Miks ühe perearsti vaatevinklist vaktsineerimine Eestis paigal tammub?

Vaktsineerimine on Eestis keeruline teema, me oleme gripi vastu vaktsineerimise osas alati olnud Euroopas punane latern. Hollandis ja Belgias on gripivaktsineerimise tase  peaaegu 95 protsenti, Eestis oli see enne koroonakriisi kolm protsenti. 

Kui me vaatame nüüd koroona vastu vaktsineerimist, ka siin on palju uskumusi ja veendumusi, mida tuleks hakata lahendama. Aga see võtab aega. 

Ja siin vaja inimestele erinevaid lähenemisnurki, nagu Marju Lauristin ERR-le antud intervjuus märkis.   

Esmalt usalduse küsimus: kas inimene usaldab oma perearsti, naabrinaist või ajalehes avaldatud juttu? Teiseks on meelitamise küsimus. Eestis pole meelitamise aktsioonid eriti õnnestunud, ravimiamet on neile ka vastuseisu avaldanud. Siis on hirmutamise taktika, kus ajalehtedes ilmuvad koletud lood haiglasse sattunud inimeste kannatustest. 

Mulle endale meeldib kõige enam õpetamise variant, kus inimesed saaksid aru, miks seda vaktsineerimist on vaja ja kuidas  ühiskond muutub seeläbi vabamaks, elu läheb kergemaks ja haiglas on vähem inimesi. Sealt tuleb lihtsalt valida igale inimesele õige lähenemistee.

Kui perearstidele anda raha juurde vaktsineerimise jaoks, kas sellest piisab, et lükata vähemalt perearstide liinis vaktsineerimine taas hoogsalt käima?  On küsimus ainult rahas? 

Alati on küsimus ka rahas. 

Täna on vaktineerimise hind 5,3 eurot. Kas selle raha eest  saaksime endale palgata juurde lisapersonali? Eestis on puudu umbes 8000 meditsiiniõde.  Me tegime oma perearstikeskuses kevadel väga palju vaktsineerimisi, aga see tähendas, et me võtsime oma meeskonnast välja paar-kolm inimest, kes tegelesid ainult vaktsineerimisega. Teiste õdede koormus muutus nii suureks, et mis seal salata, mitu õde augustis panid lahkumisavaldused lauale,  öeldes et nemad enam seda tööd ei jõua teha. 

Milline see doosi hind peab olema, et perearstidel tekiks selge soov vaktsineerimisega tegeleda?

Paavo Nõgene on arvutanud ja  teinud ka ettepanekud, et üks vaktsiinidoos võiks olla kuskil 50 eurot. Sellega saaks lisapersonali palgata,  inimestele individuaalselt läheneda. Sest kõige enam on vaja lisainimesi. 

Perearstide võimekus paratamatul varieerub.  Meil on linnades olevad nii-öelda staarperearstid, kes saavad suurepäraselt hakkama. Teine kategooria on väiksemates piirkondades olevat perearstid, kes on ülekoormatud vanemasse generatsiooni kuuluvad inimesed, kes lihtsalt ei jõua seda tööd teha. Kas see on üks põhjus miks Kagu-Eestis või Ida-Virumaal on vaktsineeritus väiksem?

Seal on alternatiiviks vaktsineerimiskeskused ja vaktsineerimisbussid.

Loomulikult on perearstidel on kergem jõuda inimesteni. Praeguses faasis aga tuleb vaktsineerimiseks inimesi veenda ja motiveerida, see on väga raske töö. 

Maapiirkonnas töötaval perearstil on sageli  abiks vaid üks meditsiiniõde. Kui ta peab selle meditsiiniõe panema vaktsineerimisega tegelema, kas perearst tegelikult saab oma igapäevapraksisega jätkata? 

Need on fundamentaalsed küsimused, mis vajavad lahendusi.  See ei ole lihtsalt niisama lihtne, et nõuame: perearstisüsteem hakaku nüüd kiiresti vaktsineerima. 

Ravimiamet on öelnud, et vaktsineerima meelitamine loteriide, rahapakkumise või raha pakkumisega vautšeritega pole õige.  Aga praegu on peaaegu sõjaolukord,  suhtumist võiks  ju ajutiselt muuta?  Meil on 100 000 riskirühmas inimest vaktsineerimata, lihtne arvutus näitab, et igale neist 100 eurot vaktsineerimise eest ja meil on 10 miljoni euroga see asi tehtud!  Suure osa inimeste jaoks on see kaheldamatult väga meelitav motivaator?

Selle küsimuse peaks esitama ravimiametile.

Tavaolukorras ja rahutingimustes kehtivad ühed reeglid, aga praegu oleme ikkagi hübriidsõjas, mis mõjutab siis riikidevahelisi suhteid, majandust, laste kooliharidust.  Me peaksime astuma välja rahuoleku mugavustsoonist ja mõtlema natukene kastist välja. 

Selliseid loteriid Ameerikas olid suhteliselt edukad. Mulle endale meeldiks meelitamise ja õpetamise taktika, mitte hirmutamine.

Aga Eesti ühiskond on jälle hirmule allumas. Korduvad samad nõudmised, mis esimese ja teise laine ajal. Kui jätkusuutlik on piirangute ja keelamistega vaktineerimist kergitada ja koroonat tagasi hoida? 

No kindlasti see ei ole jätkusuutlik.  Lugesin just ühte artiklit (https://ecfr.eu/publication/europes-invisible-divides-how-covid-19-is-polarising-european-politics), mis räägib, kuidas koroonaviirus on mõjutanud Euroopa riikide poliitikaid. Seal toodi välja kolm erinevat lahendusvarianti ja missugused on inimeste ootused. 

Näiteks Poolas on väga suur polarisatsioon. Seal ei usaldata valitsust ja piirangute vajadusest ei saada  hästi aru, nendes nähakse siis ohtu vabadusele.  Teine on siis Saksamaa, kus on konsensuslik demokraatia, inimesed saavad aru  piirangutest vajadustest ja lepivad valitsuse selgitustega. Kolmas on Prantsusmaa, kus sõltub inimeste arvamus sellest, et kas ja millist poliitilist erakonda pooldatakse, Macroni pooldajad tahavad näiteks riiki kinni panna. 

Eestis on suhtumine koroonapiirangutesse ka väga polariseerunud, see on muutunud terviseprobleemist poliitilise võitluse, majandusliku heaolu ja raha ümberjagamise probleemiks. 

Meil on akuutne mure vaktsineerimata riskirühmaga, eelkõige kõrges eas inimestega. Enamik piiranguid on praegu mõeldud inimlike naudingute äralõikamiseks, ei saa kohvikusse, spaasse või teatrisse.  Suurel osal vanematest inimestest on aga sääraste piirangute kehtestamisest täiesti ükskõik. Neil on vaja, et pood ja apteek oleks avatud ja saaks vahel sõbranna juures kohvil käia.  Kas Läti tüüpi piirangutel on riskirühmale mingigi mõju?  

Peab aru saama, miks inimene mingeid otsuseid teeb.

Kui inimesel endal on olnud peres koroonajuhtum või koroonasurm, siis ta vaatab piirangutele hoopis teise pilguga kui need inimesed, kellel ei ole seda õnnetust peres olnud. Need inimesed, kes on piirangute tõttu kaotanud töö, sissetuleku või heaolu, nemad vaatavad piiranguid hoopis teise pilguga. 

Koroonapassi ideoloogia ongi  ju selles, et anname vaktsineeritud inimestele  teatud privileege, me saame niiviisi ühiskonda lahti hoida. Skandinaavia riikide vaktsineerimise tase on kõrge, seal saab ühiskonda lahti hoida. Meie aga peame hakkama mõtlema ühiskonna kinnipanemise peale. Kas nüüd päris nüüd Läti teed minna, kus kõik pannakse kinni, see on valikute küsimus.

Praegu ütleme, et mittevaktsineeritud on teistele suurem oht, nad koormavad meie tervishoiusüsteemi.  Aga tervishoiusüsteemi koormavad ka inimesed, kes on näiteks liigse kehakaaluga ja kes tervislikult ei toitu. Absoluutselt igale inimesele saab teha etteheiteid vale terviskäitumise osas. Kus me selle piiri tõmbame? Näiteks peaministri teisipäevane mõttevälgatus, et võib-olla need inimesed peaksid oma ravikulud tagasi maksma, kes ei ole vaktsineeritud?

Ma lugesin advokaat Ants Nõmperi artiklit, kus ta kirjeldab ravikindlustusseaduses olevaid puhtaid juriidilisi võimalusi, et inimene peaks ise ravikulud tagasi maksma. Arstina on muidugi sellest väga raske aru saada, minu jaoks on kõik inimesed, nii vaktsineeritud kui ka vaktsineerimata inimesed, võrdsed. 

Kuid vaja oleks diskussiooni mittevaktsineeritud inimeste õiguste osas töötada näiteks meditsiinisüsteemis või õpetajana. Ja ka muudes küsimustes. Aga ma kardan, et meie ühiskond ei ole täna diskussiooniks avatud.

Polariseerumine  läinud juba nii tõsiseks, et ei kuulata argumente, vaid vaid lihtsalt jäädakse jäärapäiselt enda seisukohtade juurde.

Mis te ennustate, mis meil edasi toimuma hakkab?  Kordubki täpselt see, mis juhtus ülemöödunud kevadel ja möödunud kevadtalvel?

Võib juhtuda, et kordub.  Aga olukord on muutunud, täna on olemas vaktsiin. 

Varem vaktsiini ei olnud  ja seetõttu siis olid need piirangud kergemad tulema. 

Ma arvan et valitsus  kuulab  teadusnõukoda ja ei lähtu ainult emotsioonidest, vaid teeb ikkagi tõsiteaduslikke otsuseid.  

Ma kõige rohkem kardan, et hakatakse tegema poliitilisi otsuseid, mis võib-olla meditsiiniliste sammudega päris täpselt kokku ei klapi.  Mulle meeldiks rohkem skandinaavialik lähenemine, et vaktsineerime kiiresti ja hoiame elu, majanduse ja koolid lahti. 

Kui  valitsus läheb uuesti piiranguid kehtestama, kas koolid võiksid kindlasti lahti jääda? Saan aru, et kõigil on keeruline, nii õpetajatel, lastel kui lastevanematel. Aga hambad ristis hoiame vähemalt koolid lahti?

Koroona on eakate inimeste ja riskigrupis olevate inimeste haigus. Lastele ei ole koroona ohtlik, nad küll võivad viirust levitada. 

Aga teisest küljest, et kui nad kergemalt läbi põevad, siis lõpuks saavad enda organismi antikehad. 

Kui on võimalik koole lahti hoida, tegelikult  kui on võimalik majandust lahti hoida ja inimeste sissetulekuid säilitada, siis ma valiksin pigem selle tee.