Aimar Ventsel: Eesti huvid Arktika võidujooksus

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Aimar Ventsel Autor/allikas: Ken Mürk

Eesti saaks Arktikas aidata digilahendustega energiasäästlike ja ilmastikuoludele vastu pidavate ehitiste väljatöötamisel. Lisaks on Eesti unikaalne soome-ugri liikumise keskusena. Esmalt vajab Eesti aga Arktika strateegiat ja selle rahastust, kirjutab Aimar Ventsel algselt Diplomaatias ilmunud kommentaaris.

Alanud on võidujooks rahvuslikele huvidele põhjapoolusel ja selle ümber. Oma huvist Arktika vastu on teatanud sellised riigid nagu Singapur, India, Malaisia või ka Šveits ehk siis maad, mis geograafiliselt asuvad Arktikast väga kaugel. See on arusaadav, sest Arktika ongi tähtis.

Aastasadu on maakera põhjaosa sümboliseerinud seda osa maailmast, mis nagu tõukaks inimest endast eemale. Arktika on karmi kliimaga ja inimese kontrollile raskesti alluv ala, kus igasugune suurem inimasustus ja -tegevus näis olevat välistatud.

Ent Arktika on ka see osa maakerast, mille muutused mõjutavad kõigi elu. Kliimamuutused kajastuvad seal kõige reljeefsemana ning neil on globaalsed tagajärjed, sealhulgas võivad need avada juurdepääsu uutele ressurssidele ja transporditeedele.

Juurdepääsust tuleb siiski rääkida pigem tinglikus kõneviisis, sest Arktika oli, on ja jääb regiooniks, kus igasugune suuremahuline majandus- või poliitiline tegevus sõltub inimkonna võimekusest seal üldse toimetada.

Eestlased Arktikas

Arktikas ehk tsirkumpolaarses regioonis asub kaheksa riiki, kel on otsesed huvid kõigega, mida see ala endast kujutab või pakub. Ent globaalne huvi Arktika vastu on eksisteerinud pikemat aega. Seega pole imekspandav, et ka Eesti pole siin erand.

Eesti lülitus rahvusvahelisse Arktika-huviliste klubisse tegelikult juba Tsaari-Venemaa ajal, seda peamiselt baltisaksa ohvitseride ja teadlaste – nagu Bellingshausen, de Tolly või Krusenstern – tegevuse kaudu.

Enne Teist maailmasõda üritas Eesti Vabariik hoida kätt pulsil Arktikas toimuvaga. Tõeliselt jättis Eesti jälje Arktikasse ja Arktika jättis jälje Eestisse alles Nõukogude perioodil. Eesti kalurid kalastasid arktilistes vetes, eestlased osalesid põhjapolaarjoone taga ehitustöödel ja siiani pole täielikku nimekirja nendest teadlastest, kes on Arktikas tegelenud uurimistööga.

Ma olen rohkem kui korra pidanud vastama küsimusele, millised on Eesti huvid Arktikas ja milleks kogu seda Drang nach Arktik vaja on. Lühidalt vastates võib ütelda, et Eesti ei asu vaakumis. Põhja-Jäämeres toimuvad muudatused jõuavad väga ruttu ka Läänemerre ning mõjutavad otseselt Eestit.

Teiseks, Eestil on aastakümnete jooksul välja kujunenud soliidne teadmiste pagas, et osaleda Arktikas toimuvate protsesside uurimisel ja analüüsil. Eestis on soliidne arv loodusteadlasi, kes on regioonis uurinud jääolusid, floorat ja faunat, geoloogiat ja palju muud.

Tartus asub Arktika põlisrahvaste suurim geenivaramu. Eesti etnoloogid, folkloristid ja keeleteadlased on aastakümneid uurinud Siberi põlisrahvaid, ennekõike soome-ugri rahvaid. Eestlased on kavandanud ja juurutanud mõõteriistu seiretööks Arktikas, soome-ugri rahvaste uuringuis on eestlased maailmas esirinnas.

Geopoliitiline kuumenemine

Olukord muidu nii külmas Arktikas kipub tänapäeval üle kuumenema. Juba praegu on selgelt märgatav regionaalne ja geopoliitiline rivaalitsemine Arktika regiooni riikide vahel. Kui juba sellised traditsioonilised liitlased nagu Ameerika Ühendriigid ja Kanada vaidlevad territoriaalvete ja kalastusõiguste üle, mis siis rääkida näiteks Venemaa Föderatsioonist, kel näib olevat varsti kana kitkuda kõigi ülejäänud seitsme arktilise riigiga.

Kuumust lisavad regioonivälised riigid. Hiina tegeleb juba pikemat aega oma Arktika majandus- ja teaduspotentsiaali kasvatamisega. Hiina ettevõtted tegutsevad Gröönimaast Soomeni, Hiina teadlased uurivad kompleksselt Arktikat juba aastakümneid, tehes koostööd kõigi regiooni riikide teadlastega. Hiina raha toel saavad Arktikat uurida Venemaa teadlased, Hiina teadlased omalt poolt on huvitatud arenenud riikide uutest uuringutes kasutatavatest tehnoloogiatest.

Laiemale üldsusele on vähe teada, et Arktika-uuringud on väga hästi arenenud Jaapanis. Jaapani teadlased on teinud eriti palju uurimistööd Venemaa Arktika-osas, ent mõõdukalt ka teistes regiooni riikides. Kohe pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja Venemaa avanemist saabusid sinna teadlased Jaapanist. Eriti tuntud on jaapanlaste Siberi põlisrahvaste uuringud.

Vaikselt imbuvad Venemaa Arktikasse India ettevõtted. Alates teemantide kaevandamisest kuni tekstiilitööstuse toodangu müügini. Siberis toimub vaikne, silmapaistmatu, ent kestev India kohaloleku suurenemine.

Rahvusvahelisele kogukonnale on murekohaks muidugi Venemaa toimetamine piirkonnas. Venemaa Föderatsiooni huvid regioonis on poliitilised ja majanduslikud, ent sageli alahinnatakse ideoloogilist aspekti. Venemaa peab ennast vaata et olulisimaks Arktika riigiks, kel tuleb kõigi teistega oma koha eest polaarpäikese all võidelda.

Venemaa argumendid oma eristaatuse nõudmiseks on seotud ajalooga, ent ka sellega, et Venemaa arktilistel aladel elab tsirkumpolaarses regioonis kõige enam inimesi, ka on Venemaa rannajoon Arktikas pikem kui teistel riikidel. Venemaa on praegu ainukene riik, kes tegeleb aktiivse militariseerimisega Põhjalas, olles varsti (taas)avanud paarkümmend sõjaväebaasi ja korraldades suuri sõjaväeõppusi.

Militariseerimine, maavarad ja Põhja-meretee

Üldiselt peetaksegi geopoliitiliselt oluliseks kolme piirkonnaga seotud teemat: militariseerimine, juurdepääs maavaradele ja Põhja-meretee tulevikupotentsiaal.

Alustades esimesest, siis mina olen vist ainukene Arktika teemadel sõnavõtnutest, kes on militariseerimise suhtes skeptiline. Klimaatilised ja loodusolud on sealkandis lihtsalt niivõrd äärmuslikud, et praegu pole ühelgi riigil võimekust arendada Arktikas suurejoonelist sõjaväelist pidevat kohalolekut.

Näiteks Venemaa tegemistes on olemas ka väga korralik nn pokazuhha moment. Suhteliselt väikesed sõjaväebaasid on praegu Venemaa ambitsioonide demonstratsioon ja pole veel teada, kui hästi laabub nende haldamine pikemas vaates.

Aktiivne majandustegevus Arktikas ei ole tänapäeval tulus, lisaks tuleb arvestada võimalike keskkonnaprobleemidega, millest pole huvitatud Skandinaavia riigid ega USA ja Kanada.

Põhja-meretee kui rahvusvahelise transiidikoridori suur potentsiaal on siiani jäänud paberile, kogu projekti pole suudetud korralikult käivitada ja on olemas ka skeptilisi arvamusi, kuidas see marsruut võiks sobituda globaalsesse kaubateede võrgustikku. Pikemas vaates on just kaks viimast valdkonda need, mis pälvivad üleilmset tähelepanu.

Just siin on see koht, kus Eesti saab suures mängus kaasa mängida. Eesti võimekus piirkonnas tegev olla on piiratud. On olemas teadus- ja kultuurikoostöö, teatud valdkonnad majanduse ja kommunikatsiooni valdkonnas ning põlisrahvad.

Digi ja soome-ugri

Arktika on koht, kus ekstreemsed olud ja suured distantsid on sobivad Eestis nii tavaliseks saanud digilahenduste juurutamiseks. Lisaks inimeste elukeskkonna kvaliteedi tõstmisele digitaalselt suudaks Eesti panustada sealsesse keskkonda sobivate hoonete väljatöötamisse.

Õige energiasäästlik ja kõigile ilmastikutingimustele vastu pidav arhitektuur on inimeste hoidmisel Arktikas esmatähtis ja see on ka kõigi piirkonna riikide suur peavalu siiani.

Lisaks on Eesti ühes aspektis väga unikaalsel positsioonil. Nimelt oleme ajalooliselt kujunenud soome-ugri liikumise keskuseks. Enamik soome-ugri rahvaid elab Venemaal, ent Eesti on see riik maailmas, mis suisa riiklikul tasandil tegeleb hõimuliikumise organiseerimisega alates kultuuriüritustest kuni ülikoolistipendiumite andmiseni soome-ugri päritolu tudengitele.

Põlisrahvaste organisatsioonidega suhtlemine ei ole lihtsamate killast, reeglina on need oma riikidega opositsioonis. Eesti on siin erandlik nähtus ja seda peaks teadvustama.

Kui Eesti soovib Arktika asjades kaasa rääkida ja Arktika arengusse panustada, tuleb olemasolevat Arktika kompetentsi hoida ja arendada. Ennekõike, Eestil puudub praegu oma Arktika strateegia. Eelmine lõppes 2020. aastal ja uut pole koostatud.

Programmi oleks vaja teadus- ja uurimistöö koordineerimiseks, mida momendil pole. Programmiga peab kaasas käima ka sihtotstarbeline rahastus. Praegu rahastavad Eesti Arktika-alast teaduskompetentsi suures osas välisriigid.

Oluline osa Eesti Arktikat uurivaid loodusteadlasi osaleb Skandinaavia riikide teadus- ja uurimisprojektides, humanitaar- ja sotsiaalteadlastel on sporaadilise lisarahastuse geograafia laiem – uurimisraha on saadud Venemaast Suurbritanniani.

Finantsilise ebakindluse üks tagajärg on see, et loodusteadlaste seas võib rääkida vaevalisest juurdekasvust, humanitaar- ja sotsiaalteadlaste seas pole aga värske vere lisandumist üldse.

Eestis on suur hulk politolooge ja muude valdkondade analüütikuid, kes tegelevad Venemaaga, ent pole ühtegi inimest, kes oleks spetsialiseerunud Venemaa tegevusele Arktikas. Need on kitsaskohad, millega peab hakkama kiiremas korras tegelema.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: