Arvamusfestivali arutelul "Vabadus ja vastutus liberaalsolidaarses ühiskonnas" osalesid mõtteloo professor Pärtel Piirimäe, geeniteadlane Lili Milani ja praktilise filosoofia kaasprofessor, bioeetika ekspert Kadri Simm Tartu Ülikoolist ning Jevgeni Ossinovski (SDE). Vestlust juhtis Tartu Ülikooli filosoofia teadur, advokaadibüroo LEXTAL jurist Mats Volberg. Arutelu korraldasid Tartu Ülikooli eetikakeskus, filosoofia ja semiootika instituut ning mõtteloo keskus.

Sotsiaalmeedias pulbitsevad vaidlused vaktsineerimise ja maskikandmise üle ei näi lõppevat. Osa inimesi tajub ühiskonna survet nende vabadusi ahistavana, millele on raske alluda. Laialt levinud väide neil puhkudel on, et inimese keha on tema enda oma. Et riigil ei ole õigust sekkuda valikutesse, mis puudutavad inimese keha ja tervist.

Teine, mõnevõrra suurem osa ühiskonnast on nõus kandma maski ja end kaitsesüstima ega mõista neid, kes protestivad, leides, et meil on moraalne kohustus ka kaasinimeste ees aidata kaasa haiguse leviku pidurdamisele.

Kas inimene kuulub ainult endale?

Jevgeni Ossinovski: "Küsimus vabadustest ja vastutusest on liberaalse ühiskonna tuumküsimus. Teoorias on õigus inimeste vabadust piirata hetkedel, mil kaitstakse mingit suuremat üldisemat hüve. Loomulikult on võimalik teiste inimeste õiguste üle otsustamine viia diktatuursesse düstoopiasse.

Samal ajal oleme nõustunud kasutama näiteks turvavööd, mis samuti on seotud isikliku vabaduse ja kehaga. Üks liberalismi keerulistest küsimustest ongi see, millise piirini me saame reegleid ja seadusi kehtestada.

Kadri Simm: "Tervis on hästi keeruline mõiste: seda mõjutavad keskkond, geenid ja sotsiaalmajanduslik taust. Mis on minu vaba tahe, on keeruline öelda. Kas see on minu vaba tahe, et ma hakkasin suitsetama? Mina näiteks ei hakanud suitsetama ja ma ei ole üldse kindel, et see oli minu vaba tahte tulemus, pigem see, et minu sõbrad ei suitsetanud, kui ma olin mõjutatavas eas."

Pärtel Piirimäe: "Seisukoht, et minu keha on minu oma, on tinglik: see, mis minu kehaga toimub, mõjutab pandeemia puhul ka teisi ja see mõju on väga suur. Seetõttu ei saa seda seisukohta ka absolutiseerida.

Mil määral meie keha ja meie elu kuuluvad ainult iseendale, on suhteliselt uusaegne küsimus. Näiteks traditsioonilistes, keskaegsetes ja kristlikes ühiskondades oli see täiesti mõeldamatu kontseptsioon, et sa kuulud ainult iseendale. Jumal on sind loonud, sa oled Jumala looming, nii et eeskätt kuulud sa Jumalale ja sul on kohustused ühiskonna ja kaasinimeste ees. Sealt see moraalne konflikt ka tekib.

Mis puudutab turvavöö näidet, siis seegi on seotud üksikisiku tahte piiramisega. Riik kui selline on kokkulepe meie vabaduste piiramiseks ja teatud kohustuste võtmiseks, et ühiskond tervikuna saaks toimida. Riik on vajalik, et me neist kohustustest kinni peaksime, et me ei hakkaks teiste arvelt liugu laskma.

On ka kohustusi, mille tahaksime enda ees võtta, aga me ei suuda neid jõustada, sest meie tahe jääb nõrgaks. Näiteks ma otsustan, et ma ei lähe enam kasiinosse mängima, aga mu tahe jääb nõrgaks ja jalad otsekui viivad kasiinosse. Siis ma lasen endale kasiinokeelu panna."

Mats Volberg: "Kuivõrd me üldse saame rääkida valikutest, mis mõjutavad ainult mind ja ei puuduta mu lähedasi ja kaasinimesi?"

Lili Milani: "Tervishoius põhineb kõik solidaarsusel. Tervete inimeste arvelt makstakse kinni haigete inimeste kulud. Kui tulla tagasi turvavöö näite juurde, siis osad inimesed kinnitavad turvavöö, sest nad tunnetavad ohtu, teised seepärast, et nad kardavad trahvi saada.

Osa inimesi on võimelised harrastama tervislikku elustiili ja teised on vähem võimelised häid tervisesoovitusi mõistma ja järgima. Geeniuuringud näitavad, et rasvumisega seotud geenid on pigem geenid, mis on seotud aju tööga: kas on piisavalt impulsikontrolli, et suuta vastu panna magusatele ahvatlustele. Kas siis, kui avad šokolaaditahvli, sööd pisikese tüki, või sööd terve šokolaadi korraga? Kas sööd korraga ühe saiakese või koogi, või mitu?

Siin on tegemist ebavõrdsusega: me olemegi loodud ebavõrdseks ja mängu tulevad mitte ainult ka geenid, vaid keskkond ja vanemate geenid. Väga raske on neid eristada, sest sinu vanemate geenid määravad pisut ka seda, millist keskkonda nad loovad. Küsimus on, kuivõrd me ühiskonnana seda ebavõrdsust peaksime tasandama."

Ossinovski: "Oluline ja mõistlik on tõdeda, et ebavõrdsus nii sotsiaalselt kui ka geneetiliselt on olemas. Teades inimeste ebavõrdsust tervisekäitumises, on ühiskonna kohustus teatud samme astuda. Olen nõus, et pehmed nügimise viisid töötavad paremini.

See, et vabadus ja vastutus on lahku läinud, põhjustab jätkuvat väitlust igas ühiskonnas. Liberaalse ühiskonna korraldus eeldab printsiibis täisratsionaalset toimimist. Me teame, et seda keegi ei suuda. Mõni suuremal, mõni vähemal määral on võimeline kaalutlema ja siis ratsionaalselt toimima, aga valdavalt on meil kõigil palju selliseid teemasid, kus me käitume emotsiooni ajel. Me isegi teame tagajärgi, aga ikkagi võtame selle riski.

Tulles tagasi turvavöö juurde: valdav osa inimesi hakkas turvavööd kinnitama ikkagi peamiselt seepärast, et kinnitamata jätmise korral hakkas auto piiksuma. Tervisevaldkonnas on samamoodi – ka see, et alkoholireformi tagajärjel on alkohol suurtes poodides eraldatud seina taha, on teaduspõhiselt tehtud selleks, et vähendada impulssoste.

Need, kes väga tahavad, lähevad ja ostavad, aga alkohol ei ole kassasse minnes silma all ja käeulatuses. Ja see põhineb arusaamal, et meie kõigi ühistes huvides ja ka konkreetse inimese huvides on tarbida vähem alkoholi. Me kõik ei ole selleks alati võimelised ja seetõttu püüame rakendada meetmeid, mis kaasa aitaksid."

Simm: "See on see valikute arhitektuuri kujundamine."

Milani: "Meil on üks segav faktor veel, võrreldes turvavöö näitega, keegi ei levita ju valeinfot turvavööde kohta. Näiteks levis sotsiaalmeedias vigases eesti keeles väide, et kaks last on Eestis vaktsineerimise tõttu surnud, ja seda ajal, mil Eestis veel ei vaktsineeritud lapsi! Kui inimesed sellist infot levitavad, on meil juba suurem probleem.

Osa inimesi usub lugusid, ja nad teevad otsuse vaktsineerimise kohta kuuldud lugude põhjal. Teine osa inimesi usaldab andmeid, näiteks et kui uurimine näitab, et vaktsineerimine on tuhandeid kordi ohutum kui viirus, siis nad langetavad oma otsuse selle põhjal."

Küsimus publikust: "Liberaalne ühiskond ei eelda ühtset moraalikäsitlust või ühiskondlikku koodeksit. Kas seetõttu peaks riik vajadusel piirangutega sekkuma?"

Piirimäe: "Väga õige on eristada moraalifilosoofilist ja õiguslikku aspekti. On tegevusi, mille puhul ei saa inimesele juriidilist vastutust omistada, aga tunneme, et kaaskodanikud suhtuvad tema tegudesse moraliseerivalt.

On olemas selline spordiala, et inimesed hüppavad batmani-laadses ülikonnas mäe otsast alla, ja suur protsent neist hukkub. Me ei karista neid selle eest, me matame nad maha, aga me tunneme, et see ei olnud väga mõistlik tegu. See hirm, et sinu üle moraalselt otsustatakse, paneb ikkagi natuke teisiti käituma."

Volberg: "Kas õigus oma keha üle otsustada on nii tugev trumpkaart, et seda saab kasutada vaktsineerimise vastu?"

Piirimäe: "Põhimõtteliselt ma arvan, et see ei ole trumpkaart. Kui on olemas ülekaalukas üldine huvi ja meede on proportsionaalne, võib riik pidada immuniseerimist hierarhias kõrgemaks väärtuseks. See on kooskõlas ka sellega, mida on leidnud Euroopa Inimõiguste Kohus: kui on haigus, mille puhul nõrgemate kaitsmiseks on immuniseerimine kõige efektiivsem või ainus vahend, on võimalik inimesi vaktsineerima kohustada.

Üheski demokraatlikus riigis ei ole siiski mindud seda teed, et vaktsineerimine oleks täiesti sunniviisiline. See on proportsiooni küsimus ja alati jääb erandite võimalus, eeskätt meditsiinilistel, aga ka religioossetel kaalutlustel. Vaktsineerimist võib muuta kaudselt kohustuslikuks, aga mitte sunduslikuks."

Simm: "Ma arvan ka, et vaktsineerimine ei peaks olema sunduslik. On aga täiesti mõeldav, et on mingid muud, kaudsed vahendid, mille abil inimesi mõjutada, näiteks et sa pead ise maksma testide eest, mida tuleb esitada oma nakkusohutuse tõendamiseks. Või kui sa töötad meditsiinivaldkonnas, siis haavatavate inimestega töötamisel pead neile ohutu olema."

Ossinovski: "Tervise kui põhiõiguse taustal on inimestel tõesti väga tugev õigustatuse tunne oma keha üle otsustamise suhtes ja üldiselt on see väga mõistlik printsiip, näiteks mõistame hukka vägistamise. Aga võrdlus turvavööga on vaktsineerimise puhul üsna kohane.

On inimesi, kes ei lase end põhimõtteliselt vaktsineerida, kuna nad arvavad, et sellega nad teevad endale head. Kui seda arvamust püüda murda riikliku jõuga, tekitab see vastupidise reaktsiooni."

Volberg: "Mida me peaksime praktiliselt tegema, et olukorda lahendada?"

Simm: "Minu meelest on kasutamata võimalus rõhuda inimeste solidaarsusele! Meil kutsutakse üles vaktsineerima, et mitte nakatuda, aga miks sa peaksid mõtlema ainult enda peale? Mõtle oma vanaisa peale, kes saab minna puusaoperatsioonile. Mõtle oma naabripoisi peale, kes saab kooli minna ja vahetunnis teiste lastega mängida. Tee seda sellepärast! Mitte iseenda pärast, vaid solidaarsuse tõttu, nõustudes riskiga, et oled päeva-paar palavikus. Kui ma ei võta mingit riski, siis see pole solidaarsus, vaid heategevus."

Ossinovski: "Siirdeühiskonnana on meil juurdunud väga individualistlik lähenemine, mis puudutab minu otsustusvabadust. Samas, kui sa ei nõustu end vaktsineerima, tuleb ka sul endal ravijärjekorras seista. Oleme sõlmpunktis, millest tuleb loogiliselt üle saada."

Piirimäe: "Me tahtsime saada Põhjamaaks, aga seda ilma solidaarsuseta, mis on Põhjamaadele kõige omasem juhtprintsiip. Kui seda sõna meil kasutatakse, siis ühepoolses tähenduses: riik peab olema minuga solidaarne, aga mitte mina riigi ja teiste inimestega."

Ossinovski: "Põhjamaades on eakate vaktsineerimise protsent 100 ja ka teised grupid lähenevad sellele kiiresti."

Piirimäe: "Me oleme taandunud tribalismi: sa usud oma naabrinaist rohkem kui õpetatud eksperti. Üks Ameerika Ühendriikide konstitutsiooni loojaid, John Adams, on öelnud, et demokraatlik süsteem töötabki ainult haritud kodanikega. Tema ei oleks ilmselt ette kujutanud, et mitusada aastat kättesaadavat haridust toob meid sellisesse kohta, nagu me praegu oleme jõudnud."

Krista Fischeri kommentaar publikust: "Demokraatia eeldab haridust ja ma ütleksin ka, et see eeldab paremat statistilist kirjaoskust, et inimene oskaks hinnata tõenäosusi. Usutakse, et kui ma keeldun vaktsineerimast, siis ma kindla peale väldin kõrvaltoimeid, aga ei osata hinnata tõenäosust nakatuda ja raskesti haigeks jääda."

Volberg: "Mis on see üks mõte, mille kuulajad võiks selle arutelu lõppedes endaga kaasa võtta?"

Piirimäe: "Kui me räägime omavastutustest (et koroonaviirusesse haigestunud tasuksid oma ravikulud ise – TK), siis praktikas on see teostamatu. Kui me räägime aga solidaarsusest, siis tasub mõelda sellele, et me oma otsustega mõjutame teisi inimesi ja kaitseme ka iseennast. Oma peas tasub see läbi mõelda ja siis jõuab see pikkamööda ka käitumiseni."

Simm: "Katsume võtta aega, et ratsionaalselt mõelda, selle asemel, et intuitiivselt otsustada. Hea on, kui me arutame ka koos nende teemade üle, enne kui mõni järgmine kriis tuleb."

Milani: "Inimesed on loodud erineva võimega lugeda teadusuuringute tulemusi ja hinnata, milline info on usaldusväärne ja milline ei ole. Me peaksime olema kannatlikud ja kaastundlikud: see on meie kõigi ühine ülesanne, et meie naabrid, kolleegid, poetöötajad, koristajad suudaksid hinnata vaktsineerimist targaks valikuks."

Ossinovski: "Ma püüan ise mõelda selliselt ja kutsun teisigi sellele mõtlema, et kõik meie ühiskondlikud vabadused on olemas ainult tänu sellele, et on olemas teised inimesed meie ühises ruumis. See töötab ka teistpidi: kui ühiskondlikult leitakse, et indiviidi vabadusi tuleb ühes või teises aspektis piirata, tasub seda mõtestada sellises võtmes, et kõik individualistlik on ühine ja ühises on ka individualistlikku. Kogukondlikult solidaarne käitumine on ka üksikisiku huvides."

Intervjuu

Vaktsiinivastasuse levik tekitab muret kogu maailmas. Samal ajal ei ole vaktsineerimine ju midagi uut. Ka Eestis sekkuvad riik ja tervishoiusüsteem inimeste tervisesse juba sünnitusmajas: lapsi kaitstakse vaktsiinide abil B-hepatiidi ja tuberkuloosi, hiljem difteeria, läkaköha, leetrite, mumpsi, punetiste, teetanuse ja poliomüeliidi vastu.

Tänu sellele, et laste immuunsüsteemi haigusteks ette valmistatakse, on suudetud jagu saada rasketest nakkushaigustest, nt lastehalvatusest või difteeriast, mille tõttu veel mõni aastakümme tagasi lapsed invaliidistusid või surid. Eestis on vaktsineeritud ligi 93 protsenti lastest.

Kuigi vaktsineerimisel on pikk ajalugu ja juba Katariina II laskis end teadlikult rõugetega nakatada, et rasket haigestumist vältida, kogub vaktsiinivastasus hoogu üle maailma ja on lapsevanemaid, kes oma laste kaitsesüstimisest keelduvad. Kuidas te seletaksite inimeste vastuvõtlikkust vaktsiinivastastele sõnumitele?

Pärtel Piirimäe: "Sellel, miks vaktsineerimisvastasus on nii laialt levinud, on palju põhjuseid, aga üheks on kindlasti usaldamatus riigi ja usaldamatus ka ekspertide vastu.

Paradoksaalselt, mida rohkem riik soovitab või ka nõuab vaktsineerimist, seda tugevam on mõnede inimeste vastuseis. Muidugi on inimestel ka reaalsed hirmud, mida on alahinnatud. Ometi võib öelda, et mitte ühtegi teist vaktsiini pole uuritud nii suure inimhulga peal."

Mats Volberg: "Küsimus ühiskonna seatud piirangutest seoses kehaga ei seisne ju mitte ainult juriidilistes ja õiguslikes, vaid ka moraalsetes piirangutes: näiteks ei peetaks normaalseks, kui ma võtan end alasti ja hakkan siinsamas Arvamusfestivalil ringi kõndima. Muidugi võib öelda, et võib-olla on inimese füüsiline keha see piir, kust alates peetakse sekkumist tabuks, samas antakse arstiabi ka inimesele, kes ei ole teadvusel, et tema elu päästa."

Pärtel Piirimäe: "Ka arutelus tuli välja kummaline paradoks, et inimesed on nõus võtma kõikvõimalikke ravimeid, ilma et see neis nii tugevat protesti tekitaks. Võib-olla on siin küsimus ka süstimise või läbi naha tungimise fenomenis. Ehk oleks suukaudne vaktsiin kergemini vastuvõetav."

Volberg: "Võib ka öelda, et kui see, mille vastu võidelda, ei oleks vaktsiin, siis oleks see miski muu."

Tiia Kõnnussaar: "Nagu te vestluses ka märkisite, puudub usaldus teadlaste, arstide, ekspertide vastu. Kuidas te näete, mis on selle usaldamatuse juured?"

Volberg: "Ühiskonnad, mis on sotsiaalmajanduslikult võrdsemad, usaldavad üksteist rohkem, näitab Põhjamaade kogemus. Võib olla, et inimesed, kes on kõnekamalt vaktsiinide ja vaktsineerimise vastased, tunnevad end väljajäetuna ja usaldavad riiki vähem."

Piirimäe: "Ka mujal maailmas on vaktsiinivastasus seotud üldise rahulolematusega. Ameerikas on sõjajärgne buum läbi saanud, inimestel on rahulolematus, et riik ei ole nende ootusi täitnud; sama on näidanud kollavestide protestid Prantsusmaal.

Paradoksaalselt kutsuvad vaktsiinivastased üles mõtlema oma peaga, ent korjavad oma info üles sotsiaalmeedia kõlakambritest. See on lääne ühiskonna suur küsimus, kuidas usaldust taastada. Seoses ökoloogilise kriisiga tekib järjest rohkem uusi küsimusi, milles inimesed võivad vastanduda, näiteks väites, et kliimakriis on väljamõeldis, ja see tekitab uusi probleeme.

Volberg: "Oma tegude eest vastutamine on ressurss, millega sa endale vabadust ostad. Et saada üle olukorrast, kus inimene tahab endale vabadusi, aga ei taha isiklikku vastutust, võiks tal olla ressursse nende valikutega hakkama saada. See tähendab, et majanduslik ja hariduslik heaolu võiks viia vastutuse võtmiseni."

Piirimäe: "Kui meenutada ajalugu, siis protestantliku reformatsiooni ajal ütlesid kriitikud, et inimene ise lugedes ei saa Piiblist aru – see on liiga sümbolistlik ja tõlgendamisel on vaja ekspertide abi. Tänapäevase teadusliku informatsiooniga on samamoodi, see on nii tehniline ja abstraktne, et inimestel käib selle tõlgendamine üle jõu, mistõttu nad toetuvad juhuslikele näidetele, kuulujuttudele ja kontekstist välja rebitud infokildudele.

Samas on ju ka positiivne, et inimesed mõtlevad ja otsivad ise infot, analüüsivad seda, on kriitilised vähemalt osa informatsiooni suhtes.

Selline kriitiline mõtlemine võib olla ressurss, kui me saaksime selle ära kasutada nii, et inimesed õpiksid adekvaatselt hindama erinevate infoallikate tõepära. Inimeste harimine selles osas, kuidas teadmisi omandada, on väga vajalik – näiteks et usaldusväärses ajakirjas ilmunud metauuring on kindlam informatsioon kui see, et minu tuttav rääkis, et tema tuttava tuttaval olid vaktsineerimisel kõrvalmõjud.

Kuid et inimesi veenda, peavad nad kõigepealt uskuma, et teadlased ei taha neid petta ja et teadusajakirjad on usaldusväärsed."

Kõnnussaar: "Võib nõustuda Lili Milaniga: oleme aeglased ja kannatlikud, usalduse kasvamine ongi aeglane protsess, millele väga jõulise välise survestamisega võib pigem kahju teha."

Piirimäe: "Liigne jõulisus, vaenamine ja vastandamine on kindlasti kontraproduktiivne. Lõpuks, ka teadlaste konsensus võib muutuda. Alati võib juhtuda, et mingis aspektis on skeptikutel õigus. On eluterve, et inimesed ei ole alati sada protsenti nõus sellega, mida valitsus ütleb."

Kommentaar

Vaktsiiniteadlane Peter Hotez kirjutab maineka ja pika ajalooga ajakirja Nature 27. aprilli numbris, et vaktsiinivastase valeinfo levik on nõudnud juba hulganisti inimelusid ning vaktsiinivastastele rünnakutele peavad eksperdid ja riigid jõulisemalt vastu seisma. Globaalne vaktsiinivastane tegevus põhjustab inimeste suremist ning pikendab pandeemiat.

"USA Riigidepartemangu ja Ühendkuningriikide välisteenistuse uurimine on kirjeldanud, kuidas Vene luureorganisatsioonid otsivad võimalusi diskrediteerida lääne COVID-19 vaktsiine," kirjutab Hotez, raamatu "Preventing the Next Pandemic: Vaccine Diplomacy in a Time of Anti-Science" autor. "See hinnang tugineb Venemaa sponsoreeritud desinformatsiooni levitamise pikemale hästi dokumenteeritud ajaloole, eesmärgiks arvatavasti destabiliseerida Ühendriike ja teisi demokraatlikke maid. USA president Joe Biden on Vene meediagruppe nende vaktsiinivastase agressiooni eest hoiatanud ja teatanud sanktsioonidest, mis on seotud desinformatsiooni levitamise jmt käitumisega, kuid meil on vaja palju enamat."

Hotezi sõnul tegutsevad maailma suurimad ja organiseeritumad vaktsiinivastaste grupid USA-s. Londonis asuva CCDH andmetel (keskus, mis monitoorib veebi teel levitatavat vaenuõhutamist ja valeinformatsiooni ning võitleb sellega) on need koordineeritud mõjugrupid, mitte lihtsalt rohujuure tasandil liikumine. Paljud neist paremäärmuslikest gruppidest, mis levitasid valeinformatsiooni läinudaastaste USA presidendivalimiste kohta, teevad sama nüüd vaktsiinide kohta.

Vaktsiinivastaste grupid on võtnud sihikule valeinfo levitamise aafrika-ameeriklaste hulgas, näiteks levitati märtsis valet, et Covid-19 vaktsiine testitakse mustanahaliste peal, ning nimetati seda "meditsiiniliseks rassismiks".

"Täpsed, sihitud vastusõnumid maailma terviseüldsuselt on tähtsad, kuid ebapiisavad, nagu ka avalik surve sotsiaalmeedia ettevõtetele," kirjutab Hotez. Vaktsiinivastaste rünnakute peatamine nõuab tema sõnul sel teemal otsest kõrgeimal tasemel konfrontatsiooni Venemaaga ja vaktsiinivastaste gruppidega Ühendriikides.

Jõupingutusi tuleb teha nii küberjulgeoleku tagamisel, seadusemuudatuste sisseviimisel, rahva harimisel kui ka rahvusvaheliste suhete vallas. Kaasata tuleks eksperdid, kes on kokku puutunud keeruliste globaalsete ohtudega nagu terrorism, küberrünnakud, tuumarelvade valmistamine jmt, kuna anti-teaduse levik on saavutamas samasugust ohutaset.