Suursaadik Sillaste-Elling: maailm ei tohi muutuda sobivaks autokraatidele
Peame olema valvsad, tegema koostööd ja jälgima, et maailmakord liiga palju ei muutuks, et osutuda sobivaks autoritaarsetele riikidele – nii võtab Eesti suursaadik NATO-s Kyllike Sillaste-Elling kokku välispoliitikast tihke nädala, mis algas NATO tippkohtumisega ning jätkus presidentide Bideni ja Putini esimese kokkusaamisega.
Kuidas on NATO tervis?
Eriti pärast viimast NATO tippkohtumist võib öelda, et väga hea. Liitlased on ühtsed. Ameerika Ühendriigid, nagu ütles USA president Biden mitu korda, on tagasi. Ja kõik on väga pühendunud artikkel viiele, NATO tulevikule ja vaatavad optimistlikult edasi.
Kas Prantsusmaa president Emmanuel Macron peab nüüd oma sõnad tagasi võtma, kui ta ütles, et NATO on ajusurmas?
Ei tea, kas otseselt tagasi võtma… Tema sõnad novembris 2019, kui ma ei eksi, andsid tõuke arutada tõsiselt NATO tervise üle ning otsustada, mida on vaja teha, et NATO muutuks veelgi tugevamaks.
Keegi ei nõustunud president Macroni hinnanguga, et NATO on ajusurmas ja et kõik oleks väga valesti. Aga nõustuti, et alati saab paremini, et NATO oleks sõjaliselt ja poliitiliselt veel tugevam. Ja nüüd tippkohtumisel kiidetigi heaks pakett otsuseid, mis muudavad NATO veel tugevamaks.
Mis on see kõige tähtsam otsus?
Tulevikku vaadates kindlasti see, et otsustati uuendada NATO ühte põhidokumenti, mida nimetatakse strateegiliseks kontseptsiooniks. Praegune põhineb aastast 2010. Siis oli hoopis teine aeg...
See teine aeg oli Krimmi hõivamise ja Donbassi sõja eelne maailm.
Just nii. Näiteks on selles dokumendis Venemaad nimetatud partnerina, aga me kõik saame aru, et täna ei ole Venemaa NATO partner, suhted on väga pingelised ja nagu ütles ka [NATO peasekretär] Jens Stoltenberg, need on täielikus madalseisus.
Strateegiline kontseptsioon vaadatakse aasta jooksul üle ja kiidetakse heaks arvatavasti järgmisel tippkohtumisel, mis toimub järgmisel suvel. See on oluline, et mida NATO peaks tegema rohkem ja mida vähem. Seni ei ole seal muide üldse Hiinast juttu, kuid Hiina oli väga suur teema nüüdsel tippkohtumisel ja saab olema ka tulevikus.
Kas nüüd oli NATO tippkohtumisel tõesti nii, nagu ütles Briti peaminister Boris Johnson: see oli nagu esimene päev koolis taas sõpru näha?
Oli küll. (Naerab) Koroona-aasta, või isegi rohkem kui aasta, oli pikk aeg ja viimane kord, kui NATO liidrid kohtusid, oli Londonis detsembris 2019. Nüüd oli kõigil tõesti hea meel tulla taas kokku ja teha seda ka positiivses õhustikus.
Kas NATO liitlaste omavahelistesse suhetesse on tulnud tagasi stabiilsus ja ennustatavus?
Ma ei tea, kas päris nii saab öelda. Kindlasti on rohkem stabiilsust, kui oli viimase nelja aasta jooksul.
Siis, kui USA president oli Donald Trump?
Just nii. Ootamatuid asju võib ikka tulla ja erinevaid üllatusi, aga jah, sel korral oli kohtumine… ütleksin väga traditsiooniline NATO tippkohtumine, kus valitses täielik üksmeel ja ühtsus.
Ja täielik igavus?
Ei olnud igav. Alati on väiksed intriigid.
Seekord kajastus meedias üsna selgelt, et küsimuse all oli Hiina. Kui poolteist aastat tagasi Londonis ütlesid [NATO liikmesmaade] liidrid Hiina kohta, et Hiina on NATO-le nii võimalus kui ka väljakutse, siis sel korral oli palju rohkem juttu sellest, et Hiina on väljakutse ja osad tahtsid rohkem rõhutada seda väljakutse aspekti, osad vähem.

USA tahtis, et Hiinat oleks nimetatud ohuks, Euroopa suurriigid nii järsku sõnastust ei tahtnud ja lõpuks öeldi Hiina kohta tagasihoidlikult "proovikivi".
Jah, sellist väljendit lõpuks kasutati. USA enda julgeoleku strateegias on väga selgelt esile toodud kaks ohtu – Venemaa ja Hiina. NATO ei ole veel seda teinud, oma otsustes ja mõtlemises nii kaugele jõudnud. Küllap selle poole vaikselt liigutakse, kuna Hiina enda tegevused on hakanud üha rohkem mõjutama NATO-t ja NATO liitlaste julgeolekut.
Kas Hiina on NATO-st vaadates vastasmängijate poolel?
Jah, ma ütleks, et on. On küll.
Nagu paljud ütlesid ka pärast tippkohtumist: küsimus on praegu selles, et nö jõujooned maailmas on muutumises. On alanud uus ajajärk, kus ühel pool on demokraatlikud riigid, teisel pool autoritaarsed riigid ja kõik peavad Hiinat siiski pigem autoritaarseks riigiks.
See ei tähenda, et me ei saaks Hiinaga teatud küsimustes dialoogi pidada. See ei tähenda, et NATO peaks Hiinat kuidagi sõjaliselt ohtlikuks. Aga sellegipoolest on vaja tähelepanelikult jälgida Hiina erinevaid tegevusi.
Hiina ei ole NATO jaoks Venemaa?
Ei ole. Väga paljud on küsinud, et kas nüüd [NATO-s] Venemaaga enam ei tegeleta ja kogu tähelepanu läheb Hiinale. See ei ole sugugi nii. Venemaa on ja jääb NATO jaoks ohuks, jääbki üheks põhiteemaks, millega NATO tegeleb.
NATO on tegelikult võimeline tegelema päris mitme asjaga korraga. See ei ole nii, et ainult üks teema ja kõik teised asjad peavad ootama.
Kirjeldasite, kuidas tippkohtumine möödus sõbralikus õhkkonnas, aga samas on mitmed Euroopa riigid rahulolematud, et Biden otsustas ühepoolselt ja rutakalt tuua USA väed välja Afganistanist.
(Ohkab) Jah, nii on. Sellist kerget muret oli tunda ja osad riigid on olnud natuke kriitilisemad selle kiire lahkumise pärast.
Näiteks Saksamaa.
Samas ei tulnud see siiski üllatusena. Otsus tehti kevadel ja juba enne seda oli mitu kuud juttu, et tuleb hakata otsi kokku tõmbama. Küsimus oli, kuidas seda teha.
Põhiline mure on praegu, mis edasi saab ja keegi ei taha, et kõik see vaev ja töö, mida on viimased 20 aastat tehtud, läheks kaduma. Eriti suur mure on muidugi inimõiguste pärast, et kui peaks Taliban tulema jälle võimule, mis saab naistest, mis saab tüdrukutest, kes on praegu koolis, et kas kõik need vabadused lõppeksid ära.
Päris suur mure on, aga NATO praegu mõtleb ja nagu [tippkohtumisel] öeldi, on kavas NATO tsiviilkohalolekut Kabulis natuke suurendada, et kompenseerida sõjalist lahkumist.
Tegelikult on ju tõenäoline, et NATO ja sealhulgas Eesti ponnistused tõsta Afganistan riigina jalule, jooksevadki nüüd liiva, lõpevad ei millegagi.
(Ohkab) Loodame, et siiski mitte.
Te olete optimist.
Jah, ma olen optimist.
On väga oluline, et need riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid, sh NATO, EL, ÜRO jääksid Kabuli, saaksid kohapeal jätkata Afganistani abistamist.
Selleks on loomulikult vaja Kabuli lennujaam hoida töös ja NATO toetab seda, nagu ka rahvusvahelise suure haigla töös hoidmist Kabulis. Pluss NATO tahab jätkata Afganistani vägede väljaõppega, mitte küll enam kohapeal, aga kusagil läheduses, et Afganistan suudaks ise veel rohkem võtta enda peale vastutust.
Kuidas on NATO-l võimalik Talibani-aegses Afganistanis hoida Kabuli lennuvälja, rahvusvahelist haiglat, hoida üldse stabiilsust, mis võimaldaks tsiviilmissioonil seal tegutseda?
See saab kindlasti olema keeruline, aga selleks need poliitilised rahuläbirääkimised praegu käivad, küll vist mitte väga edukalt, kuid see protsess käib, mis võib-olla on praegu kõige olulisem. Samas on juba kaasatud rohkem sealse piirkonna riike, et kõik peaksid tundma: nad vastutavad selle olukorra eest ja peavad ka kaasa aitama, et Afganistan ei langeks jälle Talibani kätte. Aga kahtlemata on see väga keeruline olukord.
Siit kõrvalt vaadates jääb ikkagi mulje, et NATO peseb oma käed puhtaks.
Siiski mitte. Kabuli lennuvälja toetamine, haigla toetamine, tsiviilesinduse kontori suurendamine – kõik see läheb edasi.
Ei saa välistada ka teisi samme, tulevikus. Aga praegu [sõjaline] väljumine alles kestab. Usun, et sügisel vaadatakse uuesti üle, milline on olukord ja Afganistani teema, et mida seal teha, on väga sageli [NATO] päevakorras.
Te ikka mäletate, milleks kasutati valgusfooriposte, kui Taliban eelmisel korral Kabuli vallutas?
Ikka mäletan, ikka mäletan.
See oli kurb.
Oli. (Ohkab)

Kas president Bideni kohtumine Balti riikide juhtidega oli selline rahustav, et me teame teie muresid ja arvestame nendega või tahtis Biden tõepoolest ise näha ja kuulda, mida Baltimaad maailma asjadest arvavad?
Mõlemat.
Ega kõikidest maailma asjadest jõutud rääkida, aega oli võrdlemisi vähe, see oli selline tippkohtumiste äärtel toimuv kohtumine, kestis natuke üle 20 minuti, mis on suhteliselt traditsiooniline, sest niisugused kohtumised ongi lühikesed.
Aga see toimus korralikult saalis, nagu piltidelt oli näha: inimesed istusid rahulikult maha, ajasid juttu, suletud ukse taga, ei olnud koridoris möödaminnes toimunud kohtumine. Mina pean seda väga positiivseks märgiks. See näitas, et keegi Valges Majas mõtles ka Balti riikidele, et [Biden] peaks nendega kohtuma enne kohtumist president Putiniga. See on positiivne märk.
See oli siis ikkagi rahustav kohtumine, et ärge muretsege?
No ikka natuke seda ka. Ta ütles kohe alguses: tahtsin teiega kohtuda, et kuulda, mida te soovitate mulle, mida te arvate minu kohtumisest Putiniga, olen mitu korda enne temaga kohtunud… Eks sellega ta, jah, tahtis meid kindlasti rahustada. Aga me teadsime ka enne, et ta on äärmiselt kogenud, mitu-mitu korda Venemaal käinud, teab, kellega ta Genfis kohtub.
Igatahes NATO liitlased jäävad edasi Balti riikidesse – taevasse, maale ja merele – ning väsimuse märke nendest missioonidest neil veel ei ole, või?
