Keskerakonna ja Reformierakonna esimeestel Jüri Ratasel ja Kaja Kallasel on esialgu tühjad peod, kui mõelda järgmise presidendi kandidaadile. Uue riigipea valimine parlamendis algab juba 49 päeva pärast, aga keda ei ole, on koalitsiooni toetatud kandidaat.

Ratas ja Kallas on lubanud personaalselt tema leidmisega tegeleda, seni on neil vaid mitmete inimeste äraütlemised. Põhjus on viie aasta taguses presidendivalimises, kus riigikogu ja valimiskogu ebaõnnestusid, valimine läks uuesti parlamenti, seal otsustasid erakonnad lõpuks enda näo päästmiseks toetada 25. tunnil tollase spiikri Eiki Nestori leitud üllatuskandidaati Kersti Kaljulaidi.

Kuid Marina Kaljurand, Siim Kallas, Mailis Reps, Allar Jõks tegid toona mitme kuu jooksul läbi presidendivalimiste kampaania kohustuslikuna näivad elemendid – jagasid intervjuusid, käisid debattidel, kohtusid omavalitsustes jne, jne. Kõigile neile oli see asjatu, sest erakondadeülene mõistlik kokkulepe puudus.

Kes tahab nüüd samasugust kaotaja märki?

Nii on Ratasel ja Kallasel praegu topeltülesanne, kui nad tahavad järgmise riigipea valimist juba parlamendis. Esiteks leida kandidaat, kes oleks Eestile hea president. Teiseks panna ta uskuma, et teda toetavad riigikogus Kesk- ja Reformierakonna fraktsioonid ning Isamaa või sotsiaaldemokraadid. Ilma selleta pole kellelgi mõtet minna parlamendi valimisvoorudesse, sest tal ei oleks 68 häält, mis on vähim, et saada riigikogus presidendiks valitud.

Taoline matemaatika kehtib enam-vähem ka siis, kui presidendi valimine libiseb valimiskogusse, kus parlamendiliikmete kõrval on umbes sama palju kohalike omavalitsuste esindajaid.

Võimalik, et päris-kandidaadi leidmine ja temalt jah-sõna saamine eeldab Ratase ja Kallase suuremat omavahelist usaldust, kui see praegu avalikkusele paistab. Väljapoole on näha pingeid ja nügimist. Samas ei taha kumbki erakonnajuht ebaõnnestuda ja eks mäletavad nad mõlemad, et viis aastat tagasi sai konarlik presidendivalimine üheks oluliseks tõukepunktiks, mis viis valitsuse kukkumiseni.

On teada, et Kallas ja Ratas otsivad kandidaati, kes oleks Eestis tuntud, saaks aru riigist ja poliitikast, suudaks Eestit esindada rahvusvaheliselt ja ei mõjuks ühiskonnas seda lõhestavalt.

Ei ole imeinimene.

Kui ta saab aru, et mäng on seekord aus ja erakonnajuhtide kavatsused nüüd siirad, küll ta siis lõpuks nõusse jääb. Aga tõesti ainult siis, kui ta on kindel, et see, mis toimub, pole varjude teater, topeltmäng või petukaup, vaid kõigi asjaosaliste tegelik soov leida Eestile hea president.