Alustuseks – kas see on kindel, et Eesti 200 läheb järgmistele valimistele oma nimekirjaga?

Ma ei näe, mis teine alternatiiv peaks olema – ikka oma nimekirjaga. Meil on riigikogus 13 inimest, kes on nelja aasta jooksul omandanud väga tugeva poliitilise kogemuse ja ma tean, et nad on kõik valmis uuesti kandideerima.

Kevadel andis teie erakonna liikme Ando Kivibergi Äripäevale antud mõttekäik alust arvata, et kui reiting on sügiseks madal, pole kulukat teekonda mõtet ette võtta. Kas see plaan on lõplikult maas? Kui oktoobris-novembris on Eesti 200 reiting endiselt seal, kus ta praegu on (25. juuni Norstati uuringu järgi 1,5 protsenti), siis reiting enam teie otsust ei mõjuta ja erakond läheb oma nimekirjaga riigikogu valimistele?

Praegu on otsus, et Eesti 200 läheb järgmistel valimistel oma nimekirjaga välja. Põhjus on meile väga selge: Eesti vajab sellist liberaalset progressiivset erakonda. Oleme korduvalt öelnud, et Eesti poliitilisel maastikul on koht erakonnale, mis julgeb teha muutusi ning on väärtuseliselt liberaalne nii majanduslikult kui ka väärtuselisel skaalal. Selliseid valijaid Eestis on ja me kavatseme seda poliitilist tellimust täita.

On teil teada, kui palju nendest 13-st riigikogu fraktsiooni liikmest kandideerib järgmisesse parlamenti? Mitu neist Eesti 200 ridades jätkab? Kas kõik 13 on kinnitanud, et panevad oma nime järgmisel kevadel valijate ette, või on keegi teatanud, et aitab küll?

Praegu on 13-st üks öelnud, et ta veel mõtleb, kas jätkata poliitikas või naasta oma professionaalse karjääri juurde, aga ülejäänud on kinnitanud, et kandideerivad.

Kes siis loobub?

Ma arvan, et ei ole praegu õige hetk seda öelda. See inimene peab seda ise teatama. Ei ole minu asi öelda.

Ma olen kuulnud, et Irja Lutsaril on sellised mõtted. Aga need asjad peab inimene ise siis välja ütlema?

Mina arvan, et inimene ise peab ütlema need asjad välja, jah.

Aga need jutud, et keegi võib sotside juurde minna või et keegi on avastanud, et Urmas Reinsalu on väga intellektuaalselt huvitav inimene, kellega tuleb poliitikas asju edasi ajada. Siiamaani pole need jutud tõeseks osutunud?

Neid jutte on räägitud juba poolteist aastat, pärast Euroopa Parlamendi valimisi juba räägiti. See nõuaks inimeselt maailmavaateliselt päris suurt pööret, olgu sotsiaaldemokraatide või Isamaa poole liikudes. Ma ei näe, et meie inimesed sellist otsust tegemas oleksid. Eesti 200 meeskonna teeb tugevaks see, et kellelgi meist pole seda ellujäämise häda poliitikas ilmtingimata olla. Oleme tulnud poliitikasse, et panustada kodanikena ja esindada maailmavaadet, millesse me ise usume. Kui valija peaks leidma, et Eestit peaks juhtima teistsuguse maailmavaatega esindajad, on meie inimestel alati koht ja karjäär, kuhu tagasi minna. Meil ei ole seda sundi, et iga hinna eest peab tagasi valitud saama. Aga tahe võidelda selle eest, et Eesti ei vajuks väärtuseliselt idaeuroopalikku suunda, vaid väärtustaks inimeste vabadusi ja õigusi ning oleksime liberaalne riik, on meie inimeste jaoks oluline. Sellepärast need inimesed poliitikas on ja sellepärast nad on ka valmis jätkama. See oht, et Eesti muutub liberaalsest demokraatiast suletuks ning õigusi ja vabadusi piiravaks, on ka minu jaoks ikkagi probleem. Oleme kõik valmis selle nimel Eesti poliitikas tegutsema.

Kas olete nõus, et isegi kui Eesti 200 peaks künnise ületama, siis valimistel mandaate kaotate ikkagi. On naiivne loota eelmise riigikogu valimiste suurepärase tulemuse kordamist. Ka künnise ületamiseks tuleb midagi muuta. Mida Eesti 200 plaanib teha, et inimesed saaksid aru, et väärite poliitikamaastikul püsimist?

