Seekordse jutu mõte tekkis juhuslikult uudiseid lugedes. Sattusin sõnumile korruptsioonivastase ühenduse Transparency International Venemaa osakonna raportist, mille kohaselt tegeleb 70 protsenti Venemaa riigiduuma saadikutest isiklikes huvides erinevate seaduseelnõude läbisurumisega parlamendis.

Mulle meenus seda lugedes murelik mõtteavaldus Venemaa endiselt välisministrilt Andrei Kozõrevilt. Tema mälestusteraamat ilmus tunamullu USA-s ja mees ise peaks praegu elama Florida osariigis Miamis. Tuleme tema mure juurde hiljem tagasi. Kuid kui ma selle raamatu kord juba kätte võtsin, siis vahendan mõningaid seiku Kozõrevi ametiajast.

Andrei Kozõrevi karjäär diplomaatias algas tema enese sõnul tänu tema isiklikele võimetele ja ühe KGB ohvitseri eestkostele, tänu millele ta pääses õppima MGIMO-sse, ehk Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituuti.

See õppeasutus oli Nõukogude Liidus vägagi elitaarne ja ilma KGB heakskiiduta või partei tugeva toetuseta sinna niisama lihtsalt kedagi ei võetud. Seetõttu tasub alati kriitiliselt suhtuda mõne selle kooli lõpetanu väidetesse, et ta pääses sinna vaid isikliku tarmukuse ja laiade teadmiste tõttu.

Kuid Kozõrev sai sisse, tundis uhkust selle üle, et tal õnnestus juba 21 aastaselt kompartei liikmeks saada ja tulevane karjäär näis paljulubavana. Välisministeeriumis tõusis ta karjääriredelil üpris kiiresti.

Kui Boriss Jeltsin kerkis tollase Venemaa parlamendi liidriks ja hakkas kokku panema oma, reformimeelset valitsust, otsustas Kozõrev liituda selle meeskonnaga ning taotleda seal välisministri kohta. Läbinud kuulamised parlamendis õnnestuski tal see koht saada ja teekond rahvusvahelisel areenil algas.

Kui Moskvas toimus kurikuulus putš, siis otsustas Jeltsin igaks juhuks saata välisministri raja taha. Kozõrevil oli kaasas Venemaa liidri kiri ning volitused moodustada vajadusel välismaal valitsus eksiilis.

Üpris põnevusfilmilik oli Kozõrevi lahkumine Moskvast. Ta kahtlustas, et KGB võib proovida tema äralendu vältida. Kuid terase mehena tundis ta kagebiitide mõttelaadi ning eeldas, et nood ootavad teda suunduvat lennukisse läbi VIP-ruumi. Seetõttu läks Kozõrev koos tavareisijatega takistamatult Pariisi lennukile, samal ajal kui KGB ootas teda VIP-ruumis.

Pariisi jõudes olevat lennuki kapten teatanud Kozõrevile, et kui too kardab nõukogude saatkonna esindajaid teda ootavat, siis on meeskond valmis teatama, et uks on rikkis ja saatma reisijad tagumise ukse kaudu välja. Nimelt oli asi selles, et lennuk oli nõukogude territoorium ja kui saatkonna esindajad oleksid sisse tulnud ning Kozõrevi kinni pidanud, ei oleks Prantsusmaa võimud saanud midagi teha… Kuid õnneks nõukogude esindajaid vastas ei olnud.

1991. aastal 20. augusti ööl vastu 21. augustit, kui putšistid saatsid tankid Moskvas barrikaadide vastu, oli Kozõrev Pariisis telestuudios ja kommenteeris sündmusi. Muuhulgas ütles ta, et parim, mida lääs vastuseks putšile saaks teha, oleks Balti riikide tunnustamine. Ja see sõnum levis kohe üle maailma.

Tagasi Moskvasse jõudes kartis Kozõrev, et võib selle soovituse eest pähe saada. Kuid Jeltsin küll märkis, et minister oli käitunud omapäi, aga lisas kohe, et tunni aja pärast on kolme Balti vabariigi esindajad tema juurde kutsutud Venemaa poolset diplomaatilist tunnustust saama. Ja nii tunnustaski Venemaa meid varem kui Nõukogude Liit, mis tegi seda kahe nädala pärast.

Üks seik tasub veel äramärkimist. Paljud ehk veel mäletavad Jeltsini kaitseministrit Pavel Gratšovi, hüüdnimega "Paša-Mercedes" tema kire pärast selle automargi vastu. Mäletatavasti ei väsinud Jeltsin pikka aega kõigile kuulutamast, kuivõrd demokraatiameelne Gratšov oli ning kuidas ta olevat keeldunud täitmast putšistide käsku rünnata Valget Maja, kus Jeltsin tol ajal asus.

Tegelikult olla Gratšov hiljem tunnistanud, et ei keeldunud käsku täitmast, lihtsalt vilunud nõukogude inimesena nõudis ta seda kirjalikult, et nii-öelda "jälg maha jätta" hilisemate arengute tarbeks. Ja Gratšovi tegevus Tšetšeenia sõja ajal ei näita teda samuti just eriti heast küljest. Kuid Kozõrev olevat temaga väga hästi läbi saanud.

Kozõrevi puhul meenutatakse alati tema kurikuulsat kõnet Stockholmis, kus ta CSCE kohtumisel lääne poliitikat ründas ja ei rünnanud ka. Mõte pidada ründav kõne olla tekkinud lennukis, lugedes ühest Vene lehest selleteemalist kirjutist. Selle üks autoreid oli muide Karaganov.

Kohale jõudes palunud Kozõrev eesistujalt luba esineda kaks korda, tunnise vahega. Kõigepealt luges ta sisuliselt ette ajaleheartikli. Läks lärmiks, uudisteagentuurid tiražeerisid sõnumit kui Moskva seisukohtade jäigastumist. Kuid tund hiljem esines ta teist korda ning selgitas, et selliseid kõnesid ja hullemaidki hakkaks Moskvast kostma vanameelsete võimuletulekul.

Üldiselt oli Kozõrev küll üpris demokraatiameelne, kuid samal ajal ka kriitiline lääne suhtes, mis ei olevat Venemaad piisavalt kaasanud. 1995. aastal tehti talle ettepanek kandideerida presidendiks, kuid ta keeldus ja kandideeris duumasse, kuhu siirdus 1999. aastal ametist lahkudes.

Ja jutu alguse juurde tulles - duumasaadikuna kurtis Kozõrev, et ta pidi hakkama elama ainult palgast. Eks ole meilgi ju tegelasi, kes kurdavad kõrge palga juures, et on alamakstud ja lausa virelevad.

Kuulduste järgi olevat Kozõrev isegi mõnelt ajakirjanikult proovinud intervjuu eest raha küsida. Põhjus olnud selles, et ta ei soovinud ebaseadusliku tegevusega duumas lisa teenida. Hiljem jõudis ta tegutseda ärimehe, konsultandi ja lektorina. Ning jõudiski lõpuks Ameerikasse, kus ilmselt siis suutis enesele tagada vanaduse Miamis.

Viited lugemishuvilistele

• Andrei Kozõrev "Firebird. The Elusive Fate of Russian Democracy" – University of Pittsburgh Press, 2019.
• ТИ — Главная (transparency.org.ru)