Kui te ei töötaks teatris, siis kus te töötaksite?

(Mõtleb) Haiglas kirurgiaosakonnas, kirurgina, võibolla osakonna juhatajana… (Mõtleb veel) … või advokaadikontoris.

Millal te rohkem heameelt tunnete – kui inimesed teatris naeravad või nutavad?

(Mõtleb) Naerma on raskem ajada.

Kui võib aga mõlemaid vastuseid kasutada, siis mulle meeldiks, kui alguses naeravad, pärast nutavad.

Kas inimesed peaksid tulema teatrisse lõbu või lohutust otsima?

Lohutust. Lohutus võib olla ka lõbu.

Elmo Nüganenis on huligaansuse ja ulakuse geen, ütles kuue aasta eest lavastaja Adolf Šapiro. Kas see diagnoos kehtib ikka veel?

Tahaks, et kehtiks, aga viimasel ajal – need on vist ealised iseärasused – on see veidi unarusse jäänud. Loodan, et veel mitte kängunud ja katsun seda üles äratada.

Üks teie Linnateatri kolleege ütles, et Nüganen oskab hästi lugeda elu ja hästi lugeda näidendeid. Mida see tähendab?

Lugeda näidendit, hea näidend tuleb muidugi ära tunda, on sama, mis lugeda elu.

Vahel tehakse minu arvates viga… Või ütleme nii, et minnakse teist teed – loetakse näitemängu ja hakatakse elu juurde mõtlema, hakatakse välja mõtlema midagi, mida on ainult selles näitemängus, aga elus ei ole.  Aga kui on tegemist hea näitemänguga, isegi, kui on ultrakaasaegne selles tähenduses, et tal pole mingit narratiivi, on situatsioonide segu või mis iganes võib olla kaasaegne dramaturgia – siis ikkagi ta peegeldab elu.

Kuidas teie praegust aega loete: on see hamletlikult liigestest lahti ja neetud rist, mis nõuab paikapanemist või Jaan Tätte kombel – vesi ojakeses vaikselt vuliseb, ta endal laulu laulab uniselt?

(Pugistab naerda) Täna just sõitsin trammis ja mõtlesin, vaadates inimesi, et kui palju kergem on praeguse aja noortel naistel, aga võibolla veel täpsem oleks – kui palju kergem on praeguse aja naistel võrreldes nõukogudeaegse kasvatusega naistega.

Meie, kes me oleme pärit nõukogude perioodist, toitusime nagu toitusime, liikusime nagu liikusime, meil ei olnud jõusaale… Ja 1990. alguses hakkasid natuke ülekaalulised naised häbenema oma ülekaalu. Et sellega on vaja võidelda, sest õige naine on ju peenikene. Kui palju peavad meie naised sellega tegelema…

See on siis see neetud rist, mis nõuab paikapanemist.

Aga kui räägime, et ojakene vaikselt vuliseb, siis praegu üks noor naine, kui ta on ka ülekaalus, ütleb: aga ma olengi niisugune. Ehk siis arusaam, et ongi ojakene ja vulisebki vaikselt ja voolab, las ta voolab, pärast jõuab niikuinii jõkke, siis ookeani, aga võibolla mõni asi tuleb tagasi…

Meditatiivne, rahulik kulgemine – niisugune mõtteviis on praegu palju rohkem omane nooremale põlvkonnale või [üldse] enam levinud, kui niisugune, et midagi tuleb teha, millegagi tuleb võidelda ja kui näed probleemi, tuleb see lahendada…

See oleks minu vastus.

Kirikuõpetaja Annika Laats ütles hiljuti Paide keskväljaku kõnes, et ei peagi jõuga lammutama meid eraldavaid müüre ja vaheseinu, sest meie, kasvamisvõimelised inimesed, võime neist müüridest üle kasvada nõnda, et hakkame nägema neid, kes on teisel pool müüre, näeme ja hakkame neid pisut enam mõistma, kasvame oma hirmudest suuremaks, nii et tihkame ulatada käe üle müüri. On see liiga ilus unistus?

Ei ole. Arvan, et see praegu toimubki, mõeldes näiteks integratsioonile. Kui see käivitati, küll hilinenult, sest õige hetk lasti mööda, siis arusaamine integratsioonist oli üldjuhul ühesugune nii ühel kui ka teisel poolel. Eestlased arvasid, et venelased õppigu selgeks eesti keel, teadku Eesti ajalugu, respekteerigu seda ja unustagu ära, et nende juured on Venemaal. Vene pool mõtles: integreerimine tähendab seda, et eestlased tahavad, et hakkaksime nende keeles rääkima, õpiksime nendekeelses koolis ja unustaksime Dostojevski, Tšehhovi, Turgenevi ja kõik muu sinna juurde kuuluva.

See oli ühepoolne.

Nüüd on möödunud juba palju aastaid. Palju aastaid isegi sellest, kui integratsioon mitteametlikult kuulutati läbikukkunuks. Aga juba räägitakse ja mõeldakse eesti poolel, et integratsioon ei ole ainult see, et üks pool muutub selliseks nagu mina. Äkki võiks mina ka heita pilgu üle müüri, kasvada nii suureks nagu Annika [Laats] ütles ja ulatada käsi. See juba toimub. Loomulikult ei ole see massiline, aga integratsiooni mõistame nüüd teistmoodi kui tollal. Selleks oligi vaja aega.

Selles käes, mis ulatub üle müüri, võib olla näiteks kauss maasikate või ahjusoojade kaneelisaiadega, soovitas Annika Laats. Milline kena kujund.

Jah. Just.

Tuleb meelde, kuidas president Ilves võrdles Eestit metsmaasikaga: ta on ürgne ja väike, teda on raske leida ja need, kes seda ei oska, ei märkagi teda, aga kui ta on kord käes ja oma, siis on ta üks paremaid asju üldse. Millega teie Eestit võrdlete?

(Mõtleb) Minu poeetiline soolikas on umbes ja seetõttu… olen sunnitud vastama Jaan Krossi sõnadega, et eestlane on helge skeptik.

Aga kui räägime, millega Eestimaad võrrelda, siis nii poeetiliselt mina ei oska öelda. Kuid arvan, et see olukord hirmsasti kiita ei ole, aga me ei ole ka katastroofi äärel. On mitmeid tendentse, ilminguid, mis teevad ettevaatlikuks. Kasvõi see, et üha rohkem räägitakse, et poliitikud – kes nad üldse on? Muidugi, meie neid valisime, aga nad ei saa üldse aru, mis toimub all-linnas, Tallinnast kujundit otsides. Nii kui nad on valitud, unustavad nad selle ära.

Niisuguseid hääli on üha enam. Nende hulk, kellel on üha raskem hääletada ühe või teise erakonna poolt, muudkui suureneb.

Olles kuulanud teid poliitikasaadetes, olen päri, kui te mulle vastu ütleksite, et ega see päris nii ka ole, on ka uued erakonnad tulemas, tõusud-mõõnad on ikka võimalikud, ärme ole nii pessimistlikud. Ma ei olegi pessimistlik, aga tahtsin öelda, et see pilt ei ole nii ilus, et ulatame muudkui teineteisele maasikaid pannkoogiga.

1982 lõpetasite rätsepa erialal Tallinna 4. tehnikakooli. Seega oskate hinnata, kui tugevad on Eesti õmblused, mis meid ühiskonna ja rahvana koos hoiavad?

(Köhatab) Kuna küsimus läks rätsepa valdkonda, siis – kõik rätsepad teavad seda – on olemas peitõmblus. Seda on tüütu teha, aga on üks paremaid õmblusi, sest seda pole näha. Üldiselt on see oskus minetatud, kuna praegu teevad masinad kõik ära. Aga kui rätsep teeb käsitööd, siis ilma peitõmbluseta ei saa.

Seda käsitööd praegu napib, kui ühiskonda vaadata?

Napib, loomulikult. Pigem tehaksegi masinaga, tihti veel niimoodi, et õmbluserida oleks pikalt näha, võetakse spetsiaalselt teise värviga niit, et oleks näha, et teksa on kollase niidiga läbi õmmeldud.

"Nüganen on ju selline, et tolmurulli lavastab ka ära!" ütles kord Linnateatri muusikajuht Riina Roose. Asi see siis poliitikat lavastada pole?

Kas see soolikas mul puudub või tundub, et läheb otseütlemiseks ja siis kaob mingi saladus, kaob ära see, et tolmurulli asemel võib mõelda hoopis midagi muud ja kõik saalis saavad aru, mida me tolmurulli all mõtleme, ka sellest, mida me tolmukorra all mõtleme… Kaob kunsti mitmetähenduslikkus, võib kaduda maagia, mitmeti mõistmine, alltekst, teine plaan. Seetõttu olen teinud üsna vähe niisugust, mis oleks üks-ühele poliitiline.

Kuulge, teie hitt-pardoodia "Armastus kolme apelsini vastu", mille lavastasite 1991 Ugalas…

See oli mõistukõne. (Turtsatab)

… oli mõistukõne, mille selgeks sihtmärgiks oli nii tollane ühiskond kui ka selle probleemid.

Täpselt nii oligi. Aga me ei soovinud seda teha sel moel, et nimetame asju nende nimedega, millega neid nimetatakse ajakirjanduses. Siis võib ju ajalehte lugeda.

