Siim Kallas: Eesti välispoliitika peaks hoiduma riikidevahelistest intriigidest

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Siim Kallas Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Eesti kui väikeriigi välispoliitika peaks hoiduma riikidevahelistest intriigidest. Tihti on kiusatus moodustada mingeid riikide gruppe Euroopa Liidu sees, et ajada ühiselt mingit asja. See on saatuslik eksitus ja sellega ei saavuta midagi, kirjutab Siim Kallas.

Eesti välispoliitikal on kaks mõõdet. Üks on piirkondlik mõõde – koostöö naaberriikidega ehk koostöö Soomega, Lätiga, Balti koostöö, Läänemeremaade koostöö, Põhjamaade koostöö. Ja miks mitte ka koostöö Arktikas, nagu välisminister Eva-Maria Liimets mainis. Ja siis on suurem, globaalne mõõde, kus Eesti osaleb maailmapoliitikas koos Euroopa Liidu 27 liikmesriigiga.

Maailmapoliitikas on kolm suurjõudu – Ameerika Ühendriigid, Hiina ja Euroopa Liit.

Eesti välispoliitika huvi on, et Euroopa Liit oleks suhetes kahe ülejäänud suurjõuga võimalikult tugev, nii et ta saaks nende kahega suhteid korraldada, läbirääkimisi pidada, kokkuleppeid sõlmida meile kasulikel tingimustel.

USA on muidugi Euroopa Liidu loomulik liitlane. Euroopa Liit ja USA annavad poole kogu maailma sisemajanduse kogutoodangust ja kolmandiku kaubakäibest. Aga suhted on keerulised.

Donald Trump teravustas Euroopa-USA kaubandussuhete ebavõrdsuse probleemi ja see on nüüd eelmise presidendi sisepoliitiline pärand. Aastal 2009 oli kaupade ja teenuste käibes väike USA ülekaal (5,2 miljardit dollarit), kümme aastat hiljem on Euroopa ülekaal 120,7 miljardit dollarit. See on kogu aeg kasvanud, vaatamata ka eelmise presidendi rakendatud tariifimeetmetele.

Loetelu teemadest, kus Euroopa ja USA huvid põrkuvad, on päris pikk - Boeing-Airbus, GMO-d, jne. Maailma kaubandusorganisatsioonis on menetluses 23 EL-i kaebust USA vastu ja kümme USA kaebust EL-i vastu.). Väga tundlikud on suhted teljel – julgeolek versus inimõigused.

Nüüd tuleks tingimata taastada USA ja Euroopa Liidu Transatlantilise Kaubanduse ja Investeeringute Partnerluse (TTIP) läbirääkimised. Selle mõte propageerimine võiks olla üks Eesti välispoliitika juhtmõtteid ja mul on hea meel, et välisminister seda välispoliitika arutelul mainis.

Konkreetsetele probleemidele lahenduste leidmine on oluline väljakutse transatlantilise telje taastamisel.

Hiina majandusliku võimsuse kasv ei äratanud 15 aastat tagasi õigupoolest mingeid erilisi emotsioone. Turg suurenes, eurooplaste investeeringud Hiinas tõid kasumeid, Huawei oli Euroopas teretulnud külaline. Olukord muutus, kui Hiina hakkas oma majanduslikku võimsust kasutama poliitilise võimu saavutamiseks maailmas.

2012. aastal löödi nuga Euroopa Liitu, moodustades nn 17+1 rühmitus (Hiina ja Kesk- ning Ida-Euroopa koostöögrupp) , riikide ühenduse, mille sekretariaat, see tähendab juhtimine, on Pekingis. Sellesse rühmitusse kuulub ka Eesti.

Kaubandussuhetes survestab Hiina Euroopa Liitu, nõudes kõikide kokkulepete osana tehnoloogiasiiret (technology transfer). Euroopa ja ka meie huvi on loomulikult oma, sealhulgas ka Eesti, tehnoloogilisi saavutusi kaitsta.

Hiina investeeringutesse suhtuti Euroopas varem soodsalt, alles viimasel ajal on hakatud tähele panema nüansse, mis puudutavad julgeolekut ja ebaausat konkurentsi nii kaubanduses (riigiabi) kui ka ebavõrdseid tingimusi investeerimises Hiina ettevõtetesse.

Aastal 1996 olin ma Euroopa Nõukogu Ministrite komitee esimees. Mitmel korral andsime pressikonverentse koos Hans van den Broekiga, Euroopa Liidu välissuhete volinikuga. "Nojah", ütles ta mulle enne üht pressikonverentsi. "Kui minu käest midagi küsitakse, siis on see raha, kui teie käest, siis on see venelased."

Kindlasti pole Eesti enam ainult Vene teema maa, meil on teemasid, millega punkte koguda, aga eks vahekorda Vene teema ja muude teemade vahel tuleb hoida tasakaalus. Oluline on, et tugev suurjõud, Euroopa Liit, on just see, mis saab korraldada suhteid Venemaaga meie, mitte Sergei Lavrovi tingimustel.

Välispoliitika viljelemisel Euroopa Liidu sees on oma nüansid. Tuleb arvestada, et üks kirjutamata reegel on (või vähemalt oli), et Euroopa Liit kaitseb suhetes kolmandate riikidega eelkõige väikeriike, sest suured saavad omadega ise hakkama. Selle kohta on palju näiteid. See aga ei tähenda, et oleks võimalik midagi saavutada ilma teisi rahvaid arvestamata.

Eesti kui väikeriigi välispoliitika peaks hoiduma riikidevahelistest intriigidest. Tihti on kiusatus moodustada mingeid riikide gruppe Euroopa Liidu sees, et ajada ühiselt mingit asja. See on saatuslik eksitus. Sellega ei saavuta midagi, küll aga kasutab mõni riik, grupi initsiaator, seda oma huvides ära. Ja väikeriik võib üsna rumalasse olukorda sattuda.

Võib tunduda, et väikeriik on vaid tühine tolmukübe, millel mingit välispoliitilist mõju ei ole. See pole tõsi. Saavutada on võimalik mõndagi, tingimusel, et valime jõukohased eesmärgid ja õiged vahendid.


Kommentaar põhineb riigikogus välispoliitika arutelul peetud sõnavõtul.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: