Metsavendadele viidi toitu, toojad aga jälitati – nii saadi metsavendade asukoht teada ja puhkes võitlus. See lugu taaselustati Valga militaarajaloo festivali näidislahingus. Metsavendade saatusest on ehk räägitud vähem kui võiks.

"Eks ta kurvastuseks ole muu sõjateema kõrval ära kadunud. On muuseume, õnneks, kes seda käsitlevad, ja on ajalooõpetajaid, kes sellele veidike rohkem rõhku asetavad," ütles militaarajaloo festivali peakorraldaja Meelis Kivi.

Ajaloolane Martin Andreller märkis, et kui 1944.aasta sügisel poleks keegi vastupanu osutama hakanud, on isegi küsitav, kuidas meil 1980-ndate lõpus läinud oleks.

"Ses mõttes oli igasugune vastupanu võõrvõimule hästi oluline. Ühtpidi võib tunduda, et metsavendlus on Eestis juba põhjalikult läbi uuritud – palju raamatuid on ilmunud –, aga täna me saame öelda, et metsavendade arv võis olla 15 000 – 16 000, võib-olla natuke peale, aga uuritud on seda teemat peamiselt indiviidide baasil. Me teame hästi palju näiteks Ants Kaljurannast ehk Hirmus-Antsust, võib-olla Põrgupõhja metsavendadest, võib-olla veel mõnest, aga tervikliku ülevaatliku metsavendluse ajaloo kokkupanemine on alles ees," rääkis Andreller.

Nii sümboolset kummardust kui pühapäeval Mõniste lähedal avatud mälestusmärk polegi vist metsavendadele tehtud. Selle idee autor on metsavend ise – mälestusmärk on loodud Hugo Sturmi 1946. aastal tehtud puidust skulptuuri põhjal.

"Hugo Sturm oli ka Vabadusristi 2. liigi 3. järgu kavaler ja meid kõnetas see väga tugevasti – ikkagi mees, kes on selle metsas ise teinud. Kui metsavennad hoiavad kätel toetajat, kes sümboliseerib kõiki metsavendade toetajaid ja kui see toetaja vaatab lõhutud kodu poole ja ta ihkab koju. Tema ihkab koju ja need metsavennad ihkavad koju. Eestlane ihkab lihtsalt olla oma kodus," rääkis Eesti endiste metsavendade liidu juhatuse esimees Heiki Magnus.

Sestap ongi Mõniste lähedal Hüti külas asuv Eesti kodu kompleks, mille avamisest on möödas juba 15 aastat, metsavendade mälestusmärgi jaoks sobiv paik. Paik, mis on pühendatud kõigile sõjakeerises kannatada saanud Eesti kodudele. Nagu ka siin asunud Mäekonnu talu.

"1949. aastal meid küüditati. Ja üks küüditamise põhjus oli see, et mu kõige vanem vend oli metsavend. Ja ta langes 1955. aastal Põhja-Lätis haarangus. Ja kui me Siberist tagasi tulime, olid siin vaid ahervaremed ja tükike vundamenti," meenutas Eesti kodu komplekis asutaja Enno Uibo.

Metsavendluse kordumine tollasel kujul pole tänapäeval võimalik, leiab metsavendade liidu juht. Aga õppida on sellest palju.