Aasta 2012. Peipsiääre elanikud teatavad nukralt sibulahunnikutest, mida eriti paljud ostma ei kipu - inimesed olla need sibulad ära unustanud. Peipsiveere sibulakasvatajate aitamiseks tellisid Harjumaa jõukamad vallad igal suvel kuni 2017. aastani sealtkandist tonnide kaupa sibulaid, makstes umbes euro kilo eest.
Nüüd on aga olukord muutunud.

"Viimased. See aasta viimased," ütleb Uljani talu perenaine Galina Kulak oma müüdavate sibulate kohta. "See aasta on vähem ja pisikene on ka. Kõikjal on otsas."

Seetõttu on ka hind tänavu krõbedam - kolm eurot kilo.

Sibulakasvatajad ei pidanud oma külast kaugemale laatadele minemagi ning said saagi kohapeal müüdud veel enne sügise algust.

"Ma esimest korda elus näen sellist asja, et praktiliselt augusti lõpuks juba kõik on müüdud, sibul on otsas," tõdeb ka Kostja talu peremees Konstantin Avvo. "Nõudlus oli väga suur, sest meie piirkonnas käis päris palju inimesi, meil olid etendused, "Serafima ja Bogdan". Iga päev oli 500-600 inimest. Sibulamüüjatele, kes elavad suure tee peal, nendel oli väga hea olukord. Ja muud üritused, laadad, kohvikutepäevad."

Viimased 12 aastat on Peipsi piirkonna turismi ja igasuviseid puhvetitepäevi veetud Sibulatee nime all.

"Isegi Eesti külaliste, turistide teadvuses oli, et kusagil on Peipsi järv ja kusagil on vanausulised ja kusagil on ilusad rannad, aga sellist ühtset kuvandit peas ei olnud, et mis see kesk-Peipsimaa olla võiks. Nii me siis lõimegi tegelikult kunstliku sihtkoha nimega Sibulatee. Ma arvan küll, et see Peipsi sibul on vähemalt viimased viis kuni seitse aastat pildil olnud," ütleb Sibulatee eestvedaja Liis Lainemäe.

Siseturistid ei ole ainus põhjus, miks Peipsi sibul tänavu varakult otsa sai. Nimelt pani korraliku põntsu pikk põud, mistõttu on sibulasaak väiksem ja sai ka paar nädalat tavapärasest varem valmis. Vaatamata nõudlusele külvavad aga kohalikud sibulat peenrasse iga aastaga aina vähem.

"Meie piirkond ei tooda enam nii palju sibulat. Kui võtame vanasti, terve Eesti ostis meie käest sibulat. Novot. Kui 50-60 aastat meie piirkond kasvatas umbes 500 tonni mugulsibulat, siis tänapäeval suured kasvatajad kasvatavad kolm-neli-viis tonni, mitte rohkem," ütleb Konstantin Avvo.

Kõrgpeenardes kasvatatud sibulat pole üksikul talupidajal ka kerge tonnide viisi kasvatada, kuna traditsioonide kohaselt on tegemist raske ja mitmeetapilise käsitööga, kus traktorist kasu pole. Seda aga noored tegema ei kipu.

"Noored sõidavad ära, sest koolid pannakse kinni. Alatskivi kool pani gümnaasiumi kinni. Kallaste kool pandi lukku. Noored sõidavad ära, järglasi polegi. Vanad inimesed, kes kasvatavad sibulat, nende vanus on 80+, kujutage pilti, kui palju nad võivad kasvatada?" põhjendab Kostja talu peremees.

"Ma arvan, et mingi lahendus on kindlasti see, et need, kes on siit kandist pärit ja vahepeal ära läinud, kui nad hakkavad viiekümendatesse-kuuekümnendatesse eluaastatesse jõudma, siis nad leiavad tee tagasi siia ja hakkavad vanaema kombel uuesti sibulaid kasvatama," loodab Sibulatee eestvedaja Liis Lainemäe.