Poliitilise teatri all mõeldakse ikka seda, nagu mina aru saan, et see on otsene või tugev sekkumine poliitilistesse otsustesse. Maailmas ja meil Eestiski on seda olnud, NO-teatri etendused…

"Ühtne Eesti suurkogu"?

Ja neid on ehk veel, mis on mõjutanud poliitikute järgnevate nädalate või kuude otsuseid, sest nad tajuvad, et üldsus mõtleb nii. See on poliitiline teater, mida mina ei ole teinud.

Kui head näitlejad on poliitikud?

Viletsad.

Kas mõnikord on poliitikud nagu teie mängitud bensiinijaama müüja filmis "Seenelkäik", kes aina viskas tööl põleva tiku maha, kuni külatankla lendaski õhku?

(Naerab nakatavalt) Vist küll, jah. Ikka vist, muidugi. (Naerab edasi)

On teis mingi lepituse otsimise soov?

Vahel on, mingil ajal arvasin, et see ongi peamine. Kuid olen sattunud ka situatsioonidesse, kus lepituse otsimisest ei ole kasu, sest see ei vii edasi. Peab olukorra kuidagi lahendama ja ikka tunneb üks või teine pool, et natuke tuleb minna kompromissile. Aga kui räägime lepitusest lihtsalt kui lepitusest, kui kristlikust põhimõttest, et ärme hakka, me ei saa seda muuta, lepime pigem sellega, siis seda ei ole minut amet alati võimaldanud.

Millegipärast on mul tunne, et Annika Laats kuulab mind, on minu sõnade eetiline kompass. Arvatavasti ta oponeeriks mulle, ütleks, et lepitus ei ole ainult leppimine, lepitus on ka armastus. Saan sellest aru, aga pean ausalt ütlema, et alati ei ole see mul õnnestunud, lihtsalt lepitust otsida, kui olen pidanud probleeme lahendama.

Kas film "1944" oli lepitus?

Jah, see oli teadlikult nii.

Aga kui vaatame ühtede suhtumist neisse, kes 9. mail Pronkssõdurile lilli viivad ja teiste suhtumist neisse, kes Sinimägede lahingutes langenuid meenutavad, siis ei ole veel seda lepitust.

(Mõtleb) Ma ei oska öelda, kust see esimene samm enne tuleb, aga mingil hetkel see tuleb. Ega siin pääsu ole. Ta peab mingil hetkel ikkagi tulema, peame edasi minema.

Kui mõtleme, mis toimub praegu Iisraelis ja Palestiinas, ja et 1990. aastate keskpaigas lasti see hetk käest, kus oldi kõige lähemal, et Palestiina riik võib sündida, ja sellega oli päri ka Iisrael. Et aga see lasti käest. Ja mis praegu toimub…

Õnneks jäävad [Eesti] 1944. aasta sündmused sinna, kus nad on. Neid ei ole toidetud pime- või täppisrakettidega, mida Iisrael ja Palestiina siiamaani [vastastikku] teevad.

Siin ei saa see vastuolu suurt toitu ja lepitus peab tulema varem või hiljem. See, mis on olnud, on olnud, me ei saa seda muuta.

Inimesi on ikka jagatud õigeteks ja valedeks, näiteks Teise maailmasõja veterane või Reformierakonna ja EKRE valijaid või apsuaid ja grusiine...

On ütlemine, et inimesi võib jagada kaheks: ühed on need, kes jagavad inimesi kaheks ja teised on need, kes ei jaga.

Sündisite 17 aastat pärast Teist maailmasõda, 24 aastat pärast Teist maailmasõda läksite kooli. Siis tundus see sõda nii kaugel olevat.

Just. Umbes siis, kui tegime filmi "1944", rääkisime abikaasaga, et meie sündimise ajal oli sõjast möödunud mingi 15 aastat, aga meie arvates oli see nii tohutult kaugel. Kui jõudsime ikka, kus sain aru, et oleme selle aja ligi kolm korda juba üle elanud, mis sündides meid sõjast lahutas, siis hakkasime aru saama, et meie sünnihetk oli sõjale tegelikult üsna lähedal.

Nüüd on Eesti olnud iseseisev 30 aastat ja see aeg on meile kuidagi lühem, käega katsutavam.

Jah… Kõige hämmastavam ja ilmselt ka kõige ilusam on see, et peale on tulnud juba mitu põlvkonda inimesi, kes ongi elanud ainult vabas Eestis, mis omakorda toob kaasa selle… mitte ohu… et seda peetakse iseenesestmõistetavaks. Aga osa inimesi saab aru, et võib-olla see nii iseenesestmõistetav ei ole, et sellel on olnud mingi hind.

Kummal poolel teie olete?

Loomulikult, et sellel on hind olnud. Aga tean ja tunnen mitut noort inimest, kes on öelnud, üldse mitte tahtes epateerida või šokeerida, et kui siin midagi juhtub ja läheb madinaks, siis esimese asjana tõmbab tema siit minema, siia ta küll ei jää mingit Eesti riiki kaitsma, kuulge, lõpetage ära.

Ma ei propageeri praegu, lihtsalt räägin, olen kohtunud nendega. Täiesti sümpaatsed inimesed. Uue põlvkonna, noorte seas on teistsuguseid inimesi ja on ka teistsuguseid. Igasuguseid on. Maailm on ju avatud.

Mida teie selles [madina] olukorras teeksite?

Kui tegin "Nimed marmortahvlil", siis kõigile meile, kes me poistega seal filmis osalesime, tundus nii iseenesestmõistetav, et ei tõmba Rootsi, jääme siia, muidu oleks kuidagi piinlik.

Kas selle aja peab ise läbi elama ja kui mitte ise, siis perekonna kaudu, et mõista valu ja ängi, lootust ja lootusetust, mis Eestiga kaasas on käinud?

Kas peab ise selle läbi elama? Ma arvan, et ei pea. Milleks meile kujutlusvõime? Öeldakse ju, et oma vigadest mõistab iga loll õppida, targem õpib teiste vigadest.

On vaja natuke empaatiat ja kujutlusvõimet, ei pea selleks kõiki raskusi läbi tegema, et nende raskuste tegelikust kaalust aru saada.

Ja mis on veel paradoksaalne… Siberist tagasi tulnute puhul olen alati imetlenud, et kuidas on võimalik, et just need inimesed on nii leplikud, nad ei kanna totaalset viha, kättemaksusoovi, nad on selle juba andestanud ja tänapäevases elus nad ei ole virisejad. Ja nad elavad väga kaua. Täitsa imetlusväärne.

Teie isapoolne vanaema-vanaisa elasid Ingerimaal, sealt viidi vanaema natside koonduslaagrisse ja siis Soome, vanaisa sõdis samal ajal Punaarmee tankistina Berliinini välja ja nad kohtusid uuesti Kohtla-Järvel, kuhu vanaisa tuli hea õnne peale peret otsima. Aga teie ema kasvas vanemateta, seikles sõja lõpus plikatirtsuna Lõuna-Eestist Kohtla-Järvele, seal lapsendas ta onu Vanja ehk Ivan Tšuviljov, Gorki linnast pärit Punaarmee ohvitser, kes jõudis lahingutega Berliini ja siis samuti Kohtla-Järvele. Täiesti peadpööritavad lood. Miks te ei ole neid lavastanud kas teatris või kinos?

Jah, mitmed inimesed on mulle öelnud, et siin on hea filmimaterjal. Arvan, et ehk kunagi see aeg tuleb. Veidi nooremana tundus imelik, et hakkan [lavastajana] oma suguvõsa asja ajama.

Mida te arvate kangekaelsusest?

On erinevad mõisted: jäärapäisus, kangekaelsus, kangus. Millist nüanssi te silmas peate?

Kas see noor naine, kes lavakunstikateedrist välja visati, sest teie ei näinud temas näitleja annet, tegi õigesti, kui kaebas kooli kohtusse? Ta ju võitis ja ta võeti lavakasse tagasi.

Ma ei oska öelda, kas ta õigesti tegi, võin öelda, et mina ei oleks seda teinud, aga see ei tähenda mitte midagi. Tähendab pigem see, et ma tahan elada riigis, kus ka nõrgemal poolel – kui peame nõrgemaks näiteks õpilast – on võimalus, kui talle tundub, et asi on ülekohtune või talle on liiga tehtud, pöörduda kohtusse, tal on õigus abi otsida. Eriti mis puudutab üksikisikuid võrreldes institutsiooniga.

Selles mõttes me mõlemad elame õiges riigis ja Jumal tänatud, et see nii on, et me elame Eesti riigis, kus tudengil on õigus seda teha.

See oleks minu vastus.

Olete valmis pakkuma talle rolli mõnes enda lavastuses?

Ma ei ole nii kaugele mõelnud. (Naerab)

See oli diplomaatiline vastus.

Absoluutselt diplomaatiline. Ja tõesti, ma ei olegi mõelnud selle peale.

Kas aeg paneb kõik paika?

Usun küll, et aeg paneb väga paljud asjad paika. Ja vahel, kui paika ei pane (Turtsatab), siis on võib-olla aega juurde vaja.

Kord ütlesite Jelena Skulskajale, et Tammsaare Indreku sõnadesse "aeg paneb kõik paika" on kätketud usk aja suurde jõusse, sest tuleme lõputust ajast ja läheme sellesse, ühendades möödunut ja tulevikku. Kas aga minevik pole sageli jala külge aheldatud sangpomm, mistõttu tulevikku läheme longates, jalga raskelt järele lohistades?

Sellest pommist, mida me kaasa veame…Oleme täna juba mitmel korral rääkinud, et seda ei saa lõputult kaasa vedada, see tuleb mingil hetkel maha jätta.

Ma ei ole muidugi seda meelt, et mida varem, seda parem, sest kui tunned, et sulle on liiga tehtud, on sul õigus olla mõnda aega solvunud või kanda seda [tunnet]. Aga mingil hetkel tuleb see pomm ikkagi maha panna, ennast sellest lahti lasta. Sest lõppkokkuvõttes, jah, aeg paneb kõik paika.

Kuidas teile meeldib vabadus?

Ooh, veevalaja käest küsite! (Naerab) Muidugi meeldib, väga. Vähemalt tunne, et oled vaba.

Kui ma 1992 teatrisse peanäitejuhina tööle läksin, siis soovisin, et mu leping oleks ühe-aastane, et mul on igal aastal võimalus lepingut pikendada või katkestada.

Ma ei tahtnud ennast ketiga aheldada teatri külge, tahtsin vabaduse tunnet, et võin iga kell ära minna, ei hoia toolist kinni, ei taha seda tunnet, et pean siin olema.

Nii me seda lepingut muudkui pikendasime aasta võrra ja aasta võrra jne, kõik ümberringi olid viie-aastaste lepingutega.

Nii et, loomulikult mulle meeldib vabadus, hindan seda ja arvan, et annan ka inimestele vabadust. Nii ma vähemasti usun, töökollektiivis, samuti peres. Neile, kellele tundub, et nad vajavad vabadust, olen püüdnud seda anda. Ja ka ise oodanud, et kett, mille otsas mina olen, oleks ikka päris pikk või seda poleks üldse. (Naerab)

Tallinna Ülikooli uus rektor Tõnu Viik meenutas inauguratsioonikõnes, et vabadus annab ka võimaluse rumalusi teha, tige olla, oma elukeskkond nii ära saastada, et seal enam elada ei saa, ka vaimses mõttes, vabadus tähendab võimalust endale ise auk kaevata, oma elu maha magada, olulisi asju mitte märgata, ennast rumalusega ära kurnata või teistele mõttetuid kannatusi põhjustada. Mida nüüd vabadusest arvata?

Väga hästi öeldud Tõnu poolt. Aga alternatiivi [vabadusele] meil ei ole ju.

Kui hüppame tagasi nõukogude aega, kus vabadust ei olnud või olid väga piiratud vabadused, kus Lenini definitsiooni järgi vabadus on tunnetatud paratamatus, seega suplesime tunnetatud paratamatuses. Ja pidime oleme kõik õnnelikud, mitte tegema rumalusi, aga sellegipoolest me tegime seda kõike ja meil polnud lõpuks ka vabadust.

Tšehhov on väga ilusasti öelnud selle kohta "Kirsiaias". Üks tegelane, majateener Firss, on umbes 90-aastane ja pobiseb kogu aeg midagi arusaamatut, üldse ei saa aru, mida ta räägib. Siis küsitakse, et oi, ahjus kohiseb, mingi müra on õues, ei tea, mis see olla võib. Seepeale ütleb Firss: enne suurt õnnetust oli samamoodi. Enne millist suurt õnnetust? Enne vabadust. (Naerab) Enne, kui talupoegadele vabadus anti.

Et mis me selle vabadusega teeme? Kõike võib teha. Loomulikult võib lollusi ka teha, aga eks sa siis vastutad ka selle eest. Nii see on.

Mullu detsembris valis teaduste akadeemia üldkogu teid akadeemikuks teatrikunsti valdkonnas. Akadeemik Nüganen, see kõlab ju uhkelt ja targalt.

(Köhatab) Ma ei oska siin midagi öelda. (Mõtleb) Lihtsalt ei oska öelda. (Turtsatab)

Tsiteerides veelkord Tõnu Viiki: just lollile tundub, et tal on teadmisi piisavalt. Kes on targem, teab, kui vähe ta tegelikult teab. Tulemus on paradoksaalne: tarkus teeb alandlikuks, rumalus teeb enesekindlaks. Tark ja täpne kokkuvõte, kas pole?