Valimistulemustest rääkida kaheksa kuud enne valimisi on natuke vara. Alati on olnud niimoodi, et reitingud, mis olid kaheksa kuud enne valimisi või valimispäeval, ei pidanud. Praegu on natuke vara, me ei suuda ette ennustada teemasid, mis on tollel hetkel Eesti inimeste jaoks olulised. Valija hindab erakonda tehtud töö ja tulevikuplaanide järgi. Oleme neli aastat valitsuses olnud ja kandnud valitsusvastutust rasketel kobarkriiside aegadel, me ei ole põgenenud. Valija teeb oma hinnangu sellele tööle, aga märtsis hakatakse vaatama tulevikku, mida erakonnad Eestile planeerivad. Ikkagi lootuse eest antakse erakondadele toetust. Sel hetkel, kui erakonnad rivistuvad valimiskampaania tegemiseks ja tullakse välja oma nägemusega Eesti tulevikust, siis hakkavad valijad otsuseid tegema. Mitte selle üle, kas 2023. aastal kehtestati automaks või mitte. Mina ennustan, et see ei ole enam valija jaoks teema, millega nad 2027. aasta märtsis oma otsuseid tegema hakkavad.

Räägime teemadest, võtame teemade kaupa. Hiljutine SALK-i uuring näitas, et kõige olulisem teema on juurdepääs tervishoiule. Napilt Isamaa ees on sel teemal kõige usutavam Keskerakond. Haridusteemal on ülekaalukalt kõige usaldusväärsem Isamaa, ka riigikaitses Isamaa. Toimetulekus Keskerakond, hinnatõusude ohjeldamisel usutakse enim Keskerakonda. Mida selline tulemus teile näitab, et opositsioonierakonnad on kõikidel teemadel usutavuse kaaperdanud?

Mida see Isamaa meile täpselt ostujõu puhul pakub? Minu jaoks on alati küsimus olnud konkreetses tegevusplaanis. Ma ei ole kuulnud Isamaa majanduse arengu ettepanekuid peale selle, et langetame makse ja tõstame peretoetusi, mis on väga populistlik arvamus ja mida ei ole võimalik ellu viia. Ei vaidle vastu, et tervishoiuteenuste kättesaadavus on probleem, kuigi võrreldes teiste riikidega ei ole see nii suur probleem. Aga Eesti sees tajuvad inimesed, kes ei pääse eriarsti vastuvõtule piisavalt kiiresti, seda tugevasti.

See rahaline kulu, mis on solidaarse tervishoiu ülalpidamiseks, on aasta-aastalt kasvanud, sest elanikkond vananeb. Samal ajal maksutõuse inimesed ei ole valmis aktsepteerima. Valitsejate jaoks on suurim küsimus, kuidas tagada Eesti riigi heaolu ja teenuste toimimine keerulisel ajal, kui Euroopas käib sõda ja samal ajal tuleb tegeleda kaitsevõime tõstmisega.

Mina kutsuksin erakondi üles vähem tegelema populismiga ja valijatele valetamisega, sest Urmas Reinsalu teab, et ei ole võimalik makse langetada ja samal ajal peretoetusi märkimisväärselt tõsta. Ta teab seda. Aga ometi on kimbatus minna valijale siiski valedega kosja. See pettumus on pärast liiga suur. Reformierakond on ühe korra selle vea teinud, küll mitte valetades, aga jättes rääkimata tõe riigi rahalisest seisust. Ma loodan, et Eesti inimesed näevad läbi selle, et meil ei ole võimalik kõike maksimaalselt teostada, kui oleme sõjaolukorras ja peame tegelema esmajärjekorras riigi kaitsmisega.

Aga olete nõus, et inimesed ootavad valitsuselt plaani? Kui võtta seesama tervishoiu teema... Kui sotsiaalminister ütleb Maalehele antud intervjuus: "Ma olen vist ainus poliitik, kes pole lubanud ravijärjekordi lühendada. Need ei pea olema lühikesed." Ega see ju teie jaoks elu ka lihtsamaks tee. Eesti 200 võimalik valija, kelle jaoks arstile saamine on samuti oluline, mõtleb ka nii, et te ei plaanigi olukorda parandada. Küsimus lihtsal inimesel on ju lihtne – kuidas asjad korda saavad?

Lihtne inimene ei peagi otsima vastuseid küsimusele, kuidas struktuurselt eelarve tasakaalu viia. Selleks ta Toompeale inimesed valibki, et need inimesed seda teeksid. Lihtsalt need inimesed, keda ta valima peab, ei tohi valetada. Valetamine on poliitikas kujunenud tavapäraseks. Tavainimene ei suuda neid numbreid, mida välja pursatakse, kuidagi läbi analüüsida, selleks peaks ta töölt vabaks võtma. Vanasti püüti poliitikuid lubadustega vahele võtta, aga täna see voolab kiiremini välja, kui keegi jõuab sellele jälile jõuda. Läbi sotsiaalmeedia see levib kiiresti. Visatakse välja väga suuri numbreid, mis tunduvad usutavad.

Millal teie viimati valetasite?

Mina ei ole valetanud. Ma põhimõtteliselt hoian sellest kinni. Ma olen seetõttu ebapopulaarne, sest ütlesin ausalt välja, et pensionide indekseerimisega me järgmise 10 aasta jooksul välja ei vea. Seda on väga ebapopulaarne öelda. On palju ebapopulaarseid asju, mida tuleb öelda, ja olla selles suhtes aus.

Kas te nüüd langete peaminister Kristen Michali pahameele alla? Michal hoolikalt jälgib, kes jooksva kuu jooksul on pensionide teemal sõna võtnud ja tihti loeb ette need nimed, kes on lubanud pensionäridelt raha ära võtta. Kas te ei karda, et järgmine kord loeb ta ka teie nime ette?

Meil on Reformierakonnaga olnud erinev nägemus sellest, kas me peaksime seda ausalt ütlema. Järgmised viis kuni kuus aastat ei ole see veel nii kriitiline probleem, aga 10 aasta pärast ei vea see indeks lihtsalt välja, sest tööealise elanikkonna arv nii drastiliselt langeb ja samal ajal pensionil olevate inimeste arv hüppeliselt suureneb.

Selliselt juhul puhtmatemaatiliselt ei ole võimalik üleval pidada sellist indekseeritud esimese samba süsteemi, nagu meil täna on. See on aus inimestele öelda, et 10 kuni 15 aasta pärast ei ole selline indekseeritud esimene sammas garanteeritud. Riik peab ütlema ausalt, mis on juhtumas. See ei juhtu praeguste pensionäridega, aga peame mõtlema pikemalt ette. Ma tean, et järgmisteks valimisteks valmistudes Isamaa haub plaani teise samba lõplikuks lammutamiseks, et peatada riigipoolsed maksed teise sambasse. See on lihtsalt kuritegelik minu põlvkonna ja minust nooremate põlvkonna suhtes. Nii kaob ära igasugune garantii heaolu kasvuks ka pensionieas.

Kui veel tervisejuttude lõpetuseks küsida, et mis see pikem plaan on, siis siiani ei ole kuulnud, et valitsusel oleks pikk plaan, kuidas lahendada ära krooniline tervisekassa rahastamisprobleem.

Tervishoiuminister Karmen Joller peab selle eest vastutama. Ma väga loodan, et kui me hakkame riigi eelarvestrateegiat tegema augustis pärast majandusprognoosi, siis on meil olemas vähemalt järgmise 10 aasta vaates lahendus, et mismoodi me suudaksime neid reserve uuesti kasvatama hakata.

Tervishoiu suurim väljakutse ei ole ju tervisehädadega tagantjärele tegelemine, vaid ennetustöö. Ärahoitavate surmade arv on Eestis liiga suur, inimesed surevad haigustesse, mida saaks tervisekäitumisega ära hoida ja sellega ära hoida ka kulusid. Ma tean, et Karmen Jolleri eesmärk on justnimelt tugevdada süsteemi nii, et need surmad saaksid ära hoitud.

Kas teil on teadmine järgmise aasta õpetajate, päästjate ja politseinike palkade kohta? On see koalitsioonis läbi räägitud või kõik on lahti?

Praegu on kõik lahti. Eelmise aasta eelarve täitmise aruanne on veel puudu, me ei tea jooksva aasta täpset defitsiiti, millest sõltub vabade vahendite hulk järgnevateks aastateks. Enne augusti majandusprognoosi on raske ennustada. Eesti 200 on kindlalt seda meelt, et me ei saa palgatõusuga nulli jääda, sest keskmine palk tõuseb ja avaliku sektori palk peab sammu pidama. Sest tugevaid ja kvalifitseeritud inimesi on avalikku sektorisse vaja. Kui see palga mahajäämus nii suureks käriseb, isegi, kui meil on majanduslikult rasked aastad, siis sellel on negatiivne mõju Eesti riigile tervikuna. Avaliku sektori palga mahajäämus on olnud pikemat aega probleem. Selge on see, et avaliku sektori palgatõus ei pea erasektoriga samas sammus liikuma, aga see ei tohi jääda nulli, sest see käristab vahe väga suureks ja sellisel juhul on nii päästes, politseis kui ka hariduses heade ja kvalifitseeritud inimeste värbamine väga keeruline.

Poliitikud eelmiste riigikogu valimiste eel lubasid õpetajatele maad ja taevad kokku. Kas valitsemisperioodi lõpuks saab need lubadused täidetud või praegu saab juba välja öelda selle, et sai liiga aktiivselt lubatud?

Selleks, et õpetajate arvestuslik keskmine palk jõuaks 120 protsendini Eesti keskmisest, oleks järgmisel aastal vaja 90 miljonit eurot, mis tähendab 14-protsendilist palgatõusu. Olen selle arvutuse rahandusministeeriumile saatnud, kuid reaalset võimalust palgatõusuks on raske ennustada, see sõltub eelarve täitmisest ja järgmise aasta majandusprognoosidest.

Selge on see, et 90 miljonit on keeruliselt leitav raha, eriti arvestades, et Reformierakond otsustas eelarvereegleid ennaktempos täitma hakata. Kas pole keeruline joosta mitmes suunas korraga?

On väga keeruline. Ma loomulikult tahaksin jätta valitsusest ära minnes sellise eelarveseisu, kus me oleme selle parandusjoone sinna sisse planeerinud, aga nii kaua kui Euroopas kestab sõda, on raske tagada kaitsevõimet ja teha suuri investeeringuid mujale. Kõik ei saa olla prioriteet. Ei saa igale poole ühtviisi kõrgelt investeerida. Tänane periood, ma eeldan, et dekaad eeldab, et prioriteet on kaitsevõimesse investeerimine. Kui prioriteet on kaitsevõime, ei saa samal ajal olla prioriteediks midagi muud. Ma jään siin pessimistlikuks, vaatamata sellele, et teoreetiliselt ei ole ma ju eri meelt, et meie valitsus peaks pingutama selle nimel, et eelarvedefitsiit väheneks, aga seda väga raske teha olukorras, kus sõda Euroopas jätkuvalt veel käib. Olukord muutub siis, kui sõda lõppeb. Kui sõda Euroopas lõppeb, siis ma arvan, et meil on uus realiteet ja siis on ka võimalik Eestis juhtimise tasandil prioriteedid ümber vaadata.

Kas te ei soovinud öelda, et ennaktempos eelarvereegli juurde naasmine ei ole mõistlik? Et praegu peaks ikkagi kasutama seda ajahetke, millal Euroopa tasandil on kokkulepe, et eelarvereeglid on peatatud?

Niikaua kui ma peame tegelema oma Eesti riigi kaitsmisega, Euroopa kaitsmisega ja Ukraina toetamisega selles sõjas, ei näe ma võimalust, et me läheme ennaktempos eelarvedefitsiiti vähendama. See sisuliselt tähendaks, et me peame kaitsekuludest tagasi tõmbama, sest peamised defitsiidi vedajad on kaitsekulud. Kahe protsendi pealt viie protsendi peale tõstmine viie aasta jooksul on olnud väga suur kulude kasv ja seda pole kaetud samaväärselt maksu või mingi muu tulu tõusuga. Paratamatult peame selleks kasutama laenuraha rohkem kui varem, mis suurendab defitsiiti. Niikaua kui kaitsekulud on viie protsendi juures SKP-st on see ülikeeruline. Kui me just ei lähe uuesti maksutõuse tegema, mida ma arvan, et me ei lähe tegema, sest see mõjub majandusele väga rusuvalt.

Üks teema vajab veel käsitlemist – presidendivalimised. Aivar Hundimägi väitis laupäeval "Rahva teenrite" saates, et poliitikud on talle väitnud, et see isik on leitud, kellest saab järgmine Eesti Vabariigi president, ainult tema avalikustamisega läheb veidi aega. Kas vastab tõele, et riigikogus on vähemalt 68 saadikule sobiv kandidaat leitud?

Me oleme tegelenud sellega juba paar kuud riigikogus, inimestega suheldes ja erinevate kandidaatide toetust proovides. Need inimesed, keda oleme arutanud potentsiaalsete presidendikandidaatidena, peavad ka ise olema nõus kandideerima. Niikaua kui Alar Karis ei olnud oma otsusest teatanud, ei olnud keegi nõus omalt poolt ütlema, et ta on nõus kandideerima, sest Karist peeti tugevaks presidendiks ja ei nähtud vajadust tema vastu minna kandideerima, aga nüüd on teistsugune olukord.

Aga kas selline üks nimi on olemas, mida Hundimägi mõtleb?

Ei, sellist ühte nime ei ole. On paar nime, kelle puhul me teame, et tõenäoliselt oleks neil riigikogus enamuse toetus selleks, et saada riigikogus presidendina valituks. Aga need inimesed peavad ise ka sellega nõus olema. Eestis on piisavalt väärikaid inimesi, kelle taha riigikogu enamus tuleks. Väga tugevasti sõltub täna riigikogus presidendi valimine Isamaast. Kui Isamaa läheb mängima poliitmänge, siis võib tekkida ka teistel tahe selle poliitmänguga kaasa minna, mis minu arvates on väga halb, sest Eesti demokraatlik ülesehitus näeb ette seda, et erakonnad suudavad omavahel riigikogus kokku leppida ja presidendi valida. Nii et viskan siin palli ka Isamaa poole. Kas neil on tahe Eestile president valida? Need inimesed, kelles me suudaksime kokku leppida ja kellel on Eesti inimeste ja ka riigikogu enamuse toetus, on olemas.