Toomas Kümmeli "Sõuvetistan": Moldova

Foto: ERR/ Janek Luts

Juulis ja augustis on igal nädalal kahel tööpäeval Vikerraadio eetris Toomas Kümmeli autorirubriik "Sõuvetistan". 30 aastat tagasi varises Nõukogude Liit oma absurdsuse raskuse all ja jõuga liidetud riigid taastasid oma iseseisvuse. Mis on neis riikides viimase 30 aasta jooksul toimunud ja kuhu nad on nüüdseks jõudnud? Sarja seitsmendas loos on vaatluse all Moldova.

1. septembril 1989 võttis Moldaavia NSV parlament vastu keeleseaduse, millega tunnistati ainsaks riigikeeleks rumeenia keelega identne moldova keel ning kirillitsalt mindi üle ladina tähestikule. Garantiid anti ka vene keele ning rahvusvähemuste keelte kasutamisele rahvuslik-kultuurilisteks vajadusteks.

1991. aasta Moldova Vabariigi iseseisvusdeklaratsioonis nimetati riigikeelena ainult rumeenia keelt. 1994. aastal vastu võetud põhiseaduses on riigikeelena aga taas kirjas moldova keel. 2013. aastal otsustas Moldova konstitutsioonikohus selles vastuolus, et Moldova riigikeeleks on rumeenia keel.

Esimesed demokraatliku aktsendiga valimised Moldaavia NSV parlamenti toimusid aprillis 1990. Ehkki muutuste tuules tekkinud Rahvarinde saadikud said ülemnõukogus neljandiku kohtadest, oli 83 protsenti saadikutest kompartei liikmed.

Ülemnõukogu esimeheks valiti agronoomi haridusega komparteis karjääri teinud Mircea Snegur. 1990. aasta lõpul valiti Snegur ainsa kandidaadina Moldaavia NSV presidendiks. 23. mail 1991 nimetati liiduvabariik ümber Moldova Vabariigiks. 1991. aasta augustiputši ajal keeldus Snegur täitmast riigipöörajate korraldusi ja avaldas toetust Boriss Jeltsinile. Pärast Moldova iseseisvuse väljakuulutamist valiti Snegur presidendiks.

Presidendil tekkis kohe konflikt Rahvarindega, sest ta ei toetanud viivitamatut ühinemist Rumeeniaga. Kuid juba 1992. aastal võitis Snegur Rahvarinde poolehoiu tagasi, toetades Transnistrias välja kuulutatud autonoomia likvideerimist.

Venekeelse elanikkonnaga Transnistrias tekkis vastuseis keeleseadusele, Rahvarindele vastukaaluks moodustati töökollektiivide ühendnõukogu. Separatistlik piirkond kuulutas 2. septembril 1990 välja iseseisva Dnestri-äärse Moldaavia nõukogude vabariigi Nõukogude Liidu koosseisus.

Ajalooliselt mitte kunagi Moldovale kuulunud Dnestri vasakkalda aladele rajasid bolševikud kahe maailmasõja vahel Moldaavia ANSV, kus areng kulges tavalist nõukogude industrialiseerimise ja kolhoseerimise rada. Transnistria nimetuse all tuntuks saanud piirkonna tööstusettevõtetesse valgus rahvast üle kogu Nõukogude Liidu. Moldova rumeenlasi oli seal vaevalt kolmandik elanikkonnast.

Rumeenia osaks olnud Dnestri ja Pruti jõgede vahelisel Moldova alal säilis väikelinnades traditsiooniline põllumajanduslik tegevus. Pärast Moldova ala vägivaldset liitmist Nõukogude Liiduga 1940. aastal poogiti sinna külge ka Transnistria.

Konflikt lahvatas sõjaliseks 1992. aastal. Relvastatud vastasseisus sai määravaks seal paiknenud ja sõjategevuses Transnistria poolel osalenud Nõukogude Liidu 14. armee. Venemaa vahendatud vaherahu järel muutus Transnistria faktiliselt iseseisvaks piirkonnaks, tunnustamata riigiks, külmutatud konfliktiks, nagu neid endise Nõukogude Liidu aladel mitmel pool leidub.

Lisaks Transnistriale oli end iseseisvaks kuulutanud teinegi separatistlik piirkond – Gagauusia. Gagauusid on 19. sajandi algul Balkanilt sisse rännanud türgi rahvas. Kuni 1994. aastani eksisteerinud tunnustamata Gagauusia Vabariigiga õnnestus Moldoval konflikt lahendada rahumeelselt. 1994. aastal moodustati Moldova koosseisus gagauuside kompaktsel asualal küllaltki laiade õigustega autonoomne piirkond.

Moldova esimesed vabad valimised suudeti läbi viia 1994. aastal. Parlamendis sai absoluutse enamuse agraar-demokraatlik partei. Kuna 1991. aastal keelati Moldovas kompartei, oli selles äärmiselt kireva koosseisuga parteis palju endisi kommuniste.

1996. aastal võeti vastu Moldova põhiseadus. Sealt edasi on Moldova liikunud aina enam parlamentaarse riigikorralduse suunas. Sama aasta lõpul toimunud presidendivalimistel kaotas Snegur teises voorus endisele kompartei juhile ja parlamendi esimehele Petru Lucinschile.

Inimesed olid Sneguris pettunud, sest vaesusest väljapääsu ei leitud. Moldova ebaefektiivsele ja madala kvaliteediga põllumajandusele ei olnud Euroopas turgu, välisinvesteeringuid aga riiki ei tulnud. Kasvas tööpuudus, mis põhjustas tööotsinguil inimeste suure väljarände riigist.

1998. aasta parlamendivalimistel võitsid end kogunud kommunistid 30 protsendi häältega valimised. 2001. aasta valimistel saavutasid kommunistid parlamendis juba absoluutse enamuse, 71 kohta 101-st. Nende häältega valis parlament uueks presidendiks Vladimir Voronini, nime venestanud kommunisti, Moskva haridusega miilitsa kindralmajori.

Kommunistist presidendilt Voroninilt oodati suurt sõprust Venemaaga, läks kõik hoopis teisiti. Novembris 2003 läksid Moldova ja Venemaa suhted sõlme. Põhjuseks oli Venemaa koostatud plaan suhete normaliseerimiseks Transnistriaga. See nägi ette Vene sõjaväebaasi säilitamise Transnistrias ja Moldova föderaliseerimise ega saanud seetõttu Moldova heakskiitu.

2005. aasta parlamendivalimistel said kommunistid 56 kohta 101-st. Sama aasta presidendivalimiste kampaanias seadis Voronin sihiks liitumise Euroopa Liiduga ning kompartei ümberkujundamise uut tüüpi euroopalikuks parteiks. Teda toetasid peale kommunistide ka läänemeelsed jõud.

2009. aastal algas Moldovas segane ja rahutu periood, äge võitlus Euroopa ja Venemaa mõju ja suuna vahel. Kommunistid said valimiste järel parlamendis taas absoluutse enamuse, kuid opositsioon süüdistas kommuniste valimiste võltsimises.

Chisinaus algasid protestimeeleavaldused, mis kasvasid üle tänavarahutusteks. Protestijad tungisid parlamendi- ja presidendihoonesse. Nende sündmuste tulemusena korraldati uued erakorralised parlamendivalimised, kus opositsiooniparteid said kommunistide ees napi enamuse ja ühinesid alliansiks Euroopaga integratsiooni eest.

Moldova elas kuni 2012. aasta kevadeni presidendi kohusetäitjaga ja alles siis õnnestus presidendiks valida endine Moldaavia NSV ülemkohtu esimees Nicolae Timofti. Mees, kes nõukogude ajal mõistis vangi teisitimõtlejaid, valis presidendina Moldova jaoks Euroopa suuna. 2014. aasta juunis sõlmis Moldova assotsiatsiooni- ja vabakaubandusleppe Euroopa Liiduga.

2014. aasta parlamendivalimiste eel tegi Kreml kõik, et kukutada võimult Euroopa suuna toetajad. Valimistel saidki võidu sotsialistid, kuid demokraatlikud parteid suutsid koalitsioonis siiski valitsuse moodustada. Kõik see ei kestnud kaua ja uutele segadustele pani punkti 2015. aastal avalikuks saanud fakt, et Moldova pankadest oli varastatud miljard dollarit riigi raha, milles süüdistati võimul olnud poliitikuid.

2016. aasta lõpul toimunud presidendivalimiste tulemused olid meeltmööda Kremlile. Taas üldrahvalikul hääletusel toimunud valimised võitis venemeelne sotsialistide liider Igor Dodon. Esimese asjana viskas uus president oma residentsist välja Euroopa Liidu lipu ja suundus visiidile Moskvasse.

Pärast 2019. aasta parlamendivalimisi kujunes Moldovas sisuliselt kaksikvõim: ühel pool president ja teisel pool parlament ja valitsus. 2020. aasta lõpul toimunud presidendivalimistel võitis teises voorus veenvalt endine peaminister, Harvardis välismajanduse hariduse saanud Maia Sandu. Äsja toimunud erakorralistel parlamendivalimistel saavutas võidu Sandu valimisblokk. Kremli toetatud kommunistide ja sotsialistide blokk sai aga suure kaotuse osaliseks.

See tähendab, et esimest korda saavad Moldovas võimule Euroopa suunaga president ja parlament. See on väljakutse ja uus lootus Euroopa vaeseimale riigile, kus SKT elaniku kohta oli 2019. aastal 13 440 dollarit, mi on 2,3 korda madalam kui näiteks Rumeenias.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: