Toomas Kümmeli "Sõuvetistan": tunnustamata riigid I

Foto: ERR/ Janek Luts

Augustis on igal nädalal kahel tööpäeval Vikerraadio eetris Toomas Kümmeli autorirubriik "Sõuvetistan". 30 aastat tagasi varises Nõukogude Liit oma absurdsuse raskuse all ja jõuga liidetud riigid taastasid oma iseseisvuse. Endist Nõukogude Liidu ruumi ei saa käsitleda puudutamata sellist nähtust nagu endistest vabariikidest eraldunud tunnustamata piirkonnad. Sarja 16. loos on vaatluse all Transnistria ja Mägi-Karabahh.

Endist Nõukogude Liidu ruumi ei saa käsitleda puudutamata sellist nähtust nagu endistest vabariikidest eraldunud tunnustamata piirkonnad. Selliseid piirkondi on vormiliselt kuus ja sisuliselt viis. Need on Transnistria Moldaavia Vabariik, Mägi-Karabahh – Artsahh, Abhaasia, Lõuna-Osseetia ja kaks Donbassi isehakanud vabariiki: Donetski Rahvavabariik ja Luganski Rahvavabariik.

Tunnustamata piirkonnad on tekkinud Venemaa välispoliitiliste ambitsioonide tulemusena, et säilitada endisi Nõukogude Liidu vabariike oma mõjusfääris. Vladimir Putini välispoliitiliseks ideoloogiaks on endiselt arusaam mõjusfääridest.

Venemaa peab endise Nõukogude Liidu ja osaliselt Ida-Euroopa endise Varssavi pakti riike oma mõjusfääri kuuluvaiks. Putini režiim ei suuda mõista, miks USA ja tema liitlased ei taha Venemaaga kaupa teha ja mõjusfääris kokku leppida, nagu see toimus 1945. aastal Jaltas.

Erinev arusaam läänemaailma ja Venemaa vahel maailma korraldusest ongi peamine pingete tekkimise põhjus. Sellest ideoloogist lähtuvalt peab Venemaa NATO laienemist oma mõjusfääri lääneriikide vaenulikuks aktiks ja ekspansionismiks, sõda Gruusias korraloomiseks USA marionetiks muudetud territooriumil, Maidani väärikuse revolutsiooni Ukrainas aga USA sepitsetud vandenõuks õigusega temale kuuluvas mõjusfääris.

Putini kui KGB keskastme ohvitseri taustaga inimese sellisest mõttelaadist tuleb aru saada, sest seal ei ole kohta rahva vabale tahteavaldusele, õigusele igal riigil ise valida oma arengutee ja liitlased. Putini režiimi ideoloogia kujutab Venemaad vaenlastest ümberpiiratud kindlusena. Venemaa huvid oma mõjusfääris, nn russki miris (vene maailmas), on igavesest ajast igavesti tema jumalik ja ajalooline õigus.

Moldovast lahku löönud Dnestri-äärne Moldaavia NSV ehk Transnistria kuulutati välja 2. septembril 1990 Venemaa 14. armee kaitse all. 1992. aasta alguses puhkes Moldova ja Transnistria vahel viis kuud väldanud sõjategevus. Mõlema poole kaotused olid üle tuhande langenu.

Otsustavaks sai Venemaa 14. armee sekkumine Transnistria poolel. Kuigi sealne sõjategevus lõpetati 1992. aastal vaherahuga - ning ka 14. armee on asendatud väiksema kontingendiga kohapeal -, on tegemist siiski sisuliselt Venemaa sõjalise kontrolli all oleva piirkonnaga, mida ei ole tunnustanud mitte ükski riik.

19. sajandil kuulusid alad mõlemal pool Dnestrit Vene impeeriumile. Pärast bolševike riigipööret 1917 läks Bessaraabia Dnestri paremkaldal Rumeeniale. Nõukogude Liitu jäänud vasakkalda aladel moodustati vastukaaluks Moldaavia autonoomne nõukogude vabariik Ukraina NSV koosseisus. Praegune Transnistria moodustas sellest suure osa.

Molotovi-Ribbentropi paktiga liideti Bessaraabia 1940. aastal Nõukogude Liiduga. Nendel aladel moodustati Moldaavia NSV, kuid ühiskonna lõhestatus ei kadunud kuhugi ja lõi välja Nõukogude Liidu lagunemisel. Alguses oli Transnistrias vastuseis Moldova iseseisvuspüüdlustele, hiljem läänemaailmale orienteeritud poliitikale.

Transnistria on tüüpiline külmutatud konflikt, kus Venemaa on seadnud eesmärgiks hoida Moldova oma mõjusfääris ja takistada seal läänelikku arenguteed. Transnistria probleemiks on maismaaühenduse puudumine Venemaaga, mis raskendab Venemaal sealtkaudu Moldova vastu tegutseda.

Inimesed Transnistrias ei tunneta oma riigis perspektiive ja eriti nooremad ning ettevõtlikumad eelistavad kodumaalt lahkuda. Kui 1993. aastal elas Transnistrias 713 000 inimest, siis 2019. aastaks oli alles jäänud 476 000 inimest. Seega vähenes rahvaarv 26 aastaga kolmandiku võrra. Transnistrial puudub igasugune tulevik väljaspool Moldovat. Transnistria majandus toimib paratamatult tänu koostööle Moldovaga, Transnistria 300 000 elanikul on Moldova kodakondsus.

Mägi-Karabahhi Vabariiki ei ole tunnustanud mitte ükski riik maailmas, isegi mitte Armeenia.

Pärast tsentraliseeritud Armeenia riigi kadumist 11. sajandil jäi Mägi-Karabahh ainsaks maalapiks maa peal, kus säilis armeenlaste võim, keel ja meel. Pärast Esimest maailmasõda ja bolševike riigipööret Venemaal tekkisid Armeenia ja Aserbaidžaani riigid.

Aserbaidžaan koos Türgi vägedega püüdis Mägi-Karabahhi sõjaliselt vallutada. Piirkonnas tegutsenud Briti väeüksus pooldas samuti Mägi-Karabahhi Aserbaidžaanile andmist. Kui bolševikud olid vallutanud Lõuna-Kaukaasia, andsid nad Mägi-Karabahhi Aserbaidžaanile.

Kui jätta välja nõukogude võimu viimane aastakümme, ei langenud Mägi-Karabahhi armeenlaste osatähtsus kogu ajaloo vältel alla 80 protsendi elanikkonnast.

Mihhail Gorbatšovi perestroika poliitika harjal hakkasid Mägi-Karabahhi armeenlased avalikult rääkima sellest, et Aserbaidžaani NSV ametlik poliitika oli suunatud armeenia kultuuri ja keele lämmatamiseks. Mägi-Karabahh oli majanduslikult üks kõige mahajäänumaid piirkondi.

1988. aasta veebruarist alates hakkasid kõlama nõudmised ühineda emamaa Armeeniaga. Rahvarohked miitingud lõppesid Mägi-Karabahhi autonoomse oblasti rahvasaadikute nõukogu pöördumisega lubada ühineda Armeenia NSV-ga. Vastuseks sellele toimusid Aserbaidžaani tööstuslinnas Sumgaitis armeenlaste pogrommid.

Nõukogude Liidu lagunemise viimasel etapil kulmineerus Aserbaidžaani ja Armeenia vahel selline etniline vaen, et pea kõik aserid Armeeniast ja armeenlased Aserbaidžaanist olid sunnitud põgenema oma emamaale. See vaen muutus relvastatud võitluseks, mis koondus Mägi-Karabahhi riikliku kuuluvuse küsimuse ümber. 1991. aasta 2. septembril kuulutasid Mägi-Karabahhi autonoomse oblasti võimud välja sõltumatu ja suveräänse Mägi-Karabahhi Vabariigi Artsahhi.

1992. aasta lõpus toimus selles sõjas otsustav murrang, mis kestis terve 1993. aasta ja viis kokkuvõttes selleni, et Mägi-Karabahhi relvajõud vallutasid kogu piirkonna ning okupeerisid Aserbaidžaanilt lisaks veel seitse rajooni kas täielikult või osaliselt tasandiku Karabahhis ja ümbruses. Seda põhjendati sõjalis-strateegilise vajadusega kaitsta niiviisi paremini Artsahhi Aserbaidžaani võimaliku kallaletungi eest. Pigem peeti ka silmas tulevast kauplemisruumi, et need okupeeritud alad vahetada Artsahhi iseseisvuse vastu.

Peamiselt Venemaa rahuvahendamise püüdlused realiseerusid 5. mail 1994, kui Kõrgõzstani pealinnas kirjutasid nn Biškeki protokollile vaherahu kohta alla ühelt poolt Armeenia ja Mägi-Karabahh ning teiselt poolt Aserbaidžaan. Samal ajal moodustus 1992. aastal OSCE Minski grupp eesmärgiga otsida rahumeelset lahendust Mägi-Karabahhi konfliktile. Minski grupi eesistujamaad on USA, Prantsusmaa ja Venemaa. Minski grupp oma tegevuses reaalsete tulemusteni ei jõudnud.

Naftaga rikastunud Aserbaidžaan oli 26 aastat uueks sõjaks hoolega valmistunud ja loonud tehniliselt moodsa sõjaväe. Aastatel 1998‑2018 olid Armeenia juhid pärit Artsahhist ja järeleandmiste suhtes jäiga kursi elluviijad. Samuti lootsid venemeelsed võimud liialt Venemaa sõjalisele abile.

17. septembril 2020 alustas Aserbaidžaani armee koondrünnakut Mägi-Karabahhi ja selle ümbruse okupeeritud alade tagasivallutamiseks. Kui edukad Aserbaidžaani väed vallutasid juba tähtsa tugipunkti Susa Mägi-Karabahhis, sõlmiti Venemaa presidendi Putini vahendusel vaherahu.

Venemaa viis Mägi-Karabahhi rahuvalveväed, kontrollides lisaks kitsast maismaaühendust Armeenia ja Mägi-Karabahhi vahel läbi Aserbaidžaani territooriumi. Sellega hoiab Venemaa sõltuvuses revolutsiooni järel Armeenias võimule saanud Nikol Pašinjani valitsust. Teisalt hoiab Venemaa tagasi Türgi ambitsioone selles piirkonnas. Venemaa nõrgenemisel võib Armeenia aga iga hetk kaotada Mägi-Karabahhi sõjaliselt võimsamale ja Türgi poolt toetatud Aserbaidžaanile.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: