Riigikogus toimunud välispoliitika arutelul meenutas välisminister Eva-Maria Liimets ka Eesti pürgimust saada Arktika Nõukogus vaatlejaliikmeks. Mõni sõna paarist probleemist, mis Arktikas esil on ja mis ka Arktika Nõukogu tulevikku mõjutavad.

Esile tulevad erimeelsused

Kõigepealt nõukogust enesest. See 25 aastat tagasi moodustatud struktuur oli mõeldud arendama Arktikas dialoogi ja hoidma seda regiooni konfliktivabana. Nõukogu alalisi liikmeid on kaheksa ja kõik nad ulatuvad nii või teisiti Arktikasse. Neist kahel, Rootsil ja Soomel, puudub küll otsene juurdepääs Põhja-Jäämerele, kuid polaarjoon läbib nende territooriumit.

Praeguseks on alalistele liikmetele lisaks veel vaatlejatena 13 mitte-Arktika riiki, kaasa arvatud Hiina, India, Korea ja Singapur, elik huvi regiooni vastu ulatub kaugele. Eelkõige võib see olla seotud väljavaatega Põhja meretee avamiseks mingil ajal mitte väga kauges tulevikus. Vaatlejate seas on ka 13 valitsuste ja parlamentide vahelist organisatsiooni, pluss 12 valitsusvälist ühendust.

Euroopa Liit on nii-öelda taotluspõhine vaatleja, elik saab osaleda ja vaadelda, kui esitab taotluse konkreetseks kohtumiseks. Vaatlejastaatuse saamist on seni takistanud tüli hüljeste ja hülgenahkade pärast eelkõige alalise liikme Kanadaga.

Kunagine konfliktivaba tsooni jutt on praeguseks üldjoontes vaibunud, esile tulevad hoopis erimeelsused. Üks neist puudutab mandrilava jaotust liikmesriikide vahel. Omal ajal, 1920. aastatel, jagasid USA, Nõukogude Liit, Kanada, Norra ja Taani arktilised alad sektoriaalsel põhimõttel.

Sektorid ulatusid rahvusterritooriumist teravnurgana põhjanabani. Kui aga 1982. aastal võeti vastu ÜRO Mereõiguse Konventsioon, siis olukord muutus. Dokumendi kohaselt on arktilistel riikidel ainuõigus maavarade kaevandamiseks neile kuuluvas majandustsoonis ja mandrilava osal.

Samal ajal ei ole riikidel enam õigust pretendeerida mandrilava kohal olevale veele ja õhule – see peab olema rahvusvahelises kasutuses. Nii oli džinn pudelist välja lastud ja läks konkureerimiseks. Ala, mille pärast jageleda, on umbes 21 miljonit ruutkilomeetrit, elik päris suur tükk. Veelgi olulisem on, et seal arvatakse peituvat 22 protsenti maakera uurimata nafta- ja gaasivarudest, pluss veel igatsugu metallimaake ja mine tea veel mida.

Konkurentsi üks võtmesõna on Lomonossovi ahelik, veealune mäeahelik, mis ulatub läbi põhjapooluse ja mida Venemaa väidab olevat osa tema mandrilavast. Aastal 2015 esitas Moskva ÜRO-sse taotluse oma mandrilava pikenduse tunnistamiseks kuni põhjapooluseni, see otsus on veel langetamata.

Tunamullu tuli Venemaa välja uute nõudmistega, soovides nüüd saada omanikuks mandrilavale kuni Kanada ja Taani, ehk siis Gröönimaa majandustsoonini välja. Vaidlus on veel pooleli, kuid mullu augustis ja oktoobris tuvastati kaks Vene uurimislaeva, mis siksakitasid üle Lomonossovi aheliku teiste riikide tsooni lähistel, ilmselt seda kaardistades.

Teine teema on julgeolek ja piirkonna sõjaline kasutamine. Seoses Põhja meretee võimaliku avamisega on Venemaa märkimisväärselt laiendanud oma sõjalist kohalolekut. Protsess käivitus 2013, sai aga täie hoo aasta hiljem. Mereteel on perspektiivi, sest Arktika jää on aastast 1980 lugedes kahanenud 75 protsendi võrra ja sulab muudkui edasi.

Venemaa on taastanud arvukalt polaarjoone taguseid sõjaväebaase, ehitades lisaks ka uusi lennuradasid lahinglennukite tarbeks. Kokku on viimastel aastatel taastatud 19 sõjaväe lennuvälja ja Põhja meretee turvamiseks on regiooni läkitatud rasked hävitajad MIG – 31 BM.

Lisaks on Venemaa kasutuses juba praegu arvestatav allvee- ja pealveelaevastik ning uued laevad on ehitamisel. Samas USA-l oli alles hiljuti arktilistes vetes vaid üks enam kui 40 aasta vana jäämurdja.

"Arktika on kogu inimkonna käsutuses"

Arktika sõjaline tähtsus oli arvestatav ka Külma sõja ajal, sest üle selle ala oli tuumarakettidel lühim teekond kas Venemaalt Ameerikasse või vastupidi. Nüüd on Venemaa piirkonda viinud ka raketitõrje kompleksid ja Arktikat nähakse tähtsa allveelaevade baseerumispiirkonnana.

Jääkate teeb nende avastamise raskemaks ja tuumarakettidega varustatud allveelaevu nähakse ühe meetmena niinimetatud teise löögi, ehk vastulöögi andmiseks vastase raketirünnaku korral. Praegu väidetakse, et Vene allveelaevade aktiivsus on suurem kui isegi külma sõja aastail.

NATO on regioonis palju passiivsem olnud ning on alles praegu ärganud seoses Venemaa aktiivsuse kasvuga, samal ajal suurendab Norra kiirelt oma võimekusi regioonis. Ja ka USA on aru saanud Arktika tähtsusest Atlandi põhjaosa ja Euroopa kaitsel.

Kuid mida vaatlejad teevad ja arvavad? Eks see sõltub riigi ambitsioonidest. Näiteks Hiina loeb ennast "Arktikalähedaseks riigiks" mis andvat õiguse seal kaasa rääkida. Kuigi Pekingis on ka muid põhjendusi esitatud.

Üks Hiina admiral märkis, et "Arktika on kogu inimkonna käsutuses". Kuna aga Hiina moodustab umbes viiendiku inimkonnast, siis peab tal olema ka proportsionaalne kaasarääkimisõigus Arktikas.

See on siis seltskond ja need on osa probleemidest, mida Eesti vaatlejastaatuse saamise korral võib nautima hakata.

Viited lugemishuvilistele

• Arctic Council - The Arctic Council (arctic-council.org)
• Cold war: Russia's bid to control the Arctic | The Spectator
• Focusing the Military Services' Arctic Strategies - War on the Rocks
• Russia considers extended claim to the Arctic seabed (highnorthnews.com)
• The Geostrategic Arctic: | FIIA – Finnish Institute of International Affairs