X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Harri Tiido: Venemaa välispoliitika minevikust ja olevikust

Foto: ERR/ Ken Mürk

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Venemaa välispoliitika. Eksvälisminister Andrei Kozõrev on öelnud, et ta ei näe enam mingit Vene diplomaatiat ja Vene diplomaate ei nähta vähemalt USA-s enam diplomaatidena, märgib Tiido.

Ajendiks seekordselt taustajutule sai vene ajakirjaniku Galina Sidorova vestlus oma kunagise ülemuse, Venemaa endise välisministri Andrei Kozõreviga. Kozõrevi mälestusteraamatut sirvisime ühes taustajutus poolteist aastat tagasi. Sidorova oli aastail 1992-1995 Kozõrevi poliitiline nõunik. Teatavasti on Venemaa välispoliitika praegu üldse üks kummaline, või vastupidi, väga selge nähtus. Sellele on tähelepanu juhtinud nii mitmed arvajad kui ka Moskva tegevus.

Jätkuva sõja kontekstis märgin ära seiga, et Venemaal viimasel ajal üllitatud maakaardid värvivad Vene omandiks Ukrainas ka alad, mida Kremli armee tegelikult ei kontrolli. Kremli propagandistide jutus vilksatavad aga ühtepuhku läbi viited mingitele aladele, mis nende arvates tuleks hõivata.

Vene sotsioloog Grigori Judin on ühes hiljutises intervjuus selgitanud selle nähtuse olemust. Nimelt on Kremli ja suure osa venemaalaste maailmavaate kohaselt nende riik piirideta. See ei lõpe kusagil.

Judini sõnul on see tüüpiline impeeriumlik mõtlemine. Euroopa nägemuses on juba Westfaali rahust alates arusaam, et siin on meie ja seal juba mitte-meie. Ehk eksisteerivad piirid riikide vahel. Impeeriumi mõtlemine on teine. Meie oleme seal, kuhu me oleme jõudnud minna. Aga teie olete seal, kuhu me veel lihtsalt ei ole jõudnud. Ja kui jõuame, siis teid seal enam ei ole, ka seal saame olema meie.

Selle mõtteviisi mõistmisel on mõistetav ka Venemaa režiimi järjekindel irdumine rahvusvahelistest süsteemidest. Osast struktuuridest visati nad lihtsalt välja, osast lahkusid nad ise või siis teatasid, et seda või teist lepingut ei kavatse nad täita, sest see ei meeldi neile.

Valdav enamus sellest irdumisest on toimunud Ukraina sõja ajal. Veebruari keskel andis välisminister Sergei Lavrov aru riigiduuma ees ja selgus, et kõik, mis Venemaa on teinud või teeb, mahub ilusti riigi välispoliitika uue kontseptsiooni alla. Selle siht olevat nimelt jätta lääs ilma monopolist rahvusvahelise elu raamistiku kujundamisel.

Vene välisministeerium on seetõttu orienteerunud juba pigem siseriiklikule tegevusele, tegeledes propagandaga. Eksvälisminister Kozõrev, kes ise elab juba pikka aega USA-s, märgib, et ta ei näe enam mingit Vene diplomaatiat. Ja Vene diplomaate ei nähta vähemalt USA-s enam diplomaatidena. Ta meenutab, et oli ise pikaajalise välisministri Andrei Gromõko ajastu MGIMO ehk välispoliitika instituudi ja selle ajastu välispoliitika kasvandik. Kuid siiski olnud Nõukogude välispoliitika tollal märksa edumeelsem kui praegune.

Käisid kõnelused relvastuskontrolli ja pingelõdvenduse üle. Toimusid küll sõjalised avantüürid Tšehhis, Ungaris ja Afganistanis, kuid praeguse ajaga võrreldes oli tollane välispoliitika menüü suisa taimetoitlaslik. Tollal oli tegemist arenguga, nüüd aga allakäiguga.

