Kui muidu hakkavad lapsed üheaastaseks saamise ajal lausuma esimesi sõnu nagu "emme" ja "aitäh", siis viiplejad oskavad käemärke kasutades justkui paarikümmet.

Filoloogiharidusega 36-aastane kolme lapse ema Karoliine Piksarv on idee maaletooja ja käimalükkaja Tartus. Praeguseks on beebiviiplemise ring jõudnud ka Tallinna, koolitatud õpetajad ja videod ning kandev idee levib kulutulena.

Ise jõudis Piksarv selle juurde kuus aastat tagasi, kui ta Šotimaal elades emaks sai ja avastas, et laulude-tantsude saatel hakatakse juba kuus kuud vanadele beebidele viipeid õpetama.

"Ma ei olnud esiklapsega selline üliusin kodusviipleja kuni selle hetkeni, kui ta ükskord pargis jalutades hakkas mulle vehkima, läks ilmselgelt elevile, muudkui vehib midagi kätega. Mina mõtlesin, et mis tal nüüd hakkas nii järsku, ja järgmine moment, tõsi küll, pani viuhti mööda meist üks koer sellise suure galopiga. Tema oli juba näinud pargi väravast, kuidas see koer hakkas tulema. Ta tahtis mulle näidata, et emme – kutsa," jutustas Piksarv.

"Siis ma mõtlesin, et vau, mu laps märkas midagi, mida mina ei märganud selles keskkonnas."

Eestisse kolides ja teise lapse sündides oli Piksarv aga lõhkise küna ees. Kui lauluringe, võimlemisi ja kõike muud on Eestis jalaga segada, siis beebide viiplema õpetamisest poldud siin veel kuuldudki.

"Aeg läks ja mingi hetk sain aru, et ega seda õpetajat niisama ei tule. Kui mina ise ära ei tee seda asja, siis ega keegi teine ei tee."

Nüüd kohtuvadki juba kuus kuud vanad beebid ja suuremad põngerjad kord nädalas nii Tallinnas kui ka Tartus ning õpivad laulude ja luuletuste saatel viipeid. Kui "Pealtnägija" külaskäigu ajal kiskus nii mõnelgi lapsel esinemise ajal peale lavakramp, siis kodus kasutatakse viipeid usinalt ning kõik ajakirjanikuga vestelnud pered sõnavad kui ühest suust, et ilma viipekeeleta enam ei oskakski.

Beebiringis osaleva Normani ema Mari Sults rääkis "Pealtnägijale", et alguses oli ta pedagoogina natukene skeptiline, et äkki hakkab viiplemine kõne arengut pidurdama. "Aga mida rohkem ma neid edulugusid seal nägin, seda kindlam tundus iseendale ka ja siis me lihtsalt hakkasime proovima."

"Me saame paremini tema mõtetest juba aru, et mida ta mõtleb, mis tõmbab tema tähelepanu ja saame hakata sellel teemal kõnelema temaga, mis teda just parasjagu köidab," rääkis Saara ema Linda Sügis.

Piksarve sõnul pole beebiviiplemine midagi sellist, mida peab drillima või treenima. "See on üsna sarnane sellega, mis me nagunii loomulikult teeme, kui ütleme lapsele, et tule, vanaema läheb ära, teeme tadaa. Sa ju lihtsalt näitad seda, et teeme tadaa. Seepärast ma olen vahepeal naernud, et kõik Eesti pered beebiviiplevad."

Piksarv selgitas, et Eesti inimeste jaoks on beebiviiplemine uus avastus, aga mujal maailmas on kasutatud seda juba aastakümneid praeguseks. "80-ndatel aastatel loodi esimesed beebiviiplemise programmid Ameerikas, need tekkisid tegelikult mitte mingite emmede kiiksust või sellisest erihuvist, vaid sellega hakkasid tegelema keeleteadlased ülikoolide juures."

Nimelt tekitas Briti ja USA teadlastes huvi tõsiasi, et kurtide peredes suudavad lapsed end väljendada palju varem, samal ajal kui kuuljate peres harjutavad lapsed alles lalinaid või väljendavad enda soove näiteks nutuga. Nii ongi uuringutes leitud, et viiplemine aitab lastel ja vanematel teineteist palju varem ja paremini mõista.

Siiski hoiatatakse, et viiplemist ei soovitata vanematele kui kaheaastastele, sest see juhib tähelepanu kõnelt liialt kõrvale ning ka kõik lapsed ei pruugi viiplema hakata. Eestis beebiviiplemise sünni juures nõuandjana olnud teenekas eripedagoog ja viipekeele tõlk Regina Paabo ütles, et ei näe siiski ühtegi ohtu, miks mitte beebiviiplemist proovida ning kinnitab, et kõne arengule see pärssivalt ei mõju.

"Ma arvan, et sellistel hirmudel küll alust ei ole, sest viipekeelt kasutatakse kuuljate laste kõne arengus juba päris mitu aastakümmet ja on olnud väga positiivseid tulemusi."

Paabo kinnitusel näitavad uurimused, et beebide kõne areneb hiljem palju kiiremini ja paremini, aga kindlasti on see kasulik ka vanematele. "Viipekeele õpetajana ma olen märganud, et ka täiskasvanud inimesed on väga vangis oma kehas. Võib-olla kui beebidega hakata varakult juba viipekeelega tegelema, siis see võib-olla toetab ka nende kehatunnetust, nad saavad kontakti paremini oma kehaga, nende visuaalne taju areneb kindlasti paremini, kiiremini."