Õigus, see on imelihtne, tavatses alustada oma õigusteooria loengut üks Tartu Ülikooli legendaarne õppejõud. Tõepoolest, tema esituses olidki algtõed arusaadavad ja loogilised. Heale juristile on ka seaduse teksti lugedes kõik selge: seadus loetleb eeldused, mida on vaja tulemuse saavutamiseks ja kui need ritta seada, selgub tehingu summa. Lihtne, nagu algklasside rehkendus.

Keeruliseks  muutub olukord siis, kui tehtesse on vaja lisada tegelik elu oma varjundites. Sündmused, mida osalejad erinevalt mäletavad, kokkulepped, millest on erimoodi aru saadud. Kohtuniku igapäevatöö on otsustada, millal sarkastilisest märkusest saab laim, ärplemisest ähvardus ja tööle hilinemisest lepingu rikkumine.

Kohtusaalis töötavad oma ala professionaalid, kes tunnevad end paragrahvide rägastikus koduselt, kuid tavainimesele, kes jälgib kohtupidamist ajakirjanduse vahendusel, on vaja toimuvat selgitada.

Esmaseks selgitajaks on meedia ja nii tekib sageli küsimus, kuidas teha kohtuotsust, kui avalik arvamus on inimese ammu enne moraalselt süüdi mõistnud või vastupidi, õigustanud seaduserikkumist.

Mind köidavad alati ajakirjanduses avaldatud kohtulood, sest hakkan nuputama, mis päriselt toimus. Kõik kohtuprotsessis osalejad kujundavad meediapilti oma silmade läbi. Vahel saab ohvrist süüdlane ja siis jälle tagasi ohver, vahel kurjategijast kangelane, kuid kohtunikud on minu arvates jäänud siiani liiga sageli kiretuks nentijaks - õigeks või süüdi, mitu aastat, kui palju raha ja kellele jäävad lapsed.

Kui me otsustame inimeste elude üle, tuleb ka jõuda ja osata selgitada, kuidas me otsusteni jõudnud oleme. Usun, et iga kohtunik, kes kirjutab Eesti Vabariigi nimel kohtuotsuse, suudab seda ka lihtsas eesti keeles ja lühidalt selgitada.

Vahel peamegi tõdema, et emotsionaalsete lähedaste või kirglikult oma lugu jutustavate osapoolte kõrval jääme kuivaks ja paragrahvikeskseks. Kuid julgen siiski öelda, et enamikel juhtudel ajakirjandus ja selle kaudu avalikkus mõistab või vähemalt saab aru, kuidas otsus sündis. Kui me vaikime, teebki kohtuotsuse meedia ja käivitub maailma kõige lihtsam kommunikatsioonireegel: kui sina vaikid, räägib keegi teine.

Eesti kohtud töötavad igal aastal läbi ligi 34 000 tsiviilasja, 45 000 maksekäsu kiirmenetluse asja ning veidi üle 5200 kriminaalasja, millest umbes 500 üldmenetluses. Enamik tsiviilasjadest lahendatakse maakohtus, sest ringkonnakohtusse kaevatakse edasi vaid viis protsenti.

Üldmenetluses arutatud kriminaalasjadest vaieldakse ringkonnakohtus uuesti läbi 200 kohtuasja, kuid kõikidest maakohtus läbitöötatud kriminaalasjadest jõuab ringkonnakohtusse umbes kümme protsenti.

Need ei ole pelgalt arvud kohtustatistikas. Iga kohtuasja taga on inimeste elud, kodud ja peresuhted, ärimaailma toimetulek ning ühiskonna turvatunne. Kohtute usaldusväärus ja toimepidevus on uuringute järgi kõrgel tasemel, Euroopas oleme kohtumenetluse tõhususelt aastaid olnud esikolmikus. Samal ajal ei tohi me hetkeski unustada, et usaldusväärsuse garandiks ongi kohtupidamise avalikkus ja kohtuniku selgitamisvõime.

Kohtupidamine ja õigusemõistmine on olnud avalik aegade alguses peale ja olgem ausad, kerge meelelahutuslik maik on sel küljes alati olnud, mõelgem näiteks Vana-Kreeka kohtumõistmisele agoraal või avalikele hukkamistele Prantsuse revolutsiooni päevil.

Paljuski on meelelahutuse mõte olnud heidutada. Tänapäeval võiks eesmärgiks olla rahvast harida. Mõistagi on kuskil piirid, kohtupidamisest ei tohi saada otseülekandes tõsielusari, kuid aeg-ajalt kulub väikene rahvavalgustuslik õppetund ära.

Praegu tehakse otsus meedia poolt igal juhul ära enne kohtunikku ja meil jääb üle vaid lehest lugeda, kuidas kõik oleks pidanud olema. Olenemata sellest, milline pilt avaneb kohtusaalis, mida räägivad tõendid ja mida kostavad tunnistajad.

Vaid selgitades ja näitlikustades saame olukorda muuta ning tutvustada avalikkusele kohtuotsust, mis on tehtud kohtumajas, mitte ajaleheveergudel. Kohtupidamise avalikkus on väärtus, mida ei tohi unustada ja mida peab kaitsma.