2021. aastal elab Eestis ca 258 000 last, mis on 19 protsenti kogu rahvastikust. Koos vanematega moodustavad tänased alaealiste lastega pered ligikaudu poole ühiskonnast. Sellele lisandub veel hulk peresid, kus lapsed on juba täiskasvanuks saanud, kuid laste kasvatamise rõõmud ja mured ei ole ununenud. Seetõttu saavad laste heaolu puudutavad küsimused ka ühiskonnas ja meedias palju vastukaja – need puudutavad emotsionaalselt.

Laste heaolu küsimused muutuvad eriti emotsionaalseks siis, kui inimesed tajuvad riigi liigset või põhjendamatut sekkumist pereellu ja vanemate õigusesse oma lapsi kasvatada. Enamasti suunatakse pahameel lastekaitse, vahel ka kohtu vastu, kes on oma ametiülesannete raames teinud lapsesse või peresse puutuvaid otsuseid või toiminguid.

Teisalt on küllalt palju juhtumeid, mil lapsevanemad, vastupidi, nõuavad riigilt sekkumist oma perekonnaellu. Näiteks ei suuda paljud vanemad pärast lahkuminekut lapse edasises kasvatamises või ülalpidamises kokkuleppele jõuda – igal aastal pöördub erinevate last puudutavate küsimuste lahendamiseks kohtu poole ligi 4000 inimest.

Sellised vaidlused ei piirdu alati kohtumenetlusega, vaid võivad jätkuda veel kohtulahendi täitmise faasis. Riigi abi võidakse küsida ka juhul, kui vanemad ei suuda kokku leppida näiteks peretoetuste omavahelises jagamises. Kirjeldatud juhtudel on vanemate ootus, et riik nende (ja selle kaudu nende laste) huve kaitseks ja ütleks, kuidas lapsevanemad peavad oma õigusi ja kohustusi kasutama.

Lapse õiguste ja heaolu tagamisel lasub nii ÜRO lapse õiguste konventsiooni kui ka lastekaitseseaduse kohaselt esmane vastutus perekonnal. Põhiseaduse § 27 sätestab perekonna kaitse aluspõhimõtted, nende hulgas selle, et vanematel on õigus ja kohustus kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Sama paragrahvi kohaselt seadus sätestab vanemate ja laste kaitse.

Viimane tähendab õiguskantsleri selgituse järgi õigust sellele, et riik näeks ette regulatsioonid, mis võimaldaks tagada vanemliku kohustuse täitmist, ja kaitseks lapsi vanemate kohustuste rikkumise eest.

Seega tuleneb põhiseaduse § 27 lõikest 4 põhiõiguse kandja – nii vanema kui lapse – subjektiivne õigus saada riigilt kaitset. Mis saab aga siis, kui lapse ja vanemate põhiõigused lähevad omavahel vastuollu ja lapse õiguste kaitsmine on võimalik vaid lapsevanema õiguste piiramise hinnaga? Kui kaugele on riigil lubatud – see tähendab me ühiskonnana lubame – minna lapse õiguste ja heaolu tagamiseks vastuolus lapsevanemate tahtega?

Ilmselt ei põhjusta tänapäeva Eestis suuri vaidlusi, et kodus elementaarse hooleta jäetud või raske vägivalla alla kannatav laps vajab riigilt kaitset oma elule ja tervisele, sõltumata vanemate arvamusest. Keerulisemaks muutub asi siis, kui tegemist on pealtnäha hooliva ja toimiva perekonnaga, kuid vanem(ad) näiteks ei nõustu järgima arstide üksmeelseid soovitusi lapse eluohtliku haiguse ravimiseks.

Veel enam, võib-olla on ravi edukuse tõenäosus 50 protsenti, aga raviga kaasnevad lapsele raskelt talutavad kõrvaltoimed. Kes peaks sellisel juhul otsustama ja ühtlasi vastutama lapse elu ja tervise eest? Kui riik jätab jõuliselt sekkumata, kas sellega rikutakse põhiseaduslikke kohustusi lapse ees?

Vastused nendele küsimustele sõltuvad kindlasti olukorrast, lapse vanusest, vanemate suutlikkusest ja mitmest muust asjaolust, aga olulisel määral ka ühiskondlikest normidest ja hoiakutest konkreetsel ajahetkel. Uuringute järgi on Eesti ühiskond teinud suuri samme selles suunas, et üha enam teadvustatakse kasvukeskkonna mõju lapse heaolule ja tulevikule ning toetatakse vajadusel perekonnaellu sekkumist lapse kaitseks.

2018. aasta lapse õiguste ja vanemluse uuringus leidis suurem osa Eesti täiskasvanud elanikkonnast, et lapse kaitseks peaks sekkuma ka siis, kui last võib kahjustada lapsevanem: nii leidis 76 protsenti täiskasvanutest, et on õige teatada lastekaitsetöötajale teise perekonna probleemidest, mis kahjustavad peres elavat last, ning 70 protsenti ei nõustunud väitega, et lastel on oma pere juures kõige parem, isegi kui perel on tõsised probleemid nagu alkoholism, narkootikumid, vägivaldsus. Kaks kolmandikku (66%) vastajatest ei nõustunud sellega, et on iga lapsevanema enda asi, kuidas ta oma last kohtleb.

Seejuures oli võrreldes 2012. aastal läbi viidud sarnase uuringuga jõudsalt kasvanud nende inimeste osakaal, kelle hinnangul ei ole lapsel oma pere juures alati kõige parem – siis ei nõustunud 57 protsenti täiskasvanutest väitega, et lapsel on pere juures kõige parem ka juhul, kui peres on tõsised probleemid (vrdl 70% 2018). Vastavalt kahanes ka nende osakaal, kes peavad lapse parimaks kasvukeskkonnaks alati perekonda (31% 2012 vs 20% 2018 vastanud "pigem nõus" või "täiesti nõus").

Aga milliseid otsuseid teeksid lapsed ise, kui neilt kõike eelnevat küsida?

Kommentaar ilmus algselt sotsiaalministeeriumi ajaveebis.