Mihkel Mutt: nuhkimise krokodillipisarad

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Mihkel Mutt Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Ei usu, et inimesed hakkavad tulevikus panoptikumi mudeli järgi käituma, seadma oma samme vastavalt nähtamatult juuresoleva valvuri silmale. Ainsana tuleks tõeliselt karta, kui meie kohta kogutud andmete najal hakkavad tähtsaid otsuseid langetama masinad, kirjutab Mihkel Mutt.

Mõne nädala eest oli isikuandmete salastatus meilgi kuum teema. Nähtus ise eskaleerub muidugi kõikjal, sest tsivilisatsiooni progressis ei saa osaleda valikuliselt. Andmete kogumine ja kasutamine on möödapääsmatud, et paisuv ja tihenev inimmaailm ei muutuks haldamatuks. Hiina mudel (ilma komparteita) on meie kõigi tulevik.

Seetõttu ma ei kavatsegi vaidlustada kõikvõimalike inim-, riigi- ja loomuõiguslaste sellekohast tegevust. Mõistagi tuleb kaaluda isikuandmete kogumise vastavust meie põhiseadusele, võtta meetmeid võimalike kuritarvitamiste vastu ja nii edasi.

Küll aga väidan, et "nuhkimist" tunnetatakse ühiskonnas erinevalt ja vastupidiselt mõne kolleegi ennustusele on enamikule tegelikult niiöelda savi, mis nende andmetega tehakse. Nuhkimise vastu tõstetakse häält ka muudel -- näiteks erakonnapoliitilistel -- põhjustel. Tervikuna ilmneb selles valdkonnas seesama meeldiv süsteemitus, mis aitab inimesele oma igapäevas üldse hakkama saada.

Vaadakem korraks inimmaailmale kõige üldisemalt – mida on seal peetud avalikkusekõlbulikuks ja mida mitte. Eksisteerib kolm sfääri: avalik, privaatne ehk eraelu ning intiimne. Nende sisu, piirid ja väärtustamine on ajaga muutunud.

Algselt kreeka polises tähendas avalik elu ühiskonna asjadega tegelemist (pre)poliitilise tegevuse vormis. See oli vabale kodanikule ainus väärikas askeldamine. Kõik, mis oli seotud elu bioloogilise küljega sündimisest suremiseni (meditsiin, kokandus jms) toimus erasfääris, enamasti koduses majapidamises, ja oli väheväärikas. Just see sfäär on ammu vallutanud avalikkuse, sest nüüdisriik ongi eeskätt tohutu kollektiivne majapidamine.

Ent siinkohal on olulisem järgmine muutus. Lisaks eraelule on avalikkusse tunginud ka intiimsfäär. Väga palju sellest, millest aegade jooksul pole olnud sobilik rääkida, on tänapäeval soliidsetes väljaannetes endastmõistetav arutlusaine.

Üldse on inimesed varmamad ennast avama kui iial enne (välja arvatud religioosne pihtimine, aga seal avaldatu jäi ju saladusse). Sotsiaalmeedia sellest suurel määral toitubki.

Seoses sellega kerkib paratamatult küsimus: kui ühelt poolt ei panda enda privaatsust mikski ja lausa tormatakse enda kohta kõike üles riputama, siis miks satutakse ärevusse, kui riik või mingi organisatsioon meie andmeid kogub? Need on siiski sama nähtuse kaks külge. Samuti teame ülihästi, et kõikjale, kus me mingit nutiseadet näpime, jääb meist jälg. Aga see ei hoia enamikku tagasi näiteks pangakaardiga maksmast.

Asi näib olevat erimäärases tundlikkuses põhimõtete tasandil. Ise tohime, sest see on vabatahtlik, aga teised ei tohi, sest see on ahistamine. Inimene ise tohib oma tagumikuandmetega eputada, aga teine ei tohi tema verbaalset kleidi- või püksiserva servagi riivata! Andmete püha puutumatus on nagu mõni kliendikaart, mida me oma paisuvast hoidikust praktiliselt kunagi välja ei võta, aga katsugu vaid keegi öelda, et meil pole õigust seda omada -- appi, meie tiibu kärbitakse!

Tuleb lahus hoida andmete kogumise võimalust, kas neid ka praktiliselt kogutakse ja mida kogutud andmetega ette võetakse. Kas neid kogutakse valikuliselt -- näiteks poliitiliste vastaste kohta -- või angroo, terve ühiskonnasegmendi kohta?

Just sellega võivad seonduda teatud hingelised tagamaad. Kui inimesel oleks võimalik kiigata mingisse nimekirja, kus ta oma silmaga veenduks, et tema järel ei "nuhita", siis ta tunneb esimesel hetkel tõenäoselt kergendust. Aga midagi jääb kripeldama. Kuidas siis nii, inimene ise võibolla kujutles, et ta teeb maailmas "diferentsi", muudab midagi, jätab märget. Aga näe, teda ei peeta mitte millekski, ta on "nende" meelest tühisus, kelle järel ei vaevuta isegi nuhkima. See paneb mõne mõtlema, et "parem siis juba nuhitagu, vähemasti olen ma keegi".

Ja tõesti, olla jäl(g)i(ta)tud võib olla inimesele lõpmatu enesega rahuolu allikas. See on andestatav inimlik nõrkus. Muidugi tekib kiusatus talle mõista anda: kes sa sihuke oled, et arvad, nagu peaks keegi su viletsate andmete vastu huvi tundma? Sa oled kui liivatera mererannal, mis hüüab: ma olen nii erandlik! Tegelikult oled sa miljonikordselt asendatav. Aga ei, nii ei tohi kellelegi kunagi öelda, sest see on võibolla kõige ebainimlikum asi üldse.

Igatahes ma ei usu, et inimesed hakkavad tulevikus panoptikumi mudeli järgi käituma, see tähendab seavad oma valikuid ja samme vastavalt nähtamatult juuresoleva valvuri silmale. Nad on enamasti selles suhtes pohhuistid. See, et kogu maailmale on nende elukoht põhimõtteliselt leitav, häirib neid tunduvalt vähem kui üksainus kiri või sõnum: "Me teame, kus te elate."

Jälgimine on tõeliselt inimvaenulik ainult totalitaarses riigis, sest selle eesmärk (erinevalt kõikidest teistest riigimudelitest) ei ole oma kodanike hea- ning rahulolu tõstmine, vaid võim – pikaajaliste utopistlike eesmärkide saavutamiseks. Üldjuhul on nüüdisilmas peamine "konveieri" käigus hoidmine ja sellega tegelejaid ei huvita vabaduste piiramine ega laiendamine kui asi iseeneses. Kõik sõltub sellest, kas see aitab kaasa tootmise, tarbimise ja käibe suurendamisele ehk kasvumantrale. Seega on andmete kogumine konveieri määrdeks, sest laiendab inimeste valikuvõimalusi ning stimuleerib oskuslikult nende ihasid. Nii et ei midagi hullu.

Võiks arvata, et kõike ei saada meist kunagi teada, näiteks meie mõtteid mitte. Isegi Winston Smith "1984-s" jäi vahele eelkõige seetõttu, et reetis käitumisega, et pole "nõuetekohane".

Ja mis siis, kui isegi mõtteid saadaks teada? Kõik oleneb sellest, kes saab teada ja mis ta ette võtab. Vanasti ju usuti, et jumal näeb igaühe südame põhja, ja elati selle teadmisega. Aga see jumal arvati olevat lõpmatult hea.

Ainsana tuleks tõeliselt karta, kui kogutud andmete najal hakkavad inimesi puudutavaid tähtsaid otsuseid langetama masinad. Nii nagu AI "Westworldi" kolmandas osas. "Rehoboami" nime kandvasse programmi oli salvestatud absoluutselt kõikide kohta praktiliselt kõik, nii et iga inimese tulevik oli ette teada.

Selle valgusel, kuidas inimene tahab järjest oma kohustusi masinale üle anda, pole see aeg kaugel. Just siis võiks tõepoolest saabuda meie mõistes inimmaailma lõpp.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: