Tallinna linnakeskkonna osakonna juhi Aigar Palsneri sõnul on toitmiskeelu määruses mõeldud just avalikku ruumi.

 "Seda saab tõlgendada niimoodi, et loomi-linde toita ei saa avalikus linnaruumis ehk kõikvõimalikes kohtades, mis on üldsusele avatud, kus inimesed käivad, liiguvad ja viibivad."

Loomakaitsjatele selline määrus ei sobi, sest linnaruumis elavad loomad ja eeskätt linnud on oma elukoha tõttu inimestest sõltuvalt. Eestimaa Loomakaitse liidu juhatuse liikme Pille Teesi sõnul totaalne keeld ei aita. Linnaruumi arengule aitaks tema sõnul kaasa hoopis teadlik tegevus.

"Mina näen, et seda asja peaks lahendama pigem koostöös keskkonnaametiga, ornitoloogiaühinguga, spetsialistidega. Pigem harida inimesi, kuidas toita, millal toita ja võib-olla mõelda laiemalt, et kus võiksid olla need toitmise kohad," selgitas Tees.

Siiski tuleb meeles pidada, et loomade ja lindude toitmine ei pruugi alati vajalik olla. Metsloomaühingu juhatuse liikme Virge Võsujala sõnul võib see tihtilugu kasu asemel kahju tuua.

"Eks see kõige suurem probleem ole kurikuulus piim. See on kuidagi vanast ajast, et lehmapiim tuleb anda kausiga ette ja las muudkui limpsivad. Tõsiasi on see, et seda anda ei tohi ja üldiselt see lõppeb väga ränkade ja valusate surmadega sõna otseses mõttes."

Talviti lindudele pähklite ja rasvapallide panemine on justkui iseenesest mõistetav, kuid siiski ei tasu väikeseid loomakesi unustada ka kuumalaine ajal. Oluline on, et loomakesele toitu ei suruta, vaid ta saab selle vajadusel ise kätte. Virge Võsujala sõnul tasub varjulisse kohta loomakestele kosutust jätta.

"Madalal alusel vesi, lillepoti alused, mida suuremad seda vähem peab täitma. Söögipoolist võib ka alati pakkuda. Praegusel kuumal ajal võib üks kosutav arbuus olla oravatele just see, mida nad väga-väga vajavad, et see leitsak üle elada. See suhkrulaks just. Samamoodi viinamarjad või nektariinid. Kõike sellist värsket võiks neile pakkuda ja nad kindlasti seda väga ka naudivad ja jätavad teile rõõmsad mõnusad hetked," õpetas Võsujalg.