Mõned päevad tagasi alustasime neljandat kümnendit oma taasiseseisvunud Eestis. Eelnevate aastatega oleme jõudnud paljudes valdkondades edukamate riikide sekka. Seejuures kohtame, et edu mõõdetakse liigagi sageli rahaga, sellega, kui palju me suudame teenida, kokku hoida ja varuks koguda.

Kuid kas raha on õige ja ainus mõõdupuu, millega hinnata Eesti inimeste heaolu, tervist ja riigi sidusust? Nii, nagu igal mündil on kaks külge, nii saame ka meie oma edu hinnata mõlemalt poolt vaadates.

Euroopa statistikaameti andmeil Eesti majanduse kasv on Euroopa Liidus üks kiiremaid. Enne koroonakriisi kulus meie rahvale esikoht ja mullu suutsime esikümnesse jääda. Teisalt see sama amet kinnitab, et Eesti on aastaid kümne riigi seas, kus vaesuse risk on üks kõrgematest. Koroonakriisile eelnenud ajal elas vaesusriskis iga viies meist.

Oleme sageli uhked, et meie riik on võlatasemelt Euroopa parim. Selle kõrval vaatab meile otsa tõsiasi, et kuulume nende kümne riigi sekka, kus sotsiaalsed kulutused on kõige madalamad. Viimastel andmetel olid meie kulutused ühenduse keskmisest kaks korda väiksemad. 

Meie majanduse ja keskmise palga kasv on aastaid olnud üks kiirematest Euroopa Liidus. Teisalt on Eestis palgavaeseid kolm korda rohkem kui põhjanaabritel. Keskmise pensioni suhe keskmisse palka on aastatega vähenenud.

Meie maksukoormus arenenud riikidega võrdluses on keskmisest madalam. Selle kõrval ütleb meie enda statistika, et iga viies Eesti elanik hooldab või abistab mõnda eakat, terviseprobleemi või puudega inimest. Umbes 80 protsenti vastavatest kuludest on abivajaja või tema lähedaste kanda.

Möödunud reedel kinnitas reitinguagentuur Standard and Poor's Eesti riigireitingu senisel kõrgel tasemel ja tõstis selle väljavaate stabiilse pealt positiivseks. Samal ajal näitab meie riigi koht sotsiaalse arengu indeksis jätkuvalt palju mahajäävaid näitajaid pea igas valdkonnas.

Ülaltoodust koorub välja esimene valik, mille ees me seisame: milles ja kui edukad tahame edaspidi olla? 

Minu arvates väärime Eestis suuremat solidaarsust. See tähendab Eestit, kus siht ei piirdu majanduskasvu võimalikult suure numbriga. Tähtis on saavutada majanduskasv, mis vähendab ebavõrdsust ja vaesust ning tõstab kõigi inimeste elatustaset ja ettevõtete konkurentsivõimet.

Praeguses olukorras tähendab see vajadust pöörata meie riik veel rohkem näoga enda inimeste poole. Et Eestis oleks võimalik ennast teostada, lapsi kasvatada ja vanaks elada. Samuti olla kindel, et riigina ei jäta me kedagi maha. 

Teisena järgneb valik: kui palju ja mida riigi hoolde jätame?

Tänapäeval kasutame ühiseid vahendeid kõikides argielu valdkondades. Näiteks peretoetuste abil oleme toeks neile, kes meie järeltulijaid kasvatavad. Tasuta põhihariduse ja kõrghariduse toel aitame kaasa, et järgmised põlvkonnad meist edukamad on. Üle Eestimaa püüame tagada ootuspärast abi arstidelt, päästjatelt ja korrakaitsjatelt, et igaüks võimalikult kaua tervena elab.

Üle ega ümber ei saa me ühenduste arendamisest ja teede korrashoiust, et elu toimib. Sama kõrgel tasemel hoiame panust teadus- ja arendustegevusse ning julgeoleku tagamisse, et meie iseseisvus kindlalt püsib.

Ootused on muutumas ja kiiremini kui meie ühist raha lisandub. Näiteks lapsevanemad ootavad, et lastetoetused oleksid kõigile lastele võrdsed, lasteaias käimine oleks tasuta ja toetus lasterikastele peredele oleks veel suurem. Tervishoiu, hariduse, politsei ja piirivalve, pääste, kultuuri ja spordi valdkonna töötajad on palgatõusu ootel. Suuremat toetust vajavad eakad, puuetega inimesed, üksikvanemad ja need meist, kellel on lähedane või lausa mitu hooldada.

Arvan, et tuleb meie inimeste ootustest lähtuda ja lahendused leida, mitte aga neilt lootust ära võtta ja toetamata jätta. Vajame Eestit, kus riigina oleme üksteise jaoks olemas kõiges, mis tagab, et kõigil ja kõikjal Eestis on hea elada ning meie riik kindlalt ja kestlikult püsib. See aga tähendab, et me ei saa jääda ootama kuni raha vabaneb või seda laekub.

Avatud riigina tuleb meil kolmandaks teha valik: millega ja kui palju rohkem teenime?

Aastatega on koos Eesti majandusega ka meie Eesti riigieelarve järjepidevalt kasvanud. Viimasel kümnendil on ettevõtluse, töö ja tarbimise vormid väga palju muutunud. Uute vormidena tuli ellu jagamismajandus, e-teenused, piiriülene kauplemine, kaugtöö vormid, vabatahtlik töö. Kui vaadata nendele muudatustele maksustamise seisukohalt, siis küsimusi on veel rohkem kui vastuseid: keda ja kuidas peame maksustama ja kes tarbib neid teenuseid.

Samal ajal on selge, et Eestil tuleb maailma konkurentsis püsida ja seda mõistagi peadpööritavate globaalsete muutuste tuules. Pean silmas nii suunda keskkonnasäästlikkusele, innovatsioonile ja digitaliseerimisele, mida oleme võtnud Euroopa Liidus. Kui ka kavandatavat ettevõtte tulumaksu miinimummäära kehtestamist, mida taotlesid alles hiljuti G7 riigid maailmas.

Minu arvates on Eestil tark muutustele mitte vastu seista ega viimasena kaasa minema, vaid esimeste hulgas kohaneda ja aidata teistel muutused läbi viia. Sellega on ju võimalik samuti teenida. Siin seisame aga silmitsi kuludega, mida tuleb meie ettevõtetel teha nii tehnoloogiatesse kui ka inimestesse. Mis omakorda tähendab vajadust neile riigina positiivne tõuge anda.

Mõistan küsimust, et kuidas me seda kõike teeme? Vastan: ühena esimestest tuleb maksusüsteem kaasajastada. Ning kohe ka rõhutan, et eesmärk pole maksutõus, vaid meie inimeste heaks toimiv maksusüsteem.

Maksusüsteem on instrument, millega saame ebavõrdsust ja vaesust vähendada ning kõigi inimeste elatustaset ja ettevõtete konkurentsivõimet tõsta. Üldine maksukoormus määrab avalike hüvede mahu. Tugevat mõju avaldab ka maksude struktuur ehk see, kui suur osa maksutulust kogutakse tootmise, tulu, tarbimise ja omandi maksustamisest.

Maksustamisest on meil kõigil kasu, kui see vastab uuetele eesmärkidele ja majanduskeskkonna muutustele. Mäletame hästi, kui paljud kõhklesid tulumaksuvaba miinimumi tõstmise reformis. Tagantjärgi on aga selge, et keskmisest madalama palgaga inimestele jäigi raha rohkem kätte ja OECD hinnangul ebavõrdsus Eestis vähenes. Sama hea näide on aktsiisid, mille määrade õigeaegne langetamine meie ühist tulu märgatavalt suurendas.

Milliseid muutusi kaalume ja teostame, on meie üheskoos valida ning otsustada. Selge on, et vajame tasakaalukaid, edasiviivaid ja terviklikke lahendusi. Arukad otsused eeldavad häid teadmisi, avatud arutelusid ja sihikindlat koostööd.

Kommentaar põhineb Keskerakonna majanduskonverentsil "Meie valik - millist Eestit tahame?" peetud ettekandel.