Kozõrev raputab eneselegi tuhka pähe, öeldes, et ta ise soovitas omal ajal Sergei Lavrovi ülendamist Nõukogude välisministeeriumi ühe valitsuse juhiks. Tollal olnud Lavrov täiesti normaalne ja asjalik inimene. Kuid nüüd ei tunne teda enam äragi...

Üks väheseid protestiks sõja vastu ametist lahkunud Vene diplomaate, Boriss Bondarev on Lavrovi kohta öelnud, et too teeb, mida teeb, mitte vältimatuse tõttu, vaid seetõttu, et teisiti enam ei oska. Ta ei oska enam ennast väljaspool oma ministeeriumi, ilma oma lennukita, ilma oma diplomaatideta ja nii edasi ette kujutatagi.

Bondarev on üpris kriitiline ka seoses lääne reageeringuga Krimmi annekteerimisele. Nagu paljud teised on ka tema arvamusel, et tollane leebe reageering andis kindlasti Kremlile julgust nüüdseks sõja laiendamiseks. Ta meenutab, et Vene diplomaadid arvasid tol ajal, et küllap kõik pikapeale ära seeditakse ja elu läheb tavalises rütmis edasi, kuna lääs lihtsalt lepib toimunuga ega hakka selle pärast oma majandushuve ohustama.

Mis tulevikku puudub, siis Kozõrev on näiteks veendumusel, et režiimi saavad muuta vaid Venemaa kodanikud ise. Loota aga, et lüüasaamine selles sõjas viib Putini lüüasaamiseni, on vale. Mitmed tarkpead räägivad küll, et Putin surutakse nurka ja vastu seina ja mida iganes. Tegelikult ei juhtu Kozõrevi arvates midagi. Lihtsalt järgmisel hommikul kuulutab Vladimir Solovjov telekas suurest võidust, NATO-le õppetunni andmisest, denatsifitseerimisest ja nii edasi. See režiim võib Kozõrevi hinnangul veel kaua vastu pidada.

Ka demokraatlikke pöördeid Venemaal peab Kozõrev raskelt usutavateks, et mitte öelda võimatuks. Kuid juhul, kui toimuks sisemine riigipööre, mille korraldaks rühm patriootlikult meelestatud kodanikke, kes näevad senise kursi kahjulikkust Venemaale, siis neile kuluks uus diplomaatia ära. See ei saaks olema demokraatlik võim ega ka läänemeelne režiim, kuid see ei oleks ka räigelt läänevastane.

See uus võim püüdleks ehk sõja lõpetamisele ja mingitegi suhete kehtestamisele lääneriikidega. Kozõrev märgib, et ameeriklastel on ju lõppude lõpuks mitmeid liitlasi Lähis-Idas, kes olemuselt on peaaegu et keskaegsed. Ehk siis, kui Moskva uued liidrid ei soovi otsest vastasseisu läänega, siis võib lääs sellega rahulikult nõustuda ja selle üle isegi heameelt tunda.

Kui aga sõda jätkub ja lääs jätkab Ukraina relvastamist, siis võib paralleelselt tekkida ka mingi alus kõnelusteks. Kozõrev leiab, et Kreml võib tulla välja pakkumisega, et me oleme nõus lahkuma, kuid andke selleks aega. Ka Balti riikidest viidi väed ju omal ajal välja tasapisi, mitte üleöö. Omalt poolt pean siin küll märkima, et Kozõrevi võrdlus ei ole just pädev, olud olid hoopis teised. Aga eks arvamusi on praegusel ajal seinast seina.

Lõpetuseks arvab Kozõrev, et Moskva tuumarelvaga ähvardamist ei maksa tõena võtta. Kozõrevi sõnul teadsid nemad juba Nõukogude ajal, et mingit tuumarelva kasutamist ei tule. Mingites oludes võib ju Vladimir Putin ühe pommikese heita, kuid see ei oleks tuumasõda ja kõigi eelduste kohaselt ei heidaks ta ka seda ühte pommi. Kremlis teatakse, et see oleks Vene ruleti mängimine ja võimalus ise surma saada on liiga suur.


Viited lugemishuvilistele

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: