Kõigepealt: milline president. Oma teenistuse ajal juhtusin kokku puutuma paljude kõrgete ametiisikutega ning ka presidentidega, neist kolme esimesega peale Eesti taasiseseisvumist. Teenistuslikult võttes olid kunagise riigikaitse seaduse kohaselt minu ametikohale nimetamised Vabariigi Presidendi pädevuses ja ka auastmes ülendamised said teoks tema käskkirjadega.

Juba ammusest ajast üks tähelepanek- ametikohale nimetamisel oli siiski määravaks teguriks täitevvõimu suhtumine. Kui minister ikka ei soovinud, siis esildis ametikohale nimetamiseks presidendi lauale ei jõudnud. Koos Arvo Sireliga täitsime kohust riigi ja kaitseväe ees aastaid, st ameti kohusetäitjatena, mis nii inimlikult kui ka asjaajamise mõttes oli absurdne olukord.

Auastmes ülendamiseks on aluseks kaitseväe juhataja esildis. Et ka selles osas ei suju kõik libedalt, võin kiidelda, et ühes auastmes viibisin 17 aastat. Nii et president pole päris vaba oma tegemistes.

Kuid eeltoodu võib kanda isiklikuks kogemuseks. Samas, tegemist on ikkagi riigikaitse juhtimisega demokraatlikus riigis, kus olulised funktsioonid on ka presidendil. Teatavasti on tsiviiljuhtimise üheks aluseks kõrgemate sõjaväelaste ametisse nimetamise kord. Näiteks brittide kõrgeim tsiviilvõimu otsustaja võib küll keelduda, kuid ise ei esita kõrgema sõjaväejuhi isikut ametisse nimetamiseks. Ainult kinnitab oma õigusaktiga esitatud kandidaadi ametisse, kui too sobib. Sebimine ja konkureerimine toimub veidi allpool.

Riigikaitse kõrgeima juhina on presidendi kohustusi hiljaaegu muudetud. Lisaksin, et head definitsiooni riigikaitse kõrgeima juhi kui sellise ameti kohta ma pole veel kuulnud. Nüüdseks on presidendi pädevusse jäänud ainult ohvitseride auastmed ja õigus sõjalise riigikaitse rakendamiseks erilistel juhtudel, täpsemalt kõnealuste protsesside algatamine, märksõnadeks sõjaseisukord ja mobilisatsioon. Kuidas riiki kaitstakse, seda sätestavad juba põhiseadusest tulenevad seadused.

Üle 40 aasta teenistusega pean tunnistama, et on ka teenekamaid ohvitsere, kellel rohkem kogemusi. Kuid ka see aeg oli vast piisav, et mõista hierarhilise struktuuri olemust, selle plusse ja miinuseid. Olukorras, kus aeg otsustamiseks on piiratud, on riigikaitse kõrgeima juhi roll täiesti mõistetav ning tervitatav.

Rahvusvahelises tegevuses on olnud kõige iseloomustavamaks näiteks küsimus, et kes võtab Euroopas toru, kui talle helistab akuutsel julgeoleku teemal Ameerika Ühendriikide president? Otsus kui mõiste kannab endas aja mõõdet. Sõja puhul on otsustamise kiirusel eluline tähtsus, nii meie kui ka liitlaste puhul. Mõttekohaks on aga siin kontrollküsimus: kellele kannavad esmajärjekorras ette luureasutused?

Kuid meie riigikaitse igapäevastes küsimustes on eelarve ja ülesanded ning vastutus ikkagi valitsusel, mille pädevuses on nüüd ka kaitseväe juhataja ametisse nimetamine. President kirjutab alla käskkirjadele, mis on koostatud kaitseväe juhataja esildiste alusel. Auastmed, mis nende käskkirjadega omistatakse, on aga kehtiva kaitseväeteenistuse seaduse kohaselt ainult nimetused.

Ohvitseri au on seotud ainult seigaga, et selle nimetuse omistab (või ülendab) president. Hakka või uskuma, et ohvitser on pelgalt avaliku teenistuse (seaduse) subjekt, nagu mind on kunagi püütud veenda. Kuid relv ja au peavad koos käima!

Olen ise kunagi kimbatust tundnud ühe kiusliku küsimuse puhul: kuidas alam annab ülemale au, kui ta teda kui isikut ei austa? Vastuseks võib öelda, et vahva sõdur Tarkpea annab leitnant Puupeale au igal juhul vastavalt määrustikele, kuid seda tema auastmetunnustele, mis on omistatud presidendi poolt.

Presidenti valitakse. Kodanikuna on ka mul nagu igal teisel tähelepanekud valimiste ja valikute osas. Üks ammune tähelepanek räägib mulle, et suurte muudatuste ajal, kui taasiseseisvunud riigi institutsioonid olid veel arenemas, silus president vanema generatsiooni esindajana nii mõnedki konarused meie poliitilises elus. Kuid see presidendi tasakaalustav roll kadus.

Elus kehtib üks põhimõte, mille ehtsuses pole kahtlust: rahvas ei eksi. Kibestumist mingitel teemadel, kus pole häid selgitusi või isegi tervemõistuslikku iva, ma ei kommenteeriks väljendiga "rahvas on haige".

Jah, rahvas võib soovida nagu muinasjuttudes head valitsejat, kes seisaks õigluse eest ning see pole haiguse tunnus. Lapsepõlves muinasjuttudega alustanud inimesed on ikkagi täiskasvanuks saanud koos vastava elukogemusega.

Tõenduseks ka mündi teise poole näide, valimiste eel erakondade poolt jagatav nänn. Kas tõesti usutakse, et rahvas on nii haige, et teda saab ravida pastaka, märgikese või isegi miniatuurse meepotsikuga? Peibutatakse nagu last, mingi pisikese meeleheaga. Eks on neid, kes usuvad valimiseelseid lubadusi, mis oma loosungliku väljendusega kuuluvad populismi valdkonda selle halvas tähenduses. Seevastu keskklass, mille suuruse, olemuse ja kvaliteedi osas kunagi ühist arusaama pole, käitub ikkagi omasoodu.

Kas me räägime rahvast üldises mõistes või siis rahvast, kelle jaotame kunstlikult kolmeks - eliit, keskklass ja ülejäänud? Viimast mõned nimetavad lihtsalt pööbliks.

Valimiste eel on üheks tähtsaks sihtgrupiks inimesed, kellel pole veel valik tehtud. Kuidas see haakub sotsiaalsete gruppidega? Miks on just see grupp valijaid suhteliselt arvukas? Kuid just siit tuleneb küsimus presidendivalimiste teemal. Kui valimised ei anna ükskõik millise kodaniku jaoks soovitud või siis vähemalt rahuldavat tulemust, siis tal kaobki igasugune tahtmine osaleda selles protsessis.

Riigikogu valimised on kujunenud just sedalaadi halvaks teejuhiks. Need 101 riigikogu liiget, kellest osa pääseb ametisse tänu erakondade nimekirjadele ja mängudele, peavad isekeskis valima riigile presidendi. Nii et tegelikkuses isiklikku rahva mandaati mitteomavad saadikud võivad valida presidenti. Kellele?

Siin on ka see iva, mis räägib vastu presidendi ja peaministri ametite ühendamisele, mõlemad määratakse sel juhul ametisse sisuliselt ühtemoodi. Võimude lahususest me siis ei räägi, sest riigikogu (opositsiooni) ja valitsuse eriarvamuste puhul jääb ainult kaks võimalust- duett või duell.

Kui räägitakse presidendi otsevalimistest, siis rõhutakse sellele, et rahvas teeb niikuinii vale valiku, ehk siis võib mõista, et valikuprotsess tuleb veelgi raskem kui 2016. aasta presidendivalimistel.

Valimissüsteem on pehmelt öeldes ajale jalgu jäänud. Jah, kõik ei saagi olla rahul, kui valitavaid isikuid on hoopiski vähem, kui kodanike, õigemini erakondade pakutavaid kandidaate. Kuid teame, et karavan läheb ikka edasi, sõltumata valimistulemustest. Elu läheb samuti edasi ning progress ei jää tulemata. Ettevõtjad ja töötajad ehk kogu rahvas on ikkagi huvitatud paremast käekäigust ning juba seetõttu ei pane mingid valimistulemused elu seisma. Aga tahaks ju paremini, eriti kui näed, et see on võimalik.

Mõned märksõnad, mida presidendi ametikohaga võiks seostada. Mul on tunne, et presidendis nähakse "õigluskantslerit", kes ühendab rahvast, lahendab keerulisi probleeme, mis vaevavad ka üksikisikuid, ja samal ajal kõnetab kõiki kodanikke. Ta peaks olema rahvamees (rahva isa või rahva ema) ja parketikõlbulik, sealjuures ka välissuhtluses. Kahtlemata räägime heast pereinimesest, kes veab välja moraalse majaka rolli.

Võib mainida mingeid sarnasusi riikidega, kus on säilinud monarhia või riikidega, kus me tavaliselt ei teagi, kes on seal president. Kokkuleppeliselt esindab president Eestit ÜRO-s, kuid seal, kus on vaja tegeliku võimu osalust, NATO-s ja Euroopa Liidus, on kõik valitsuse pädevuses. Praegune presidendikantselei ei kanna välja võrdlust nende presidentide aparaadiga, kellel on täitevvõimu funktsioonid. Pole mõtet sinna ka pürgida, sest pelgalt esindusfunktsioon seda ei eelda.

On juttu olnud sellest, et Teaduste Akadeemia president võiks olla ka Vabariigi Presidendiks. Isikuliste omaduste poolest kindlasti. Kuid karid tekivad TA presidendi valikul, kui sellel on tulevikku arvestav poliitiline maik küljes. Teisalt, akadeemik on ihu ja hingega teadlane.

Siinkohal tõdeksin, et pea iga akadeemik kui eneseteostuse pika eluetapi läbinud küps inimene oleks väga hea kandidaat presidendi ametikohale. Nooremaid 50-aastaseid akadeemikuid leidub vast paar, kuid nemadki on presidendi jaoks nõutud vanusekünnise ilusasti ületanud. Jäägu see lõik presidendikandidaadi iseloomustamise üheks näiteks.

Nii või teisiti presidendi rolli väljamängimine sõltub ka isiku oskustest, nagu näitlejal teatris. Peaasi, et ei arvaks end kõige targemaks, nagu siinmail juhtub, näeme seda tihtipeale kommentaariumis.

Äärmused ei pruugi olla head, ka valimiste puhul. Nõukogulik "demokraatia pidupäev" oli nagu tollane poeskäik - valida polnud midagi ja kui oli, siis valik sellega, mis saadaval, ka piirdus. Tänapäeval pakuvad küllus poes ja kirev reklaam tohutult palju valikuid, kuid ikkagi pole selle õige leidmine sellevõrra kergem. Nii ka pikkade nimekirjade puhul valimistel.

Kõige parem president oleks isik, kes likvideeriks selle ametikoha koos vastavate hüvedega. Esindusfunktsiooni saab üle kanda sooneutraalse nimetusega riigivanemale, kes erakonnavälise ametiisikuna juhiks ka riigikogu.

Igal juhul paistab, et suvi ei tule rahulik. Või siis on ka mul "okupatsiooni tekitatud vaimuhädad" ja tegelikult on kõik parimas korras.