Väga täpne, eriti kui rääkida tendentsidest või nähtusest kui niisugusest. Aga võib-olla ka mitte sajaprotsendiliselt [täpne], sest vaesus ja ausus ei käi alati kokku nagu tarkus ja rumalus ei käi alati kokku ja see, kes on kaugele jõudnud, ei tähenda, et ta ei oleks olnud läbilöögivõimeline ehk läbilöögivõime omakorda ei tähenda, et on tark läbilöögivõime või rumal läbilöögivõime.

Et seal on nüansse veel ja veel ja veel, aga muidugi on see [Tõnu Viigil] väga hästi öeldud. Laias laastus ongi väga tihti niimoodi. Või on nii, et ta paistab silma. Võimalik, et on ka meile nähtamatut [rumalust], aga kõvahäälne rumalus, mis pretendeerib millelegi, hakkab  silma ja kõrva. Aga võib olla ka teistsugust rumalust, üldse mitte nii agressiivset ja ohtlikku, nii nagu ka tarkust võib olla mitut-mitut moodi – läbilöögivõimelist, tagasihoidlikumat…

Helilooja ja dirigent Rasmus Puur rääkis hiljuti, kuidas ühes koolis tunnistas talle õpetaja, et teate, õpilased kardavad vaikust. Ja siis palusite teie mul enne seda intervjuud vaadata Tarkovski filmi "Nostalgia", eriliselt lõppu, kus Oleg Jankovski kõnnib samahea kui vaikuses küünlaga, mille leek kipub kustuma. Seda vaadates meenus mulle Rasmus Puuri imestus, et keegi kardab vaikust.

Rasmusel on väga-väga hea tähelepanek, see vaikuse kartus.

Mis puudutab Jankovskit või Tarkovski filmi "Nostalgia", mille ta tegi juba emigratsioonis, siis siin on seos selle ruumiga, kus me praegu oleme…

Vene Kultuurikeskus Tallinnas, endine laevastiku ohvitseride maja, mis sai valmis aastal 1954.

No vaat, jah, niisugune kummaline ruum. (Näitab käega läbi kahe rõduga ja ohtralt kullatud saali, kristall-lühtrite suunas.) Ma natuke peatuksin teie küsitud teemal ja püüan lookese kokku veeretada.

See stseen Tarkovski filmist "Nostalgia" on kinematograafia ajaloos oluline episood, seda näidatakse tihti kinokoolides ja arutletakse, et mis on selles niisugust maagilist?

Tegevus toimub Itaalias, peategelane, keda kehastab Oleg Jankovski, emigreerus Nõukogude Venemaalt ja vabas ühiskonnas, nii nagu pealkiri "Nostalgia" ütleb, ta ei tunne ennast väga komfortselt. Kogu film räägibki sellest, mida võib tunda üks süsteemist välja rabelenud inimene, millised on vaba maailma mõjud talle.

Ja seal on episood, kus tühjas basseinis on igasugust kila-kola, millegipärast leiab tähelepanelik vaataja sealt ka ühe tühja vene viina pudeli.

Ja episood on väga lihtne. Näitleja Oleg Jankovski liigub, küünal käes, hoides ühe käega küünalt, et see ära ei kustuks. Lihtsalt liigub ühest basseini otsast teise. Ja siis ta läheb tagasi ja liigub uuesti.

Toomas, te vaatasite üle, ma ei mäleta selle pikkust, aga kas see võib olla näiteks minut 40 sekundit või kaks minutit…

See kulgemine kokku on tubli viis minutit, vahepeal kustub küünal ja Jankovski läheb tagasi alguspunkti, süütab välgumihkliga uuesti küünla, hakkab uuesti liikuma läbi basseini, küünal kustub jälle, ta läheb tagasi alguspunkti, süütab taas küünla ja hakkab uuesti liikuma, kuni lõpuks jõuab basseini trepini,  mille äärde paneb põleva küünla.

Kes on näinud, ei unusta seda episoodi mitte kunagi.

Kuidas see sündis? Lavastades Moskva teatris Oleg Jankovskiga lavastust, kus ta mängis peaosa, oli meil sellest juttu. Mida Tarkovski oli talle öelnud? Tarkovski oli palunud Jankovskit, et kui sa küünlaga lähed, mõtle selle peale, et küünal sinu käes on kogu inimkonna tulevik, elu. Et sellest, kas sa jõuad – oli kergelt tuuline ilm – basseini lõppu…

Ilma, et küünal kustuks?

… ta isegi ei öelnud seda. Lihtsalt jõua sinna ja siis on lootust, et inimkond leiab mingisuguse väljapääsu sellest väga "s" tähega olukorrast.

Nende mõtetega ta asuski teele. Nii et, kui te vaatate seda ja mõtlete, mida Oleg mõtleb, siis ainult seda mõtlebki.

