Tänapäeva Armeenia riikluse läbivaks teemaks on kujunenud Mägi-Karabahhi ehk Artsahhi probleem.

Nõukogude võim oli pärast oma võimu kehtestamist 1920. aastal Lõuna-Kaukaasias jätnud läbi ajaloo valdavalt armeenlastega asustatud Artsahhi Aserbaidžaanile. 1990. aasta alguses puhkesid Artsahhist põhjas relvastatud kokkupõrked armeenlaste ja aserite vahel. 1991. aasta 2. septembril kuulutasid Mägi-Karabahhi autonoomse oblasti ja piirneva Aserbaidžaani Šaumjani rajooni rahvasaadikute nõukogud välja sõltumatu ja suveräänse Mägi-Karabahhi Vabariigi Artsahhi.

Sügisel 1991 alustasid Mägi-Karabahhi armeenlaste relvaüksused pealetungi ja hõivasid Mägi-Karabahhis ja Šaumjani rajoonis kõik külad, kust aserbaidžaani elanikkond oli juba põgenenud. Detsembris viis Venemaa Mägi-Karabahhist välja sisevägede relvaüksused. Armeenlaste tähtsaim võit oli mais 1992 Artsahhi aserbaidžaanlaste tugipunkti Susa vallutamine.

Sama tähtis oli Latšini vallutamine, mis avas ühenduskoridori Armeenia ja Mägi-Karabahhi vahel. Aasta lõpus toimus selles sõjas murrang, mis viis kokkuvõttes selleni, et Mägi-Karabahhi relvajõud hõivasid kogu piirkonna ning vallutasid Aserbaidžaanilt lisaks veel seitse rajooni kas täielikult või osaliselt tasandiku-Karabahhis ja selle ümbruses.

Otsimaks lahendust Mägi-Karabahhi konfliktile moodustati 1992. aastal OSCE Minski grupp, mille eesistujamaad olid USA, Prantsusmaa ja Venemaa, reaalsete tulemusteni see oma tegevuses ei jõudnud.

23. augustil 1990 võttis Armeenia NSV ülemnõukogu vastu iseseisvusdeklaratsiooni. 21. septembril korraldas Armeenia referendumi Nõukogude Liidust väljaastumiseks. Seda toetas 99 protsenti elanikest. Armeenias vahetus aastatel 1988‒1991 viis kompartei juhti ja ükski neist ei suutnud tõusta rahvuse liidriks.

Populaarseimaks kujunes filoloogiadoktor, ülemnõukogu esimees Levon Ter-Petrosjan. Ta oli olnud alates 1988. aastast ka Karabahhi komitee liige. Oktoobris toimunud presidendivalimistel valiti ta 83 protsendi valijate häältega presidendiks.

1995. aastal vastu võetud põhiseadus määras Armeenia presidentaalseks vabariigiks. 1996. aastal valiti Ter-Petrosjan tagasi presidendiks. 1998. aastal astus ta aga ametist tagasi, sest oli Karabahhi küsimuses läinud teravasse vastuollu peaminister Robert Kotšarjani, kaitseminister Vazgen Sargsjani ning sise- ja julgeolekuminister Serž Sargsjaniga.

Karabahhi klanniks kutsutud poliitikud ei toetanud Ter-Petrosjani Mägi-Karabahhi probleemi lahendamise plaani. See nägi väljaspool Mägi-Karabahhi okupeeritud Aserbaidžaani alade tagastamist, välja arvatud Artsahhi emamaa Armeeniaga ühendav Latšini koridor. Samuti sõjapõgenike tagasipöördumise oma kodudesse, rahuvalvejõudude paigutamise Mägi-Karabahhi ja Aserbaidžaani piirile.

Mägi-Karabahhi staatuse küsimus oleks Ter-Petrosjani arvates tulnud edasi lükata. Sisuliselt viis Aserbaidžaan 2020. aastal selle plaani ellu sõjalisel teel Armeeniale väga ränga kaotuse hinnaga.

Armeenia uueks presidendiks valiti 1998. aasta kevadel peaminister ja endine Mägi-Karabahhi president Robert Kotšarjan. Ta võitis ka järgmised presidendivalimised ja jäi riigipea ametisse kuni 2008. aastani. 27. oktoobril 1999 parlamendi istungi ajal tungisid saali relvastatud inimesed, kes tapsid peaministri, parlamendi esimehe ja veel kuus inimest. Selle terroriakti tagamaad on siiani segased.

2013. aasta presidendivalimistel kordus juba tuttav muster. Kotšarjan oli eelnevalt teada andnud, et näeb oma järglasena presidendi ametis Serž Sargsjani, kes oli pidanud mitmes valitsuses kaitse- ja julgeolekuministri ametit ning läks presidendivalimistele peaministrina. Sargsjan on pärit Mägi-Karabahhist ja teinud seal komsomoli ja kompartei karjääri. Ta oli üks Mägi-Karabahhi iseseisvusliikumise liidreid.

Pärast presidendiks valimist tõi opositsioon esile ulatuslikke võltsinguid ja nõudis uute valimiste korraldamist. Jerevanis toimunud massimeeleavalduste summutamiseks kehtestas ametist lahkuv president Kotšarjan pealinnas eriolukorra. Politsei tungis meeleavaldajate telklinnakusse ja ajas inimesed julmalt laiali. Rahutuste käigus hukkus vähemalt kaheksa demonstranti ja üks sõjaväelane.

2012. aasta parlamendivalimised võitis Sargsjani juhitud vabariiklik partei. Ta ise jäi võimule ka teiseks ametiajaks, võites 2013. aasta presidendivalimistel. 2015. aastal vastu võetud konstitutsiooniparandused muutsid Armeenia parlamentaarseks vabariigiks.

2015. aastal liitus Armeenia koos Kasahstani, Kõrgõzstani, Valgevene ja Venemaaga Euraasia majandusliiduks, mille tegevus pole paraku seatud eesmärke täita suutnud.

Armeenia poliitiline, majanduslik ja sõjaline orienteeritus Venemaa suunas süvenes Sargsjani ajal veelgi. Paljud Armeenia suurettevõtted läksid Vene oligarhide kätte. Majanduskasvust ja sidemetest Venemaaga lõikas suurt isiklikku kasu valitsev nn Karabahhi klann. Korruptsioon riigis lokkas.

Ometi oli Armeenia majanduskasv sel ajal suurim piirkonna riikidest. Paljuski oli selle taga välisarmeenlaste investeeringud ja majandustoetused. Kui Armeenias elab ligi kolm miljonit inimest, siis välismaal elavate armeenlaste arvu hinnatakse kaheksale kuni kümnele miljonile.

Sargsjan toetas tihedamat sõjalist liitu Venemaaga ja pikendas Gjumris asuva Vene sõjaväebaasi kohalolekut kuni 2044. aastani. Kollektiivse Julgeoleku Lepingu Organisatsiooni istungil 5. septembril 2008 mõistis Sargsjan koos teiste liikmesriikide liidritega hukka Gruusia tegevuse Lõuna-Osseetias ja NATO laienemise itta. 2016. aastal toetas ta täielikult Venemaa tegevust Süüria kodusõjas.

2018. aasta kevadel hakkas Sargsjani teine ametiaeg presidendina lõppema. Siis lasi ta end tema poolt kontrollitud parlamendil peaministriks valida. Opositsiooni arvates viis Sargsjan 2015. aastal konstitutsiooni muudatuse presidendivõimu üleandmiseks peaministrile just sellepärast, et ta saaks edasi valitseda ka pärast presidendi teise ametiaja lõppemist. Tema järglaseks presidendiametis sai Armen Sarkisjan, füüsika-matemaatikateaduste magister, diplomaat ja endine peaminister.

Armeenias puhkes rahumeelne revolutsioon, mille liidriks tõusis parlamendi opositsioonijõudude juht, ajakirjanik Nikol Pašinjan. Sargsjan oli sunnitud tagasi astuma. Pašinjan lasi peaministriks valituna Sargsjani kontrollitud parlamendi laiali. 2018. aasta lõpus toimunud erakorralistel parlamendivalimistel kogus Pašinjani valimisblokk 70 protsenti häältest ja ta valiti uuesti peaministriks.

2020. aasta 27. septembril alustasid Aserbaidžaani relvajõud ulatuslikku pealetungi Aserbaidžaani ja Mägi-Karabahhi kontrolljoonel. Majanduslikult 3,5 korda suurema SKT-ga Aserbaidžaan oli selleks valmistunud 26 aastat. Nüüd oli ta relvajõududel ka Türgi sõjaline tugi relvastuse ja instruktorite näol.

Venemaa oma liitlasele Armeeniale sõjalist abi ei andnud, sest vormiliselt sõdis Mägi-Karabahh. Pealegi ei armasta Vladimir Putin Pašinjani-sarnaseid revolutsiooni toel võimule tulnud liidreid.

9. novembriks vallutasid Aserbaidžaani väed oma ajaloolise keskuse Mägi-Karabahhis Susa linna. Armeenial oli reaalne oht kaotada kogu Mägi-Karabahhi territoorium Aserbaidžaanile. 10. novembril avaldati Aserbaidžaani ja Venemaa presidendi ning Armeenia peaministri Pašinjani ühine avaldus sõjategevuse peatamiseks. Armeenia andis tagasi kõik veel alles jäänud okupeeritud Aserbaidžaani alad. Armeenia kontrolli alla jäänud Mägi-Karabahhi osas asusid aga rahu tagama Vene sõjaväelased.

Pašinjani süüdistati reetmises ja kapitulatsioonis, Jerevani meeleavaldustel nõuti tema tagasiastumist. Ta tuli selle poliitilise surve alt välja, korraldades uued parlamendivalimised, millel tema valimisblokk sai 54 protsenti ja peamise vastase Robert Kotšarjani oma 21 protsenti valijate häältest.