Ei ole üldse.
Kui ma tulin siia neli aastat tagasi [suursaadikuks], oli NATO liitlaste kohalolek Eestis nii uus ja värske. See otsus tehti 2016 ja tänaseks ei kahtle keegi selles, kõik ütlevad, et see on väga vajalik, et me oleme kohal Balti riikides, Poolas, aga ka Rumeenias, Bulgaarias.
See mõjub Venemaad heidutavalt, et NATO on füüsiliselt kohal meie riikides. Liitlased, kes siin on, meie puhul praegu Suurbritannia, aga ka Prantsusmaa ja Taani, peavad seda väga oluliseks panuseks meie kõigi kollektiivkaitsesse.
Ja NATO koostatud Balti riikide kaitseplaanid on tõhusad, usutavad ja vastast heidutavad?
Ikka.
Kas Eesti, Läti ja Leedu on NATO mõistes rinderiigid?
Jah, ida suunas. Aga neid rinderiike on veel. Näiteks lõunas nimetab Türgi ennast rinderiigiks, nii et me ei ole sugugi üksi.
Kas Eesti, Läti, Leedu on see piirkond, kus – näiteks Narva jõel – lõpeb demokraatlik lääs, algab autoritaarne ida?
Jah. Nii on.
Biden ütles kohtumisel Balti liidritega, et autoritaarseid režiime on maailmas juba rohkem kui demokraatiaid ja demokraatiad peavad kokku hoidma. Kõlab ilusti.
Jah, sellest on rääkinud tema ja üldse USA esindajad viimastel kuudel üha rohkem. Nad nimetavad seda poliitiliseks Lääneks, kuigi kõik riigid, kes demokraatlike maade gruppi kuuluvad, ei asu tingimata läänes, pean silmas ka Austraaliat või Jaapanit, Lõuna-Koread, nad on väga head partnerid ka NATOle. Nii et see on laiem grupp. Aga jah, nagu Ameerika president ütles, on oht, et see grupp on võib-olla vähenemas ja teine kasvab.
Ka autoritaarsed režiimid hoiavad kokku ja kuna neid on rohkem kui demokraatlikke riike, vähemalt Bideni järgi, siis kas nad on summa summarum ka tugevamad?
Seda on täna raske hinnata. Praegu ongi selline hetk ajaloos, seda ütles ka Biden, et need jõujooned ongi muutumises, et me veel täpselt ei tea, mis suunas asjad hakkavad liikuma. Aga me peame olema valvsad, peame kokku hoidma, tegema omavahel veel rohkem koostööd ja jälgima, et praegune maailmakord, mis meile üldjoontes sobib, liiga palju ei muutuks ja ei muutuks nendele autoritaarsetele riikidele sobivaks.
Nii ongi nüüd… ma ei tea, kas ajalooline, aga kindlasti murdehetk ja NATO, ka teised peavad valmistuma, et see kõik lihtsalt ei juhtuks ja meie üritame tagantjärele midagi muuta. Siis on hilja.
Kuidas saab NATO selleks valmistuda, et maailmas oleks demokraatiat rohkem ja autoritaarsust vähem?
Kõlava pealkirjaga algatus NATO 2030, mis sai alguse eelmisel, Londoni tippkohtumisel, pakub mõningaid tegevusi, mis peaksid NATO rolli suurendama globaalses plaanis.
Tooge mõni näide, palun.
Üks näide on see, et NATO võiks natuke rohkem teha koostööd ÜRO-s või ÜRO-ga. Praegu on need suhted suhteliselt haprad, aga kuna globaalne võitlus toimub suuresti ÜRO-s, võtame kübermaailma või rahvusvahelise õiguse, siis seal võiks NATO mängida suuremat rolli.
Kuidas oleks see võimalik, kui ÜRO Julgeolekunõukogu kaks alalist liiget Hiina ja Venemaa ei kuulu NATO-sse, asuvad NATO-ga väga sageli väga vastandlikel positsioonidel?
Jah, nii on. Aga see mõte, et [NATO] peab olema rohkem pildil ja aktiivsem rahvusvahelisel areenil, on kindlasti olemas. See ei saa olema lihtne, ÜRO-s on üldse väga keeruline ennast kehtestada ja tegutseda. (Turtsatab)
Aga nagu oleme näinud Eesti ÜRO Julgeolekunõukogu eesistumise ajal, on ka Eesti-suurusel riigil võimalik midagi teha ja natuke asju õiges suunas nihutada. Kas või sellega, et oleme kutsunud esile diskussioone Ukraina olukorra üle või Valgevenes toimuva üle.
Ja teine väike asi, mida võiks teha, peab tegema ja on hakatud juba tegema, on see, et kui midagi toimub meile väga lähedal, näiteks Ukrainas või Valgevenes, siis NATO teeb avalduse. Ma tean, need on ainult sõnad, aga sõnad ka loevad. Hiljuti tegigi Põhja-Atlandi Nõukogu avalduse Valgevene teemal ja mõistis hukka selle, mis seal toimub.

Proua suursaadik, mina olen teid alati pidanud ratsionaalseks inimeseks. Te ju saate aru, et NATO võib teha avaldusi, sellest ei muutu Valgevene olukord ja Eesti võib juhtida ÜRO-s Valgevene teemalist arutelu, ka sellest ei muutu Valgevene olukord.
Jah, see on tõsi, ilmselt. Samas mina siiski usun sõnadesse ja arvan, et sellised avaldused on ka olulised. Üks asi, mida meie vastased kindlasti tahavad, on lõhkuda meie ühtsust, näeme seda samuti EL-i suunal. Ja need avaldused… NATO puhul on see 30 riiki, kes ütlevad ühte ja sama, väljendavad NATO ühtsust ja see on väga tugev väärtus.
Ilma selle ühtsuseta ei juhtu mitte midagi. Ei käivitu tähtis artikkel 5, mis on meie julgeoleku nurgakivi. Ja üleüldse – NATO-s, kus kõik otsused tehakse konsensuse alusel, ei jõua ilma ühtsuseta midagi edasi. Jah, üks avaldus siia-sinna, et võib-olla see pole nii oluline, aga see sümboliseerib NATO ühtsust ja ühtset häält. Ja nende 30 hulgas, nagu me teame, on Ameerika Ühendriigid.
Mulle tundub, et [NATO ja EL-i] ühtsuse demonstreerimise kõrval, mida meie vastasmängijad kardavad, tahavad nad ka seda, et probleem – ükskõik, kas selleks on Valgevene või Ukraina – unustatakse. Seetõttu olen nõus sammu tagasi astuma, sest kõik need ühised avaldused näitavad, et seda probleemi ei unustata.
Jah, seda kindlasti.
Mida meie oleme NATO-s ka kogu aeg üritanud tugevdada, on see, et väga oluline on näidata: meil on olukorra teadlikkus, me oleme valvsad, jälgime, mis toimub ümberringi ja enam ei tohiks meid miski üllatada.
Vaatame Gruusia-Vene sõda, Krimmi okupatsiooni – need tabasid kõiki üllatusena. Aga NATO kui julgeolekuorganisatsioon ei tohiks lasta sellistel asjadel enam juhtuda. Me peame olema väga-väga valvsad, oleme selle nimel palju ka tööd teinud ja NATO on täna palju paremas olukorras kui 2014.
Me ei tohi lasta sellistel asjadel juhtuda… Samas võib öelda väga küüniliselt, et tegelikult on olukordi, kus me ei saa vältida nende juhtumist, aga me ei tohi lasta ennast üllatada ja me ei tohi olla üllatunud.
Jah, võib-olla… Ütleme nii, et kuna oleme NATO-s, siis liitlastega küll ei tohiks sellised asjad juhtuda ja ei juhtugi, selles olen ma üsna kindel. Aga meie julgeolekut mõjutavad ka riigid ja regioonid meie ümber, seal me ka üllatusi ei taha, soovime neid võimalikult palju vältida.
Vene president Putin nimetab NATO-t külma sõja jäänukiks. Kas aga NATO ja Venemaa praeguseid suhteid saab nimetada tegelikult uueks külmaks sõjaks?
Ma ei tea, kas asi nii hull on. Mõned jälle ütlevad, et külma sõja ajal oli lihtsam, siis oli üksteisest selge arusaam, kes mida teeb. Praegu on olukord ettearvamatum ja üldse teistsugune.
Kas külma sõja ajal oli rohkem reegleid?
Jah. Vähemalt kõik, kes toona olid NATO-s tööl, mõned neist on isegi praegu NATO peakorteris, ütlevad, et siis olid teatud reeglid ja oli lihtsam ennustada, mida võib teine pool teha või isegi mõelda. Praegu seda ei ole.
Kas Venemaa on NATO-le nähtavaim vastane ja suurim oht?
Jah.
Lääne ja Venemaa suhted on viimase 35 aasta madalaimas punktis, seda ütleb üldine hinnang. Aga mis peaks juhtuma või muutuma, et need suhted hakkaksid kosuma?
(Paus) Venemaa peaks hakkama täitma lepinguid ja oma kohustusi.
Kui mõtleme, mis juhtus 2014, siis see oli rahvusvahelise õiguse räige rikkumine. Ja teisi selliseid rikkumisi on olnud veel. Kuna nad rikuvad reegleid, ei saa olla ka usaldust ja ilma usalduseta on väga raske näha, et suhted võiksid oluliselt paraneda. Jah, alati on majanduslikud huvid ja muud huvid, aga usaldus on hea läbisaamise, hea koostöö aluseks.
Kas Venemaa peaks esimese asjana ennast Donbassist välja tõmbama?
Sealt või Krimmist, jah. See aitaks väga oluliselt kaasa suhete paranemisele. Kindlasti.
NATO ei kavatse hakata Venemaaga sõdima, aga kuidas tuua Venemaad lähemale reeglitele ja ennustatavusele?
Ma ei usu, et vastus peitub Bideni ja Putini kohtumises, aga võib-olla on see vähemalt sammuke edasi, et need suhted viia natuke stabiilsemale tasandile. Ameeriklased on öelnud, et nad tahaksid saavutada, et see kõik, mis toimub, oleks ratsionaalsem.
Milleks on üldse Bidenil vaja kohtumist Putiniga?
Iga kord, kui USA-s tuleb võimule uus administratsioon, algab jutt, et millal siis toimub esimene kohtumine Venemaa presidendiga. See on ka loomulik, kuna tegemist on kahe tuumariigiga.
Kohtumise peamine eesmärk on tuua suhetesse mingitki strateegilist stabiilsust ja kui võimalik, käivitada mingi läbirääkimiste mehhanism, et need kaks suurt riiki saaksid vähemalt tuumarelvade teemal kokku leppida ja tuua sinna stabiilsust. See on kindlasti esimene asi, mida nad tahavad saavutada.
Ma ise arvan, et on hea, et nad kohtuvad ja et see kohtumine toimub võrdlemisi vara, Bideni administratsioon ei ole veel väga pikalt olnud ametis. Mida rohkem oleks nad kohtumist edasi lükanud, seda rohkem oleks tekkinud ootusärevust ja pingeid, et millal ja kuidas see tuleb. Paratamatult pidanuks nad niikuinii millalgi kohtuma, parem teha see suhteliselt alguses ära. Ja siis vaadata, kas sellest tuleb midagi, kas saab suhteid natuke ratsionaalsemaks muuta või mitte.
Ka välispoliitikas räägitakse punastest joontest. Kas teie olete aru saanud, kus on president Bideni punased jooned?
