Olen saanud tagasisidet, et neljapäeval jõustuvad uued piirangud toovad paljudele vaktsineeritutele ja läbipõdenutele uut kindlustunnet. Aga mõistan ka nende inimeste pahameelt, kes end vaktsineerinud pole ja kes peavad hakkama end testima, et tõestada oma nakkusohutust.

Kuna pandeemia ei ole kuhugi kadunud (igapäevaselt nakatub suurusjärgus 300 inimest, haiglates on ligi sada COVID-i-patsienti), siis meil on sisuliselt kolm valikut.

Esimene valik oleks mitte teha ühtegi piirangut. Kuna vaktsineerimata on veel siiski üsna suur hulk Eesti inimesi, umbes kolmandik, siis selle tulemusel hakkaksime nägema, et haiglate voodid täituvad koroonahaigetega ja haiglad peaksid taas plaanilist ravi piirama.

See kogemus, mis juhtub, kui plaanilist ravi piiratakse, on varasemast juba paljudel inimestel omast käest või oma lähedaste näitel paraku olemas, ning usun, et selle kordumist ei soovi meist keegi.

Teine valik oleks piirata kõiki, sõltumata sellest, kas nad on end vaktsiiniga kaitsnud või mitte. Andmed näitavad, et enamus vaktsineeritutest ei jää koroonasse või ei põe seda haigust raskelt.

Arvestades, et meie eesmärk on leevendada koormust haiglatele, vaktsineeritute piiramine sellele oluliselt kaasa ei aitaks. Seda enam, et ulatuslikud piirangud tähendaksid ka näiteks spaade, kohvikute ja teatrite sulgemist ja see omakorda tähendaks paljudele inimestele töökohtade ja sissetulekute kadu. Nähtamatuid ohvreid on sel pandeemial olnud juba niigi liiga palju.

Kolmas variant on püüda hoida ühiskonda nii avatuna kui võimalik. Seda saab teha, eristades neid keskkondi, kus inimeste nakkusohutust on võimalik kontrollida koroonatõendite abil (näiteks restoranides, teatrites, muuseumites, spaades), ja neid keskkondi, kus seda võimalik teha ei ole (näiteks kauplused, ühistransport, kirikud).

Kohtades, kus on võimalik koroonatõendeid kontrollida, saavad vaktsineeritud või muul moel (näiteks testiga) oma nakkusohutust tõendavad inimesed jätkuvalt edasi käia. See tähendab, et ühiskond ja majandus jäävad avatuks, alles jäävad töökohad, aga koormus haiglatele ei peaks kasvama nii suureks, et teisi haigusi enam ravida ei saa.

Need on valikud, mille ees seisame. Ükski pole ideaalne, kuid kolmas, ühiskonda ja majandust võimalikult avatuna hoidev valik on neist siiski parim. Seetõttu palun kõigilt mõistvat suhtumist. Need piirangud on ajutised. Kui haigus ühel hetkel taandub, saame ka piirangutest loobuda. Hetkel seda paraku veel ei paista, aga igaühel on võimalik anda oma panus pandeemia leevendamisse. Eesti avatus on meie kõigi kätes.