Valitsus on kehtestanud korralduse, mis seab meie elule taas palju piiranguid. Kui seda korraldust nüüd vaadata, siis mis mulje teil on?

Praegu meie ametkond just seda vaatabki, sest kaebusi on väga palju ja kaebustele vastamisel peame kindlasti viitama ka valitsuse korraldusele ja mõnikord aitama aru saada, mis seal kirjas on. Väga soovitaks kõikidel tähelepanelikult see korraldus nr. 305 rida-realt läbi lugeda ja lisaks lugeda ka seletuskirja, sest seletuskiri mitmes küsimuses tegelikult leevendab neid piiranguid, millest siin avalikult on räägitud. Näiteks, kui juuksurisalongis ongi ainult üks juuksur ja üks klient, kes mõlemad on vaktsineeritud, siis loomulikult maski kandma ei pea. Selliseid erandeid on seal veel terve hulk.

Kumb on olulisem dokument, kas korraldus või selle seletuskiri?

Juriidiliselt on alati oluline see korraldus ise, aga seletuskiri aitab sellest aru saada.

Kas nad on sama kaalukad dokumendid?

Ei. Seletuskiri ja korraldus ei ole sama kaalukad dokumendid. Võib-olla tuleb nendele probleemidele vaadata hoopis laiemalt. Väga soovitaks kõikidel lugeda tänasest Postimehest Tartu Ülikooli rektori ja erialalt arsti Toomas Asseri artiklit. Mina olen kõigega, mida ta seal ütleb, nõus.

Kas seal korralduses loetletud piirangud on teie hinnangul realiseeritavad ja rakendatavad?

Õiguskantsler on siin inimeste kaebustele vastaja. Ja meie ametkonna põhimured on kahte liiki. Esimene on see, et väga olulise mõjuga piirangud, mis puudutavad meid kõiki, piiravad meie normaalset elamist, need on rakendatud korraldusega ja korraldust õiguskantsler avalikes huvides kohtusse viia ei saa.

Tegelikult kõik seda tüüpi reeglid peavad alluma ka õiguskantsleri kontrollile ja sellepärast olen juba ka parlamendifraktsioonidega kõnelenud sellest, et ka õiguskantsler võiks saada neid üldkorraldusi vaidlustada. Praegu me lihtsalt saame inimestele selgitada, millistel kaebustel võiks olla halduskohtus perspektiivi ja saame näidata, kus tõenäoliselt on tegemist ebaproportsionaalse piiranguga, mille eesmärgid ei ole põhiseaduspärased või mis põhiseaduspäraseid eesmärke ei täida.

Ja teine mure meie ametkonna jaoks on mõistagi see, kas alati arvestatakse ka nende inimeste õigustega, kes näiteks ei saa ennast objektiivselt vaktsineerida, kellel ei ole elukohas kättesaadav testimine, kellel ei ole raha testimise jaoks.

Näiteks eile tuli just kaebus lapsevanemalt, kes kurdab, et ta ei saa minna oma esimesse klassi mineva lapsega kaasa, sest testide jaoks temal raha ei ole. Ja paljude jaoks meist on tõesti testimine kallis. Selliseid muresid meile jõuab iga päev, jõudumööda vahendan neid valitsusele.

Olen saanud ka signaale, et neid erandeid vajadusel tehakse, paljud erandid on tehtud õiguskantsleri ametkonna palvete peale, justnimelt, et kaitsta puuetega inimesi, kaitsta inimesi, kellel tervis ei luba piiranguid täita. Nii et loodame siingi leevendust. Kõige parem oleks, kui tekiks õiguskantsleril endal vajadusel vaidlustada piiranguid riigikohtus.

Kas piirangute vormistamine üldkorraldusena on üldse põhiseaduspärane?

Eriolukorras valitsuse tehtavad kiired otsused tõenäoliselt on vältimatud ja vajalikud ja ka põhiseaduspärased, täna ei ole eriolukord.

ERKE esimees Martin Helme teatas, et läheb valitsuse piirangute vastu kohtusse. Mis perspektiivid siin teie hinnangul on?

Igaüks, kes tunneb, et selles korralduses kehtestatud piirangud, ükskõik, kas siis vajadus esitada koroonatõend, kohustus asuda oma töötajaid ettevõtjana testima, mis on kulukas. Või kes tunneb, et seatud muud piirangud tema õigusi rikuvad, siis temal on loomulikult, nii nagu see korraldus ise ütleb, õigus pöörduda halduskohtusse või siis esitada vaie vabariigi valitsusele.

See on Eestis põhiseaduslik õigus ja mina arvan, et seda naeruvääristada pole mingit alust. Vastupidi, igaüks teeb oma tööd. Ma tahaks ka seda, et me kõik oskaksime üksteist mõista. Meie hulgas on need inimesed, kes õigustatult väga kardavad, näiteks oma lapse tervise pärast. Siis on meie hulgas neid inimesi, kelle ümber on paljud juba põdenud ja seda väga kergelt ja kelle isiklik kogemus ei kattu sellega, millest räägitakse.

Siis on meil arstid selles üle optimeeritud süsteemis kohutavalt pingutanud ja näevad ka nooremaid inimesi, kellel on kujunenud juba raske kopsukahjustus, millest väljatulek võib võtta väga kaua aega.

Ja valitsus paratamatult, kui neid otsuseid epidemioloogide asemel tehakse poliitiliselt, on olukorras, kus kujuteldav avalik arvamus peegeldub otsustes ja mitte ainult Eestis, vaid igal pool kipub kriisihaldus selle tõttu olema populistlik. See ei ole etteheide ei eelmisele ega ka praegusele valitsusele, see on lihtsalt objektiivne selgitus. Ja seda enam on oluline, et sõltumatu põhiseaduspärasuse kontroll oleks olemas.

Mis dokument see koroonapass või nakkusohutuse tõend seaduse mõttes on? On tal seaduslik alus?

Üldkorralduses on tõesti üldine kohustus teatud juhtudel küsida inimestelt, kes tulevad näiteks treenima jõusaali, kas tõendit selle kohta, et ta on viimase 180 päeva jooksul läbi põdenud või tal on vaktsineerimiskuur lõpetatud või tal on värske negatiivne test. Ja on juba vormi küsimus, kuidas see tõend täpselt välja näeb. Minu telefonis näiteks vaktsineerimistõend on selles piletitaskus nii-öelda, sarnaselt lennuki pardapassiga. Sealt on seda hõlbus näidata ja väljatrükk on kotis.

Juriidiliselt on siin probleem selles, et kui epidemioloogiliselt on hädavajalik sellisel viisil küsida, et kas inimese tõenäosus haigestuda ja haigust ka edasi anda on vaktsineerimise või põdemise teel maandatud või mitte, et siis seda meie ametkonna hinnangul saab lugeda põhiseaduspäraseks.

Nüüd testimisnõudega on eraldi probleem. Ja siin jällegi tugineksin Toomas Asseri seisukohtadele ja pigem kaldun neid jagama, et see kohustus, mis siin pannakse tööandjale või ka inimesele endale, võib osutuda ebaproportsionaalseks.

Seda enam, et kui koos on vaktsineeritud inimesed, siis tõenäosus, et nemad üksteist raskelt nakatavad või et nad seda haigust edasi viivad, on tänaste teadusandmete pinnalt vaadates väga madal. Ja kuivõrd vaktsineerimine on soovijatele olnud kättesaadav, siis ilmselt niisuguseid piiranguid enam rakendada poleks proportsionaalne.

Ja olukorrad, kus Covid-tõendit või ka testimist nõutakse lihtsalt inimeste kiusamiseks või vaktsineerima sundimiseks, on vastuolus vaktsineerimisvabaduse põhimõttega ja ka põhiseadusega. Nii et kokkuvõttes, palun väldime asjatuid tüliõunu, ärme süüdistame üksteist.

Vaktsineerimisvabadus tähendab seda, et inimene, kes selle otsuse langetab, peab saama vaktsineerida. Kes mingil põhjusel seda ei soovi, siis ka tema tuleb rahule jätta. Ja nüüd need üldkehtivad piirangud peavad alati olema proportsionaalsed ja loogiliselt põhjendatud.

Kui ma lähen poodi ja maski ette ei pane ja minult küsitakse, miks ma maski ei kanna ja ma ütlen, et mul on vastunäidustus, kas siis ma ei pea mingit tõendit näitama? Kas see on siis üldse praktiline nõue?

Nii on see olnud kogu aeg ja kahjuks on see nüüd üks küsimus, kus üks osa rahvast raevukalt nõuab maskikohustust, teised on sama raevukalt sellele vastu ja kolmandad kannatavad raevu all. On riike, kus maske pole kunagi kantud ja ei kanta. Ja teadusuuringud on pehmelt öeldes vastukäivad.