Nagu ka ta ise ütles, et kui Venemaa ründab Ameerikat küberruumis, kui peaks selguma, et venelased on nende kriitilise infrastruktuuri vastu tehtud rünnakute taga – siis see oleks punane joon ja USA reageeriks, jättes lahti muidugi, kuidas täpselt nad reageeriksid.

Kas nad lööksid Venemaale tema enda relvaga vastu, küberruumis?
Üha rohkem räägitakse tänapäeval sellest, et vastata võib nendele rünnakutele ka asümmeetriliselt. Kuskil ei ole kokku lepitud, et kui toimub küberrünnak, siis on lubatud vastata ainult küberrünnakuga. (Naerab) Ma ei taha öelda, et nad vastaksid konventsionaalselt, aga on erinevaid nö instrumente või vastuseid, mis on võimalikud. See ei pruugi olla ainult üks-ühele sarnane küberrünnak.
Aga kas te oskate oletada, kus on president Putini punased jooned?
Jälle keeruline küsimus, ei tahaks kellegi teise nimel vastata, aga oletan, et see võib olla Valgevene, võib olla Ukraina.
Et Ukraina ei saaks kunagi kutset NATO-sse, et Ukraina ei teeks lääneliitlaste toel katset jõuga tagasi võtta Donbass, et Valgevene ei pööraks end Läände ja eemale Venemaast?
Jah, just nimelt. Tihedam integratsioon Läänega või Ukraina puhul EL-i ja NATO-ga on [Putinile] punane joon, mis viiks need riigid Venemaast eemale, Läänele lähemale ja kaoks ära – kuigi mulle ei meeldi see väljend – puhvertsoon, Venemaa meelsed riigid Venemaa piiride lähedal. Kuigi Ukraina seda ei ole, mis võib näidata, et see strateegia päriselt ei tööta.
Kui usutavaks teie peate, et Ukraina võiks saada NATO teekaardi juba järgmisel aastal, nagu loodab nende välisminister Dmõtro Kuleba?
See teekaardi teema on üleval pikalt, aastast 2008. Bukaresti tippkohtumisel otsustati siis, et Ukraina ja Gruusia saavad NATO liikmeteks, aga otsustati, et nad MAP-i (Membership Action Plan, liikmelisuse saavutamise tegevuskava, toim) ei saa. MAP ongi teekaart, mis peaks neid liikmelisuse suunas viima. 13 aastat me selle üle arutame…
Eesti seisukoht on olnud algusest peale selge, meie toetama selle teekaardi andmist Ukrainale. Ja me toetaks seda ka kohe täna. Aga selles küsimuses puudub NATO-s konsensus ja nagu ennist ütlesin, kõik peavad olema nõus, et üldse midagi saaks otsustatud või tehtud.
Ma ei tea, milline saaks väljapääs olla… Minu arvates on praegu oluline, et Ukraina jätkaks samme ja reforme, mis tooksid neid lihtsalt NATO-le lähemale. Me ei pea seda nimetama MAP-iks või teekaardiks, oluline on see liikumine.
Nagu mäletame meie NATO ja EL-iga liitumisest, oli see pikk protsess, hästi palju kodutööd pidi tegema ja eks on olnud ka meie sõnum Ukrainale, et tehke kodutööd ja siis võib juhtuda, et ühel päeval avaneb aken, mis võimaldab teil siis liikmeks saada.
Kas paljude NATO liitlaste eitav hoiak on seotud sellega, et nad ei taha NATO liikmelisuse teekaarti anda Ukrainale enne, kui Donbassi olukord pole lahenenud?
Ma ei seostaks seda otseselt Donbassiga, sest juba Bukaresti tippkohtumisel ei antud [Ukrainale] MAP-i, kuigi see oli võimalusena õhus. Aga muidugi nüüd, kus osa Ukrainast on okupeeritud…
Riik on sõjas.
Just, riik on sõjas.
See on, jah, üks võimalik argument, mida mõned toovad esile. Ma ei tea, miks see peaks takistama MAP-i andmist, aga see on omaette diskussioon ja riikidel on siin omad seisukohad.
Liikmeks küll ei taheta Ukrainat võtta, sest see oleks konflikti importimine NATO-sse. Aga see ei tähenda, et me ei võiks praegu tööd teha, neid võimalikult palju aidata, toetada ja tuua samm-sammult kogu aeg lähemale, et siis kui tekib võimaluste aken… Mina jälle optimistina, see võib kõlada naiivselt, aga siiski usun, et ühel hetkel see aken tekib. Meil tekkis ja tekib ka neil. Viimastel aastatel oleme näinud välispoliitikas juhtumas väga ootamatuid asju, mida ei suudeta üldse ette ennustada.
Oleme näinud viimastel aastatel küll valdavalt negatiivseid asju välispoliitikas juhtumas, mida me ei osanud ette kujutada.
Jah, sellega olen ma ka nõus. Aga jällegi, (hakkab naerma) olles optimist, usun, et võib ka juhtuda positiivseid asju.
Minu optimism tuleneb ka sellest, et olin ise juures Eesti liitumisprotsessidel, eriti EL-iga liitumisel ja mäletan – kui alustasime 1996-1997, siis oli olukord objektiivselt võttes lootusetu. Me ei olnud samas kategoorias kui Kesk-Euroopa riigid, kui Poola ja teised. Keegi ei arvanud, et me võiksime nendega umbes samal ajal liituda EL-iga.
Nii et ma siiski usun, kui rahval on tahe, kui riigil on tahe ja nad on töökad, teevad oma kodutöö ära, siis see [liitumine] võib olla võimalik.
Teie lähetus Brüsselis, Eesti suursaadikuna NATOs lõpeb juulis. Kui sisepoliitika ja presidendivalimised seniseid plaane ei muuda, saab teie järeltulijaks Jüri Luik. Kuidas kirjeldada seda maailma, milles temal tuleb tegutseda, on see ohtlikum või turvalisem kui teie enda Brüsseli perioodi algus neli aastat tagasi?
Maailm meie ümber on muutunud ohtlikumaks, siin ei ole küsimustki. Aga kas Eesti julgeolek on täna rohkem ohus kui neli aastat tagasi, siis ma loodan, et mitte, kuna see oli kindlasti üks minu eesmärkidest, et ma ei lase juhtuda, et meie julgeolek muutuks hapramaks.
Saan seda öelda, sest NATO on nelja aastaga arenenud päris oluliselt ja eelkõige ehk selles, mis puudutab heidutus- ja kaitsehoiakut. NATO on täna veel rohkem võimeline kaitsma kõiki liitlasi, sealhulgas Eestit.
Detailidesse laskumata olen ma täna kindlasti optimistlikum, et kui peaks midagi juhtuma, siis oleks meil kaitse olemas, lisaks enda kaitsevõimele, mis ka kogu aeg paraneb. Need asjad koos tähendavad mulle, et meie julgeolek on tagatud.
Aga jah, maailm meie ümber on muutunud ohtlikumaks. Ja niipea kui asjad meie ümber muutuvad ohtlikumaks, siis tekivad ka pinged riikide vahel, ka NATO-s liitlaste vahel. Aga neid pingeid on alati olnud. Nii kaua, kui kõik NATO riigid tahavad üksteist kaitsta ja kollektiivkaitsetahe on olemas, siis ma ei muretse.
Nüüdne tippkohtumine näitas selgelt, et see tahe on väga suur ja endiselt olemas. Mis ei tähenda, et riigid ei või omavahel natuke nagistada ja olla eri arvamustel osades küsimustes. Aga NATO mõttes on ikkagi kõige olulisem tahe üksteist kaitsta.
Toimetaja: Anvar Samost