Kaitseminister Hanno Pevkur (RE) möönis teisipäeval Postimehele, et visuaalselt tavainimesele väga palju ei muutu – lennukid, mis lendasid Eesti õhuruumis varem, lendavad ka tulevikus. Peamine erinevus väljendub NATO Euroopa vägede ülemjuhatajale ja lenduritele antud õigustes, eelkõige puudutab see paindlikkust ja reageerimiskiirust.

Välisminister Margus Tsahkna (E200) on juba meenutanud, kuidas mullu Vene hävitajad Eesti õhuruumist läbi sõitsid ja siis me võtsime suureks eesmärgiks, et õhuturve muutuks õhukaitseks. Nüüd see otsus tehti ära. Tsahkna sõnas Ankaras, et see on kõige kaalukam otsus, mille Eesti Ankarast võiduna koju toob. Kuidas teie hindate, kui märgiline või oluline võit see Eestile päriselt on? 

Kuna ma ei tea ülejäänud otsuste paketti Ankaras, on mul seda raske kommenteerida ja ma usaldan siin kohapeal olevate valitsusliikmete arvamust. Kindlasti on see Eestile oluline otsus, mis loob väga vajaliku selguse protseduurides ja käsuliinis, kuidas õhukaitse toimib praegu, rahuajal. 

Mis siis selle otsusega muutub, mis vahe on õhuturbel ja õhukaitsel?

Me peame tagasi minema ajaloolistesse detailidesse. Alates 2004 kui me NATO liikmeks saime, on esialgu ainult [Leedus] Šiauliais toimunud see õhuturve. Kui 2014 oli Venemaa sissetung Krimmi ja edasi Ida-Ukrainasse, siis toodi juurde missioon Enhanced Air Policing ja see hakkas toimuma ka Ämari baasist. 

Erinevate sündmuste läbi, eriti viimase viie aasta jooksul, on NATO idatiival Eestist kuni Bulgaariani, Musta mereni mitmeid täiendavaid missioone loodud.

Tavainimese väljastpoolt vaatavale silmale tundub, et lennukid lihtsalt lendavad, aga riikide panustamine nendesse missioonidesse ja käsuliinid kippusid vahel hägustuma, sest neid oli palju – vahepeal räägiti isegi pea tosinast missioonist. Küsimus oligi, et kui üks lennuk lendab, millises missioonis ta lendab ja mida ta täpselt teeb? 

Sinna oligi vaja selgust, et see kõik on üks alaline tegevus ühe käsuliini all. Et meil ei ole küsimust, millisele drooniintsidendile me praegu vastame mõned kuud hiljem või millisele piiririkkumisele.

Kas ma saan õigesti aru, et kui see jutt lahti dešifreerida, on põhiline muutus selles, et enam ei ole vaja poliitilist heakskiitu droonide või vaenuliku sihtmärgi allatulistamiseks? Kas seni oli õhuturbe ajal lenduritel ja kohalikel komandöridel õigus vaenulik sihtmärk vaid visuaalselt tuvastada ja eskortida, misjärel pidi tegema telefonikõne ministrile ja alles siis sai tegutseda?

Mul ei ole infot, et seda väidet kinnitada ega ümber lükata. Ma eeldaksin samamoodi, aga tunnistan, et ei tea, sest see on kõik nii värske asi. Kas selline käsuliini täpne definitsioon kuulub avalikustamisele või mitte, seda teavad inimesed, kes sellega praegu tegelevad.

Kas see on see, mida meie ideaalis sooviksime, mida teie kõrvaltvaatajana ideaalis sooviksite, et see otsus tähendaks?

Ma arvan, et see oleks mõistlik, sest ma usaldan, et meie enda sõjaväeline käsuahel ja meie liitlaste piloodid on piisavalt koolitatud ja treenitud, et selliseid otsuseid teha ilma tarbetu provokatsioonita. 

Seletan seda natuke lahti – kui Eestis oli poole aasta tagune MiG-ide lend, olid osad inimesed sotsiaalmeedias natukene liiga verejanulised, küsides, miks neid kohe alla ei lastud. Ma toona kaitsesin ja kaitsen siiani otsust, et neid varjutati: neil lennati kõrval ja anti teada, et neil ei ole võimalik midagi ohtlikku teha ilma kohese sõjalise vastuseta. See intsident lahenes rahumeelselt. 

Ma usun, et ka praegu ei lähe kohe tulistamiseks, kui vahetult sõjalist ohtu ei ole – selleks ei ole mõtet. Aga kui see hakkab korduma ja on näha, et tegemist on teadliku tahtega eskaleerida ja provotseerida, siis on olemas kiire ning paindlik võimalus sellele kohaselt reageerida. Selline selguse loomine käsuliinis, kes mida saab otsustada, on ühtne Eestist Bulgaariani, Balti merest Musta mereni kõikides NATO riikides – see on oluline ja väga vajalik muutus.

Hävituslennukid ja tiibraketid liiguvad ju väga kiiresti, kiirustel üle tuhande kilomeetri tunnis. Eesti õhuruumi läbimine võtab sellistel kiirustel aega vaid minuteid. Kas seni on tõesti pidanud selle aja jooksul, kui tiibrakett või hävituslennuk meil üle lendab või meile ligineb, jõudma helistada veel ministrile, et küsida luba drooni allatulistamiseks? Kuidas see senine süsteem on toiminud?

Ärme nüüd aja segi rahuaega ja sõjaaega. Kui tiibrakett lendab NATO territooriumil, siis me oleme selgelt juba sõjaajas. Kui see tuleb meile üllatusena, siis on meie luure ja eelhoiatus midagi väga maha maganud, mida ma ei usu, et juhtuks. Siin me oleme ikkagi rääkinud piiririkkumistest, kas tahtmatutest või plaanitud provokatsioonidest. Aga kui toimub suur sõjaline rünnak NATO vastu, oleme me hoopis teises valmiduses – me ei räägi siis neljast lennukist, vaid kõik muutub juba enne seda.

Kas ma saan aru, et üksiku drooni allatulistamiseks on seni pidanud ikkagi olema poliitiline nõusolek?

Üksiku drooniga on kahjuks ikkagi raske küsimus: me peame seda kallist ja näiliselt ressurssi raiskavat tegevust tegema, sest kui meil õhuruum on avatud tavalennunduseks, peame veenduma, et me ei lase alla hobilenduri Cessnat, kus isa koos oma pojaga lendab. Me peame teda mitme vahendiga tuvastama, ainult radarpildist ei piisa. See ei saa olema selline kiire "avame kuulipildujast maa pealt tule ja laseme tundmatu objekti alla" otsus – rahuajal nii lihtsalt ei saa teha.

Teie ütlesite, et kõrvaltvaatajana oleks soov näha poliitilise otsustustasandi kadumist ning kiiremat ja efektiivsemat käsuahelat. Aga kes siis lõpuks võiks teha otsuse, mida teha näiteks drooniga, kui ta lendab kuskil Võrtsjärve kohal?

Ma usun, et see vastutus saab olema delegeeritud kaitseväelasele, kes ei ole mitte telefoni otsas, vaid on lahingvalveteenistuses. Tal on silmad ekraani peal ja otseside teiste vaatluspunktidega, tal on jooksev info olemas ja ta ei pea otsust telefonikõne põhjal tegema. See on minu oletus – ma arvan, et seda käsuliini ei avalikustata.

Üks osa Türgis tehtud otsusest on ka see, et tõuseb Ämari lennubaasi staatus. Seni on Ämari olnud Balti õhuturbebaasi Šiauliai abibaas, nüüd on ta kõigis kokkulepetes aga ametlik NATO operatsioonibaas. Mis see sisuline vahe siin on ja mida see muudab?

Väljaspoolt vaadates jälle mitte midagi. Ma eeldan, et sarnane tegevuste tase, nagu seal on viimased viis aastat olnud, jätkub.

Mulle tuleb selle peale meelde 2014. aasta, kui ma olin õhuväe ülem ja Venemaa oli just okupeerinud Krimmi. NATO õhuväe ülemate kohtumisel oli paljudel mõtteid, et teeme ühte missiooni, teeme teist missiooni, lisame siia. Ma kommenteerisin, et ärme tee midagi, mida me ei suuda aastaid jätkuvalt käimas hoida, sest Venemaaga me ei võistle mitte sprindis, vaid maratonis. 

Kui me teeme praegu mingi reaktsiooni ja alustame tegevust, mida me ei suuda jätkuvalt käimas hoida, siis selle eemaldamine on Venemaa silmis nõrkuse märk. Me oleme sarnases situatsioonis praegu – me ei saa ülereageerida ja panna igasse idatiiva baasi mitu eskadrilli, et siis paari kuu pärast aru saada, et NATO-l tervikuna ei ole ressurssi selle aastatepikkuseks käimashoidmiseks, mistõttu hakkame neid tasapisi eemaldama. See oleks halb. Me jätkame rahulikult ja proportsionaalselt vajalikke heidutusmeetmeid.

Kokkuvõttes tulid Türgist Ankarast märgilised otsused, et õhuturve muutub õhukaitseks, aga me ei pruugigi kunagi teada saada, mis sisuliselt muutub ja kuivõrd see käsuahel lüheneb. Väljastpoolt vaatajale võivadki need jääda sümboolseteks otsusteks.

Ma ei oska öelda, mida avalikustatakse ja mida mitte. Seda sisu teadmatagi võin üsna kindlasti väita, et see andis selgust kaitseväelastele ja õhuväelastele, kes sellega igapäevaselt tegelevad. Mis seal täpselt käsuliinis muutub – jah, ma usun, et seda väljapoole riigisaladuse katet ei avalikustata.

Aga üks on kindel, et siis kui õhus peaks päriselt juhtuma mingi kriis, saab sellele reageerimine olema kiirem ja efektiivsem nende jaoks, kes peavad kriisiga tegelema, isegi kui meile siin väljastpoolt see otseselt mingit vahet ei ole.

Me saame olema paremini valmis, aga ma rõhutan, et sellise üksiku hulkuva drooni jahtimine rahuaja lahtises taevas on endiselt ebamugav tegevus. Kaitseväelasele oleks lihtsam, kui me oleksime sõjavalmiduses, taevas oleks kinni ja kõike, mis liigub, võiks tulistada – siis me saaksime sellega paremini hakkama. Rahuajal üksik droon kord kuus on aga palju suurem probleem.