Tuli tuulehoog ja kustutas küünla. Aga kaamera käis ja Oleg ise ütles, et ei teadnud, mida nüüd teha ja mõtles, äkki saab ühe šansi veel, et veel kord päästa inimkonda. Ta ei küsinud režissöörilt, läks lihtsalt luba küsimata tagasi, pani küünla uuesti põlema, mõtles, et proovib veel kord, äkki antakse inimkonnale üks šanss veel. Ja siis ta läks selle küünlaga nii kuni lõpuni välja.

See, millise ülesande andis režissöör näitlejale, ongi see, mis andis tema minekule erilise tähenduse.

Üks 20. sajandi suuremaid teatrimehi, Peter Brook, vastas kord küsimusele, mis on teater ja tõi näite: teater on see, kui üks inimene tuleb tühjas ruumis, liigub lava ühest äärest teise. Ja üks inimene saalis vaatab.

See ongi teater.

Aastad läksid ja lavastus, mida Moskvas lavastasin, tuli [külalisetendusena] Tallinnasse, seesama saal siin oli puupüsti [publikut] täis ja kui oli kummardamine, kutsus Oleg mind ka lavale. Oleg ütles saalile, et te võib-olla ei tea, aga lavastaja on siit Eestimaalt pärit, rääkis midagi ja ma tundsin, et pean ise ka midagi ütlema. Siis mainisin midagi niisugust, et mul on hea meel, et on olnud suur au kokku puutuda näitlejaga, kes on filmiajalukku jäädvustanud nii haruldase episoodi, kus ta ei tee mitte midagi muud, kui liigub küünlaga ühest ruumi äärest teise.

Saalist tuli tohutu aplaus, mida mina tõlgendasin nii, et kõik teadsid seda episoodi.

Rasmus Puurile tundub, et koroonakriisi järel on hinged praegu inimestel natuke tühjad. Teatrid on ka tühjad. Kui raske on koroonaaeg teatriinimestele olnud?

See sõltub persoonist, kui räägime näitlejatest, ühe vitsaga ei saa kõiki lüüa. Usun, et on näitlejaid, kes naudivad seda puhkuseperioodi, neil on palju tööd olnud, nad on kogu aeg tulistanud. Siis on need, kes niikuinii leiavad endale töö, kas filmis, reklaamis, midagi ikka leitakse. Mõned pööravad selle [pausi] enda kasuks – keegi on kirjutanud raamatu, keegi, ma arvan, on kirjutatud näidendi.

Siis muidugi on ka neid, kellel on suur himu, vajadus ja tahe esineda vaataja ees, aga on ka neid, kes tahavad lihtsalt proovi teha. Olen kuulnud, kuidas inimesed ütlevad, et noh, ma tahaks juba proovi teha, kasvõi maskid ees, mängida veel ei saa, aga me saame vähemasti proovi teha.

Aga teil endal?

Väga-väga kergelt põdesin, jutumärkides põdesin, koroonaaja üle. Mul on olnud tegemist ja ka isolatsioonis olemises ei tunne ma ennast halvasti. Ilmselt on tegemist inimesega, kes võib vahel üksi ka olla ja polegi nii hull. Ma ei tunne vangistatud või vangis olemise tunnet. Tean, et ta läheb ju niikuinii kunagi lahti, nüüd lähebki, järgmisel nädalal.

Detsembris 2017 rääkisite Eesti Ekspressi Madis Jürgenile, kes käis teie "Kirsiaia" proove vaatamas, et tahaksite Linnateatris olla seni, kui uus saal saab valmis. Nüüd lahkute ikkagi varem, kopp pole isegi maasse löödud. Saan aru, et Linnateatris oli arvajaid, et võiksite lõpuks ometi minna ja teie olete öelnud, et see oli õige mõte ja õige aeg. Hämmastav leplikkus, lausa allaheitlikkus.

Ei, tuleb ikka vaadata suurt pilti.

Olen ühel teatri koosolekul kasutanud kujundit, et sel ajal, kui dokis ehitatakse uut laeva, peab formeeruma uus meeskond. Mitte nii, et kui laev lastakse vette, et seal on veel vana kapten koos vana meeskonnaga, vanade arvamuste ja eelarvamustega ja arusaamade ja mittearusaamadega. Ehk et nad kolivad uude laeva ja hakkavad uut imet ootama.

Uude laeva peab minema juba uus meeskond. Sellele arusaamisele jõudsin vahepealsel ajal, mida ma Madis Jürgenile intervjuud andes ilmselt ei osanud arvata, sest [vanast majast] väljakolimine ei olnud nii lähedal.

