Mari Moora: jääme kestma üksnes maailmale avatud hoiakuga

Mari Moora
Mari Moora Autor/allikas: Andres Tennus

Kvaliteetse kaasaegse haridussüsteemi tööshoidmise eeldus on tipptasemel tänapäevane teadus. Teadus on pidev väljakutsete lahendamise protsess, mitte institutsionaliseeritud hierarhia kaudu kuulutatav lõplik tõde, kirjutab Mari Moora.

Ülikooli õppejõuna olen igal sügisel küsinud alustavatelt magistrantidelt, kui paljud neist valiksid akadeemilise karjääri. Jaatavaid vastuseid on olnud tavaliselt umbes kolmandik. Kuid paar aastat tagasi alustas kursus, kus mitte keegi ei olnud mõelnud tulevikus ülikoolis töötamise peale. Null!

Imestunult küsisin tudengitelt, kes siis hakkab nende järeltulijaid eesti keeles õpetama, kui mina ja mu praegused kolleegid pensionile lähevad. Kui keegi enam akadeemilist karjääri ei vali, algaks eesti keele kadumine ülikoolist ja see jätkuks koolis, kuni lahkub viimane emakeelses ülikoolis õppinud õpetaja. Sain vastuseks nõutu õlakehituse.

See huvipuudus annabki ülikoolides juba valusalt tunda – eestlaste soov jätkata doktorantuuris on viimastel aastatel vähenenud. Ometi vajame kõrgelt haritud spetsialiste lisaks õppejõudkonnale ka kõigis teistes valdkondades, nii avalikus kui ka erasektoris.

Teadmised on pidevas muutumises

Ühiskonna ootused ülikoolidele on jätkuvalt kõrged, kuid viimasel kümnendil pole riik neisse piisavalt investeerinud, et motiveerida noori Eesti talente tulema ja jääma Eesti ülikooli. Teisalt on mul Tartu Ülikoolis kolleege, kes on siia tulnud õppima või teadust tegema maailma eri paigust ja on püsivalt siia jäänud. Nad aitavad iga päev Eesti ühiskonna arengule kaasa, tehes maailmatasemel tippteadust ja õpetades meie tudengeid kõigil kõrgharidusastmetel – sealjuures ka eesti keeles.

Oleme enam kui kolmekümne iseseisvusaasta jooksul ehitanud Eestist avatud ja demokraatliku ühiskonna. Samal ajal võib tajuda üha tugevamat poliitilist survet asuda selle sulgemise teele. Enese alalhoiuks endasse tõmbunud ja suletud ühiskonna nostalgia on kahjulik ja tõukab rahvusriigi säilimise asemel hoopis hääbumise teele. Kui ühiskond ei väärtusta vabadust ja sallivust, hääletavad avatud Eestis üles kasvanud põlvkonnad jalgadega.

Juba praegu ei jätku Eesti arenevates majandusharudes (näiteks tehnoloogiaalad) piisavalt kõrgetasemelisi erialaspetsialiste. Napib meditsiinitöötajaid ja õpetajaid. Need ja teisedki valdkonnad vajavad pidevaid haridusinvesteeringuid kõigil tasanditel – tugev põhi- ja keskharidus loovad võimekate noorte baasi, keda Eesti ülikoolides näiteks teadlasteks, õpetajateks, arstideks ja insenerideks koolitada. Ühiskonna endassesulgumine võimendab aga praegust talentide nappust veelgi.

Avatud ja demokraatliku ühiskonna üks põhieeldusi on ratsionaalne ja teaduse viimase sõna järgi haritud kodanikkond, teadusliku maailmavaatega inimesed. Ma ei pea silmas mitte kitsalt akadeemilist kogukonda, vaid iga kodanikku, kes on saanud teaduslikule teadmisele tugineva koolihariduse.

Kvaliteetse kaasaegse haridussüsteemi (lasteaiast kõrgkoolini) tööshoidmise eeldus on tipptasemel tänapäevane teadus. Siinjuures rõhutan, et teadus on pidev väljakutsete lahendamise protsess, mitte institutsionaliseeritud hierarhia kaudu kuulutatav lõplik tõde. Seetõttu on paratamatu, et teadmised on pidevas muutumises.

Keskkonnaprobleemid, ühiskondade toimimine, kestlik majandamine, (rahvus)kultuuride areng ja heatasemeline tervishoid on üleilmsed ülesanded, mida inimkond peab üheskoos lahendama. Sestap on oluline teadvustada, et oma osa selles täidab üleilmsesse võrgustikku kuuluv Eesti teadlaskond.

