Kogenud orienteeruja Jonatan Karjuse   sõnul on orienteerumiseks parim maastik, kus on võimalikult vähe teid ja võimalikult palju erinevaid pinnavorme. Oluline on, et maastik oleks vaheldusrikas.

"Et oleks tihnikut ja kiiresti joostavat ala, et ei oleks tavaline parkmets, kus saad mööda teeradasid põrutada, nagu süda lustib," rääkis Karjus.

Eelmisel nädalavahetusel Lahemaal Kolgakülas toimunud orienteerumine kujunes aga kohati jooksuvõistluseks, sest keskkonnaameti nõudmisel tuli kontrollpunktid paigutada metsasihtide ja -teede äärde.

"Sinna oleks olnud päris suur võimalus teha palju ägedamaid radasid, aga oli hästi palju teejooksu," rääkis võistlustel osalenud Karjus.

Aga just ägedate radade tegemiseks on aina raskem keskkonnaametilt kooskõlastust saada, seda eriti Lahe- ja Kõrvemaal. Orienteerumiseks sobivad põnevamad maastikud asuvad sageli just kaitsealadel.

"Viimasel ajal on läinud asi karmimaks, pannakse kinni või antakse luba ainult mööda teid ja radu. Aga see ei ole meie ala. Mööda teid ja radu liiguvad teiste alade tegijad," rääkis orienteerumisneljapäevakute korraldaja ja rajameister Mait Tõnisson.

Orienteerujad tahaksid joosta läbi soo või siis nõlvadest alla, aga seda erosiooni kartes teha ei lubata.

Tõnissoni sõnul osaleb neljapäevakutel küll mitusada inimest, aga nad ei käi ühte rada pidi. "Meil on metsas palju punkte, suurematel võistlustel on kuni 50 kontrollpunkti ja üle 20 erineva raja nende vahel, mis tähendab, et inimesed hajuvad sinna metsa ära. Ühtegi  jälge sinna ei jää," rääkis Tõnisson.

Kui ka mõni jälg peaks jääma, siis selle taastab loodus ära. "Selles mõttes me oleme looduskaitsjatega eri meelt, me ei riku loodust," lisas Tõnisson.

Keskkonnaameti peadirektori asetäitja Leelo Kuke sõnul on mõistetav, et orienteerujad ei taha joosta mööda teid, aga küsimus on rahvahulgas.

"Kui üks inimene jookseb läbi märgala, mingit jälge järele ei jää. Aga kui sealt paneb läbi paarkümmend inimest, siis jääb  päris korralik loha järele ja tegelikult taastumine võtab aastaid ja aastaid aega," selgitas Kukk.

Kui Lõuna-Eestis on loodusel sissejoostud raja taastamiseks  aega, siis Tallinna lähistel mitte.  Orienteerujate rada  võivad hakata kasutama teised ja nii on varsti metsa all lai rada sisse sõtkutud.

Kuke sõnul ei taha amet looduses liikumist takistada, aga samas tuleb hea seista ka selle eest, et loodusväärtusi ei kahjustataks. Sellises olukorras on väga keeruline leida tasakaalukohta.

Eesti Maaülikooli lektori Marika Kose sõnul on probleem märksa laiem.

"Neid rekreatiivseid tegevusi tehakse täna looduses väga palju ja see koormus loodusele on väga suur. Lihtsalt orienteerujaid on aktiivne grupp, kes tõid selle probleemi välja, et meil on metsas kitsas," rääkis Kose.

Maaülikooli küsitlus näitas, et eramaadele ei soovi inimesed minna, riigimets aga jaguneb kas kaitsealaks või majandusmetsaks.

"Kõik maastikku nõudvad tegevused kogunevadki kaitsealadele ehk surve puhke- ja kaitsealadele järjest suureneb," selgitas Kose.

Riigimetsas on küll olemas taristu metsas lonkijatele, aga näiteks maastikuratturitel pole sellist ala, kus nad riielda ei saaks.

"Kui viis aastat tagasi oli Eestis 500 enduromotikat, siis nüüd 5000. Kui tehakse õppuseid või maastikumänge, siis jõutakse kohta otsides ikka kaitsealadele," tõi Kose näite.

Kose sõnul on tekkinud huvide konflikt, sest riigimetsas pole piisavalt virgestusalasid, mis oleks selleks ettevalmistatud ja kus aktiivne puhkus ei läheks looduskaitse eesmärgiga vastuollu.

Kuidas tekkinud huvide konflikti riigimetsas lahendada, peaks selguma Tallinna Ülikooli ja maaülikooli uurimusest, mis saab valmis järgmisel aastal.