Nii on teatrile kasulikum. Olen siin olnud 29 aastat ja lisada veel kaks-kolm-neli aastat, sellel ei ole mõtet. See ei muuda teatrit ei paremaks ega halvemaks. Aga teatril on võimalus, kui seal on uus kapten, uus pootsman ja nii edasi, kes laevatekil peavad olema ja võib-olla veel mõned laevapere liikmed, mehaanikud. Siis on palju suurem tõenäosus, et laeva vettelaskmise hetkeks on juba uus motiveeritud meeskond olemas.

Linnateatri uueks peanäitejuhiks saab Uku Uusberg ja teatri uueks direktoriks Mihkel Kübar. Saavad nad hakkama?

No see sõltub eelkõige neist, see sõltub eelkõige… sellest, kas keegi millegipärast tahab hakata kaikaid kodarasse loopima, kuigi ma ei usu seda.

Teatri seest?

Ei, mitte ainult teatri seest, see võib olla väljastpoolt. Ma loodan, et seda ei tule.

Ma ei näe mingit põhjust, miks nad ei peaks hakkama saama. Neil on oma nägemus, nad on piisavalt noored ja tahtmist täis.

Niisiis te ei karda, et Linnateater võib muutuda mõisaproua Ranevskaja suureks kirsiaiaks, mille kaupmees Lopahhin maha raiub ja suvilakruntideks müüb?

Ei usu, ei, seda ma küll ei usu. Sinna tulevad ikka inimesed, kes on täis head usku ja kõige paremat soovi Linnateatrit paremaks teha. Loomulikult nad teevad seda oma näo järgi, sest muidu pole ju mõtetki sinna minna. Ja nende eesmärk on, et see kirsiaed õitseks. Nemad ei lähe küll kirvega neid puid maha raiuma.

Ja teie enda mõtet laenates: kui aeg saab täis, panete hõlmad vöö vahele ja lähete rõõmuga Vargamäelt alla – vaatama, mida elul teile veel pakkuda on. Kuhu te lähete?

Praegu on esimene töö Vanemuises, ooper. Järgmine on Vene Teatris. Ja siis järgmine on Moskva Kunstiteatris.

Tahate kõik Eesti teatrid läbi lavastada?

Jah, tahaks küll, see mõte on mul tõesti. On läbirääkimised, ka Draamateatriga ja Rakverega…

Paljud teatrid ja näitlejad ei tunne mind, nad on midagi kuulnud ja on mingisugune ettekujutus, et Nüganen on niisugune, aga tegelikult nad ei tea, missugune Nüganen on. Seda teavad meie teatri inimesed ja neid olen ma ära tüüdanud, 29 aastat on ikka 29 aastat. Aga on veel hulk-hulk näitajad, kellega mina ei ole töötanud ja kes ei ole minuga töötanud. On ju natukene narr, et milline lavastaja Nüganen on, seda teavad ainult 22 või 28 näitlejat.

Hea meelega teeksin Draamas ja Vanemuises ja teistes teatrites. Huvitav oleks.

Järgmisel 15. veebruaril saate 60. 15 aastat varem intervjueeris teid sünnipäeva puhul Postimehe Andri Maimets, kes küsis ka teie sünnipäeva salasoovi. Mäletate oma vastust?

(Raputab eitavalt pead)

Andri Maimets pani selle kirja nii: "(Mõttepaus kestab tubli viis minutit.) Kui saaksin oma sünnipäeval teada, et kolmandat maailmasõda ei tulegi ja et inimkond on kahest maailmasõjast õppinud, siis oleks mul küll väga hea meel. Väga." Kas 15 aastaga on teil pähe tulnud uus sünnipäeva salasoov?

(Naerab) See oli vist tõesti viieminutilise mõttetöö tulemus, sest iga [teine] soov tundus nii väike, et ju ma siis midagi suuremat ei suutnud välja mõelda. (Naerab)

Kuigi see oli 15 aastat tagasi… Võib-olla poliitiline olukord soosis ka seda, ei tea.

Usun, et enam ma nii suurelt ei mõtle, võib-olla midagi väiksemat ja isiklikumat, pere suunas. On aeg hakata ennast kokkupoole tõmbama.

Võin ma lõpetuseks ka ühe absurdse küsimuse küsida?

Loomulikult.

Kas teil on kolm tütart seepärast, et teile meeldib Tšehhovi "Kolm õde"?

Mulle meeldib Tšehhovi "Kolm õde".

Mulle meeldib, et mul on kolm tütart.

Kui keegi neid seostab, siis see mulle ka meeldib.

Autor tänab Vene Kultuurikeskust külalislahkuse eest, et intervjuu sai salvestada nende imelise suure saali laval.