ei ole veel piisav karjaimmuunsuseks, kuigi teatud inimgruppides võib sellest juba rääkida.

Alexey Raksha hinnangul on Venemaal haiguse läbi põdenud kolmandik inimestest, Moskvas ja Peterburis ligi 40 protsenti. Kui sellele liita veel vaktsineeritud 10 protsenti, siis võivad antikehad olla ligi pooltel moskvalastest. See ei tähenda veel kollektiivset immuunsust, küll aga võib Raksha sõnul immuunsus olla kujunenud teatud inimgruppidel.

"Võib-olla on tekkinud mingi ajutine kollektiivne immuniteet ja inimesed, kes kõige aktiivsemalt viirust levitasid, on selle juba läbi põdenud. Need on eelkõige kullerid, müüjad, väga seltskondlikud inimesed, noored. Suur hulk inimesi on haiguse läbi põdenud ja nende kaudu viirus enam ei levi, viiruse levik on aeglustunud."

Viirus liigub Venemaal Euroopast aeglasemalt ka nõrkade transpordiühenduste ja väiksema sotsiaalse aktiivsuse tõttu, leiab Raksha. Venelased käivad lihtsalt vähem väljas söömas või kontserdil või kuskil mujal.

Venelased suhtuvad suremisse fatalistlikult

Kuigi suur koroonasurmade hulk on Venemaal avalik saladus, ei ole see toonud kaasa rahva erilist pahameelt ja Venemaa meedias on koroonast juttu kordades vähem kui Euroopa ajakirjanduses. Osaliselt saab seda selgitada ilmselt riikliku statistika pisendamisega ja ehk ka venelaste murega majandusliku toimetuleku pärast.

Alexey Raksha paneb osa sellest leplikkusest aga venelaste suhtumise ja raske ajaloo arvele. "Venelased on harjunud surema, nende jaoks on see normaalne, see ei ole midagi hirmsat. 1990-ndatel oli Venemaal olukord selline, mida Euroopas ei ole nähtud suure depressiooni ajast saati või isegi hullem. Nii halb kui Venemaal 1990-ndatel, oli Euroopas võib-olla Esimese maailmasõja ajal. Siis oli liigsuremus igal aastal üle poole miljoni 15 aastat järjest. Inimelu väärtus on Venemaal väga madal," räägib Alexey Raksha.

"Inimestel on selline fatalistlik arusaam, et olgu, jääme haigeks, jääme, sureme, siis sureme, selline on saatus. See on selline mõtteviis – tulgu, mis tuleb, põgeneda selle eest ei saa ja kõik on kasutu. Ja valitsus toetab rahuloluga sellist vaadet."

Vaktsineerida soovib end kolmandik venelastest

Rahvusvahelise Sputniku propaganda järgi võiks arvata, et suur osa venelastest on juba vaktsiini kaitse all. Tegelikult on esimese vaktsiinisüsti praeguseks saanud ligi 10 protsenti täiskasvanud venemaalastest. Kui suurlinnades Moskvas ja Peterburis on vaktsiin tõepoolest kõigile soovijatele lihtsalt kättesaadav, siis maapiirkondades on see sageli endiselt defitsiit.

Levada keskuse avaliku arvamuse küsitluse järgi soovib end vaktsineerida ligi kolmandik Venemaa elanikest ehk kaugeltki mitte ühiskonna enamus. Gleb Kuznetsov seletab seda vabatahtlikkusega ja sellega, et vaktsiini tegemata jätmine ei sega kuidagi täisväärtuslikku elu elamast.

"Keegi ei räägi meil nagu Euroopas, et kui te vaktsineerima ei lähe, siis teile spetsiaalset vetpassi ei anta ja te kunagi enam välja ei pääse."

Irina Tumakova ja Alexey Raksha näevad seda aga paljuski hoopis usalduse võtmes.

"Inimesed ei usu mitte kedagi – ei riiki, ei üksteist, ei iseennast, ei vaktsiini, ei viirust ja elavad inertsist," ütleb Raksha.

Oma osa on vaktsiinivastasel liikumisel ja sellel, et valitsus ei ole eriti palju propagandat teinud, räägib Tumakova. Usaldust valitsuse vastu saab aga tema sõnul nüüd just vaktsineerimise järgi hinnata.

"On erinevad uuringud, mis näitavad, et inimeste soov end vaktsineerida sõltub mitmetest faktoritest, näiteks hariduse tasemest ja ka usaldusest valitsuse vastu. Meil räägitakse, et rahvas usaldab tugevalt valitsust, me võime seda vaktsineerimise järgi nüüd hinnata."