Me ei saa kapselduda ja tegutseda kitsalt oma riigi ja ühiskonna heaks. Mõistagi ei unusta me (Eesti teadlased) seejuures Eesti looduse ja ühiskonna probleeme, aga ka nendega tegelemisel vajame teadmist välismaailma kogemustest, suundumustest ja võimalustest.

Tulevikuülesannete lahendajad ja lahendused kasvavad ülikoolides. Sealt peab neid jaguma piisavalt nii riigiametitesse, ettevõtetesse, vabakonda kui ka ülikoolidesse uut teadmist looma. Kõrgetasemelise, tänapäevase eestikeelse hariduse tagamine kõigil haridusastmetel sõltub otseselt meie ülikoolide suurepärasest rahvusvahelisest teaduslikust tasemest.

Õpetavas teadusülikoolis on norm, et akadeemiline töötaja tegeleb nii teaduse kui ka õppega. Kuna teadmine areneb pidevalt, tagavad aktiivselt eesliiniteaduses ja õppetöös osalevad akadeemilised töötajad ajakohase teadmise kiire jõudmise kogu Eesti haridussüsteemi.

Kõrge rahvusvaheline teaduslik tase eeldab aktiivset rahvusvahelist koostööd – nii piiriülest koostööd teiste maade teadlaste ja teadusorganisatsioonidega kui ka välisteadlaste ja -üliõpilaste kaasamist Eesti ülikoolide õppe- ja teadustegevusse, et mitmekesistada meie endi teadmistepagasit ning lahendada uudseid küsimusi.

Jutt eesti teaduskeele hääbumisest on liialdatud

Eesti keskkonna, ühiskonna ja majanduse arengusse panustava teadlaskonna väärtuslik osa on siin töötavad välisteadlased. Tartu Ülikoolis on 2022. aasta andmetel ligikaudu 15 protsenti välisteadlasi ja 12 protsenti välisüliõpilasi, viimastest omakorda on bakalaureuseõppes 5,4 protsenti ja magistriõppes 22 protsenti.

Üha sagedamini väljendatakse muret, et võõrkeelne õpe meie ülikoolides ohustab eesti teaduskeele tulevikku. Siinkohal mainin, et Tartu Ülikooli bakalaureuseastme õppekavadest on 95 protsenti ja magistriastme õppekavadest 64 protsenti eestikeelsed ning ka nende lõputööd kirjutatakse üldjuhul eesti keeles. Jutt eesti teaduskeele hääbumisest on selgelt liialdatud.

Statistikaameti 2021. aasta mõjuanalüüsi tulemuste põhjal jääb Tartu Ülikooli välisüliõpilastest lõpetamise järel Eestisse tööle ligikaudu pool. Teistest sagedamini teevad selle otsuse info- ja kommunikatsioonitehnoloogia, tehnika, tootmise ja ehituse valdkonna vilistlased. See aitab leevendada spetsialistide põuda neis valdkondades.

Eestis elavate ja töötavate välisteadlastega on minul olnud seni vaid head kogemused. Nad on ülikoolile ja Eestile väärtuslikud ka siis, kui ei jää siin paikseks. Minu koduüksuses, Tartu Ülikooli botaanika osakonnas on aastate jooksul olnud kümneid doktoritöö kaitsnud või järeldoktorantuuris välismaalasi mitmelt poolt maailmast (nt Saksamaalt, Hispaaniast, Austraaliast, Kanadast, Prantsusmaalt, Brasiiliast, Inglismaalt, Itaaliast, Kolumbiast, Tšiilist).

Kodumaale naasmise järel on nad oma professionaalses elus edukad ja mõnel neist on ka eesti keel vabalt suus. Enamikuga neist, kes jätkavad akadeemilist karjääri, säilivad tihedad koostöösidemed: jagame kogemusi, taotleme koos teadusrahastust ja lähetame vastastikku üksteise juurde üliõpilasi.

Öeldakse, et keel sureb siis, kui sureb selle viimane rääkija. Pisut teisendades: kultuur sureb siis, kui sureb viimane sellest kultuurist rääkija. Me võime siin Eesti kultuurist ju isekeskis rääkida, aga maailmale oleme me surnud, kui keegi teine meid ei tunne ega tea. Meie juures õppinud ja töötanud teadlased on aga Eesti saadikud oma asukohariikides.

Siia paikseks jäänud välisteadlased on tipptasemel ja väga aktiivsed, aidates kaasa Tartu Ülikooli ja Eesti hea rahvusvahelise kuvandi loomisele. Nende kõrgetasemeline teadustöö väljendub mõjukates teaduspublikatsioonides ja nad on väga edukad välisrahastuse hankimisel.

