Viimasel paaril kuul Tallinna uue haigla loomise ja rahastamise ümber toimuv arvamuste tulevärk võib kõrvalseisjat segadusse ajada. Olles juhtinud 42 aastat erinevaid tervishoiuasutusi, sealjuures viimased 19 ja pool aastat ühte loodava haigla osapoolt, Ida-Tallinna keskhaiglat, pean kahjuks ütlema, et seestpoolt vaadates on olukord piinlik.

Meenutan, et idee ühtsest Tallinna haiglast on juba ligi 15 aastat vana, tõsisem plaan pandi Tallinnas kirja ca 4-5 aastat tagasi, riigi ning pealinna ühismemorandum Tallinna haigla loomiseks kirjutati alla 2019. aastal. Tallinna haigla plaanitav maksumus on 450 miljonit eurot, lisaks on plaanis soetada kuni 70 miljoni eest uusimat meditsiinitehnikat. Euroopa Liit on praeguse info kohaselt valmis uude haiglasse panustama kuni 280 miljonit eurot, see on 100 miljoni võrra vähem, kui valitsus käesoleva aasta veebruaris nende käest küsis. Siis, kui see 100 miljoni võrra väiksema rahastuse otsus mai alguses tuli, läks olukord piinlikuks. Nimelt andsid peaminister ja rahandusminister avalikkusele teada, et puuduv 100 miljonit eurot on Tallinna linna, mitte riigi probleem ja riik rahaliselt haiglasse ei investeeri.

Me räägime viimase sajandi suurimast ja unikaalseimast investeeringust Eesti tervishoiusüsteemi ning valitsuse liikmed ütlevad, et selle investeeringu rahastuse jaoks lahenduse leidmine on kohaliku omavalitsuse probleem. "Tule taevas appi!" oleks selle peale öelnud üks Eesti ekspeaministreid. Kas siis, kui Euroopa Liit otsustab oma panust veelgi vähendada, on lahenduse leidmine samuti kohaliku omavalitsuse, mitte riigi probleem? Kui mõne suurõnnetuse või uue pandeemialaine korral soovitakse uues Tallinna haiglas ravida patsiente Saaremaalt või Rakverest, peaks siis Tallinn vastama, et see on riigi probleem, mis nendest inimestest saab?

Riik uut suurhaiglat ei soovigi?

Tundub vägisi, et riigi vaatest oleks kõige parem, kui uut haiglat üldse ei tulekski – saaks omajagu kulusid kokku hoida. Ja tegelikult nii ongi – ega riiklik bürokraatia sisimas uut, Eesti suurimat haiglat ju ei soovigi, sest see ei sobi praegusesse ja uude haiglavõrgu arengukavasse ning ei mahu ka Excelisse. Sellel arusaamal on oma pikk ajalugu, mille nurgakiviks on, et kaks suurt regionaalhaiglat on Eesti valdkondlikud kompetentsikeskused ja suudavad tipptasemel teenindada kogu Eestit.

Kui kompetentsi all mõeldakse kogenud arste oma meeskondadega, kes aitavad võimalikult suurt hulka patsiente, siis Eestis kahest erialasest kompetentsikeskusest rääkida ei ole korrektne. Faktid näitavad juba aastaid, et tegelikult nad seda ei suuda. Õigemini – Tartus saab ülikooli kliinikum Eesti suurima haiglana Lõuna-Eesti ligi 400 000 inimese teenindamisega igati hästi hakkama. Põhja-Eesti regionaalhaigla ülejäänud 900 000 inimese teenindamisega piisaval tasemel aga mitte. Eriti arvestades, et ravijuhtumite arvult on PERH kliinikumist ligi kolmandiku võrra väiksem. Seega on meil Põhja-Eestis 900 000 inimese kohta üks kompetentsikeskus, kes teenindab ligi kolmandiku võrra vähem patsiente kui Lõuna-Eestis kliinikum. Mis on sellel pildil valesti? Sinna pole mahutatud olemasolevaid Tallinna haiglaid. Ainuüksi Ida-Tallinna keskhaigla teenindab sama palju patsiente kui PERH, sealhulgas mitte ainult Tallinnas ja Harjumaal, vaid ka Ida-Virumaal ja Saaremaal.

Uue Tallinna haigla loomine Ida-Tallinna ja Lääne-Tallinna keskhaigla baasil loob olukorra, kus ühendhaiglast ei saa riik enam niisama mööda vaadata, nagu seni kahe keskhaigla puhul on aastakümneid tehtud. Pole ju näiteks Ida-Tallinna keskhaigla saanud seni sentiga Euroopa Liidu toetusrahadest, mida Eesti tervishoidu on tulnud sadu ja sadu miljoneid.  Ühinemisel tekib Eesti suurim haigla, millel on tugev potentsiaal pakkuda parimat raviteenust nii Tallinnas kui ka mujal Põhja-Eestis. Siis oleks Tallinnas kaks suurhaiglat-kompetentsikeskust, mis mitmetes spetsiifilistes valdkondades üksteist täiendavad ning samas ei laseks laisaks ja mugavaks muutuda. See loob ka võimalusi rahvusvaheliseks arenguks, näiteks tihedamaks koostööks Helsingile või Stockholmile kuuluvate haiglatega, et tuua põhjamaadest Eesti haiglate juhtimisse värsket vaadet ja mahukaid kogemusi.

Riigi probleem

Riigi jaoks on aga üks suur probleem – uus haigla on liiga suur, Eesti suurim. Kolmanda kompetentsikeskuse loomine ei mahu riiklikesse arengukavadesse ega sotsiaalministeeriumi ning PERH-i juhtide arusaama ja see on olnud aastaid peamiseks põhjuseks, miks riik on väga tõrksalt ja passiivselt suhtunud Tallinna haigla loomisse.

Keskerakonna juhitud valitsused tõid riigi ja pealinna suhetesse selge soojenemise, sh ka uue suurhaigla küsimuses, kuid uue valitsuskoalitsiooni ajal on riigi tahtmatus sellesse projekti sisuliselt panustada jälle silmanähtav. Tundub, et projekti nügitakse poliitikute ja ametnike poolt suunas, et Lasnamäele teha plaanitust poole väiksem uus haigla, mida saab jätkuvalt nimetada piirkondlikuks keskhaiglaks, mitte kolmandikku Eestist teenindavaks haiglaks. Sellist väikest uut haiglat pole aga minu hinnangul Eestil vaja, parem see siis üldse tegemata jätta. Kui tänapäeval on olemas unikaalne võimalus ehitada tühjale platsile uus, kõiki moodsaid lahendusi ja trende arvestav hoonekompleks uute seadmetega, siis pole mõtet seda planeerida keskmisel tasemel ravi andmiseks, vaid ikka oma valdkonna täielikuks tipptasemeks.

Mis on sellise nügimise taga? Viimasel kümnendil on süvenenud trend, et tervishoiuvaldkonna juhtimises, nii sotsiaalministeeriumis, terviseametis kui ka haigekassas teevad järjest rohkem olulisi otsuseid majanduse, IT ja juura taustaga inimesi ning vähemusse jäävad sisuliselt valdkonda tundvad tervishoiuspetsialistid. Seda spetsialistide nappust oleme kõik eriti teravalt näinud viimasel pooleteisel aastal COVID-19 pandeemia ajal. See on ilmselt ka üks põhjus, miks ministeeriumi poolt planeeritakse uuele, 2027. aastal tegevust alustavale suurhaiglale tegevusmahtusid, hoides kramplikult kinni 2017. aasta haiglate funktsionaalsete arengukavade numbritest. Me peame aru saama tuleviku trendidest, sh näiteks pandeemia mõjudest tervishoiu arengule, mitte olema kinni vanades dogmades.

Soovitus uuele haigla juhile

Kuna alates 1. juulist ma enam Ida-Tallinna keskhaiglat ei juhi, võimaldab see anda mõned soovitused järeltulijale. Peamine küsimus, millele tähelepanu pöörata, on ikkagi arstide, õdede ja teiste spetsialistide tulevik. Ida-Tallinna keskhaiglas töötab üle 2000 inimese, nendest üle 400 on arstid. Häid inimesi ja haigla ajaloolisi traditsioone tuleb hoida. Arstid tahavad teha tipptasemel tööd, muidu võivad nad kergesti lahkuda. Lahkuda Eestist. Pika aja jooksul saavutatud kõrget ravitaset on lihtne kaotada, kuid uuesti tõsta peaaegu võimatu. Tuleb olla koostööaldis, kuid seda võrdse partnerina. Me ei ole oma tegemistes kellegi alltöövõtjad. Küllap sellest saab kunagi aru ka riik. Peamine, et Tallinna haigla loomisel seatakse esikohale arstid ja patsiendid, mitte arengukava ja betoon.