Näiteks said Tartu Ülikooli välisteadlased aastatel 2018–2022 välisrahastust 19,1 miljonit eurot, mis moodustab umbes 19 protsenti kõigist sel ajavahemikul ülikooli toodud välisgrantidest. Kuigi grandihoidja on siin elav välisteadlane, annavad enamik projekte tööd ka Eesti teadlastele. Välisteadlased osalevad ka aktiivselt Eesti tudengite õpetamises ja juhendamises, nad on siin loonud pered, kus kasvavad eestikeelsed lapsed, ja loomulikult maksavad nad Eestis makse.

Mõistagi peab jätkuvalt pingutama, et siduda meie väliskolleegid eesti keele- ja kultuuriruumiga. Eesti keele kursustel osalenud töötajate osakaal on üks Tartu Ülikooli arengukava võtmenäitajatest. Lisaks loob ülikool uusi võimalusi selleks, et järjest suurem arv välistöötajaid õpiks eesti keelt.

Kolleegid, kes jäävad siia pikemaks ajaks, mõistavad keelt õppides paremini ka rahvusülikooli missiooni ja vajadust tagada eesti keele kestlikkus kõrghariduses ja teaduses. Lisaks on ülikool lubanud riigiga sõlmitud halduslepingus võimaldada eesti keele ja kultuuri õpinguid välisdoktorantidele.

See pole ainult institutsionaalne lubadus. Olen kõigile oma välisdoktorantidele ja ka teistele väliskolleegidele alati soovitanud kohe Eestisse saabudes alustada eesti keele õpinguid, sest see aitab neid muu hulgas paremini toime tulla ka uues keele- ja kultuuriruumis paratamatult kaasneva stressiga. Minu soovitust on enamasti järgitud.

Meie ülikooli välisliikmed loovad siin kultuuriliselt ja teadmistelt mitmekesist, kaasaegset ja meie oma Eesti tudengitele atraktiivset avatud õpikeskkonda. See vähendab Eesti noorte soovi minna kohe pärast gümnaasiumi mujale õppima.

Olen alati olnud seda meelt, et meie noored peaksid soovi korral osa oma kõrgharidusest saama väljaspool Eestit, sest see toetab nende konkurentsivõimet ja pädevuse vastavust Eesti ühiskonna vajadustele. Ent bakalaureuseõpingud olen soovitanud läbida Eestis, sest meie kõrghariduse tase on väga kõrge. Nii omandab noor ka eestikeelse erialase sõnavara ja loob kodumaal kontaktvõrgustiku, mis on hädavajalik hilisemas tööelus. Mida nooremas eas me oma noored talendid välja saadame, seda raskem on neil hiljem Eestisse naasta.

Ka vestlustes tudengitega on jäänud kõlama, et nad soovivad küll mingiks ajaks välismaale minna, aga mitte tühjade kätega. Seepärast tahavad nad, et Eesti ülikoolides omandatud oskused oleksid tipptasemel ja ka välisülikoolis väärtuslikud. Välismaalt Eestisse tagasi tulijad loodavad aga leida Eestis keskkonna, kus oma õpitud teadmisi ja kogemusi vääriliselt rakendada.

Riigikogu juures tegutseb Arenguseire Keskus leidis hiljutises uuringus, et kõige suuremat rände kasvu võib lähikümnenditel prognoosida talentide puhul. Töökohad liiguvad aga samade andekate inimeste tõmbekeskustesse, sinna, kus on tugev tööjõubaas juba ees.

Meil on endiselt vaja hoida oma ühiskond avatuna, et meie võimekad noored ei lahkuks jäädavalt. Pigem peame püüdma luua Eestist talentide tõmbekeskuse, mis tooks siia ka neid talente vajavad ettevõtted.

Riigi pikaajalises arengustrateegias "Eesti 2035" on sõnastatud eesmärk luua talendisõbralik keskkond ja vajadus meelitada Eestisse talente mujalt. Selle kõrvale vajame riiklikku vaadet selle kohta, millistel elualadel ei jagu meil kõrgharidusega eestlasi – neile lisaks on tarvis kõrgharitud välismaalasi, keda on mõistlik Eestiga siduda juba ülikooliõpingute ajal. Rahvusriigi alalhoiuks ja arendamiseks ei tohi jääda kinni ühte riiki, ühte keele- ega kultuuriruumi – me ei tohi ennast rahvuslike vaheseintega killustada (loe ka Aune Valk, "Oleme Eesti, aga ka kogu Euroopa ülikool").

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: