Inimõiguslane ERR-ile: Poola kohtleb põgenikke ebainimlikult

Marianna Wartecka
Marianna Wartecka Autor/allikas: ERR

Piiri kaitse on üks asi ja inimeste ebainimlik kohtlemine ning nende elude otseselt ohtu seadmine teine asi, ütles rahvusringhäälingule Poola põgenike abiorganisatsiooni Ocalenie meeskonna liige Marianna Wartecka. Tema hinnangul ei ole võimalik õigustada seda, kuidas Poola Valgevene režiimi poolt teele saadetud põgenikke kohtleb.

Kuidas teie töö siin välja näeb?

See on tavaline humanitaarabi töö. Kui me saame infot inimestest, kes vajavad meie abi, siis püüame kõigepealt saada võimalikult palju informatsiooni nende inimeste vajaduste kohta. Näiteks, kui suure grupiga on tegu, kas seal on lapsi, kui palju mehi, kui palju naisi, milliseid riideid neil vaja on, kui suuri jalanõusid neil vaja on ja muid selliseid asju. Tavaliselt on inimestel pärast päevi metsas rändamist riided ja jalanõud kulunud ja märjad. Need ei ole tavaliselt ka sobilikud sellise ilma tarbeks, mida nad siin kohtavad. Seepärast püüame me neid esimese asjana varustada uue komplekti riiete ja jalanõudega.

Muidugi pakume me neile sooja toitu nagu supp ja sooja teed ja muid asju, mida on vaja külma ja niiske ilmaga – tekke, magamiskotte, ajutise peavarju varusid. Kui me suudame nendeni välja jõuda, siis anname me neile selliseid varusid.

Vahel ei taha nad meiega kohtuda, sest on liiga hirmul või me ei suuda neid leida. Sel juhul jätame me asjad kuhugi, kust nad saavad neid hiljem võtma tulla.

Kui me jõuame inimeste grupini, siis esimese asjana me vaatame, kas kellelgi on tõsiseid terviseprobleeme. Sellisel juhul kutsume me kiirabi. Kui seda vaja ei ole, aga on vaja mingit esmaabi, siis seda me saame ise pakkuda. Enamus neist on alajahtunud ja nad vajavad üles soojendamist.

Samuti informeerime me neid nende olukorrast – milline on nende staatus õiguslikult ja milline on nende tegelik olukord.

See, mis praegu Poolas toimub, läheb tihti seadustega vastuollu, nad peavad seda teadma, et langetada informeeritud otsus oma edasiste sammude osas. Kui nad tahavad taotleda Poolas asüüli, siis me peame helistama piirivalvele, sest see on ainus viis varjupaiga taotlemiseks. Enne seda leiame me neile juriidilise esindaja, kes saab nendega koos olla kogu protsessis, et nad ei peaks seda üksi läbi tegema. See ongi kõik.

Kui palju kõnesid või teateid te päeva jooksul saate?

See oleneb päevast ja perioodist. Viimasel nädalal on meie tegutsemispiirkonnas olnud rahulikum kui eelmistel nädalatel. Tõenäoliselt ületavad inimesed piiri teistes kohtades, meist lõuna pool, aga me ei tea, kui kaua see rahulikum aeg kestab. See ei sõltu meist. Me ootame, mis edasi saama hakkab. Viimasel kuul oli meie meeskonnal ligikaudu 60 sekkumist ja me aitasime 300 inimest. Kõik on olnud väga spontaanne, kolm kuud tagasi ei aimanud me, et midagi sellist hakkab juhtuma.

Me ei ole humanitaarabi organisatsioon, meie mittetulundusühing aitab põgenikke ja pagulasi Poolas, aga enamasti puudutab see integratsiooni ja keele õppimist. Me pakume programme lapspagulastele ja hariduslikku tuge. Me pakume juriidilist abi ja psühholoogilist abi. Aga siiani töötasime me inimestega, kes on juba Poolas ja kellel on mingi luba siin viibimiseks. Me oleme küll töötanud ka asüülitaotlejatega varem, aga see on olnud siiski väga erinev praegusest olukorrast, me ei pakkunud humanitaarabi, nii et me õpime praegu seda.

Ma arvan, et meil läheb päris hästi, võttes arvesse, et meil ei olnud võimalik selleks valmistuda. See on meie jaoks suur väljakutse ja nõuab palju ressursse. Me oleme õnnelikud, et meil on nii palju vabatahtlikke, kes olid kohe valmis toetama, nii et siin vahetustes ei käi mitte üksnes meie töötajad, vaid ka vabatahtlikud. Me püüame hakkama saada nii hästi kui oskame, aga see on meie jaoks raske.

Kuidas te saate aidata inimesi, kes on näiteks selles suletud tsoonis, kuhu te ei pääse?

Kui inimesed on selles suletud tsoonis, siis me saame nad viia kokku seal elavate kohalike inimestega, kes saavad seal olla ja liikuda. See on üks võimalus. Kohalikud inimesed teevad niikuinii palju ise. Nad ei oota meilt signaali, nad lihtsalt kohtuvad nende inimestega oma külades ja põldudel ja metsas. Nad teevad üsna palju, me püüame neid aidata ja nende olukorda mingilgi moel leevendada nagu me saame.

Nende olukord on palju raskem kui meil. Nemad elavad seal, meie roteerume. Meil on kolmepäevased vahetused, me lähme tagasi Varssavisse või mujale, kus meie kodu on. Nemad on siin kogu aeg ja nad näevad pidevalt inimesi, kes vajavad väga abi. Need inimesed koputavad nende majaustele. Mingit vägivalda pole põgenike poolt ette tulnud, tahan seda väga selgelt öelda, aga sa näed inimesi, kes on kurnatud ja kellel on külm ning suur hirm. Sa näed neid iga päev. See on raske. Inimesed, kes on otsustanud aidata, aitavad kogu aeg, sest see kõik toimub kogu aeg. Nad ei saa võtta pausi või lahkuda, nad teevad tõesti palju.

Levinud kujutelm põgenikest on see, et tegu on heas vormis noorte meestega, kes otsivad paremat elu. Millises seisundis inimesi teie siin näete ja kas tuleb palju ette naisi ja lapsi?

Siin on kõiki. Me näeme siin peresid väikeste lastega, vahel üksnes mõnekuustega. Me oleme näinud rasedaid naisi. On olnud juhtumeid, kus naised on metsas sünnitanud ja juhtumeid, kus naised on napilt enne sünnitust haiglasse jõudnud. Me oleme näinud vanemaid inimesi, puudega inimesi, muidugi ka mehi igasuguses vanuses, vahel väga noori, napilt täiskasvanuid, vahel 14-15-aastasteid. Siin näeb igasuguseid inimesi. Nende seisund sõltub sellest, kui kaua nad metsas on olnud. Kui paar päeva, siis ei ole nad füüsiliselt eriti halvas seisus, vaimselt sõltub, see on väga individuaalne olukord. Aga kui nad on olnud metsas nädalaid, siis on nad kõik haiged. Nad on alajahtunud, neil on väga külm ja nad on väga väsinud. Neil on gripp, kopsupõletik, kõikvõimalikud haigused pärast päevade kaupa nii halbades tingimustes elamist.

Kuidas te kirjeldaksite Poola riigi ja piirivalve käitumist? Me kõik saame aru, et tegemist on erakorralise olukorraga ja Valgevenest siia saadetud põgenike vooga, nii et teatav piiri kaitse on vajalik.

Piiri kaitse on üks asi ja inimeste ebainimlik kohtlemine ning nende elude otseselt ohtu seadmine on teine asi. Pole mingit vajadust hoida inimesi metsas ja saata neid tagasi Valgevenesse, mis ei ole turvaline riik, me kõik teame seda. See ei ole turvaline riik valgevenelastele ega välismaalastele. Selleks on olemas protseduurid ja infrastruktuur. On olemas põgenikekeskused, on olemas varjupaiga taotlemise protseduur, on olemas väljasaatmise protseduur, mida saab teha võimalikult turvaliselt. Kellegi võtmine põgenikekeskusesse ei tähenda loa andmist tema püsivaks siinviibimiseks. Aga kõigil on õigus varjupaika taotleda ja neid tuleb menetleda, nagu kord ette näeb.

See ei toimu aga praegu nii ja inimeste elud on ohus. Meie jaoks pole oluline, miks ja kuidas nad siia sattunud on, nad on siin ja nad on päris inimesed, nad võivad surra ja nad surevadki metsas. Kohtlemist, mis neile osaks saab, ei saa meie hinnangul kuidagi õigustada.

Kui palju inimesi on piiril surnud?

Ametlik arv on vist üheksa või kümme, aga me ei usu, et need arvud vastavad tõele. Piiritsoonile puudub ligipääs, sest välja on kuulutatud eriolukord. Seal võib olla palju surnukehi. See on väga vähearenenud ja ruraalne piirkond, seal on palju metsa ja jõgesid. Piirivalve ei anna võib-olla kõikidest surmadest teada, aga nad ei pruugi neid kõiki ka teada. Meil on seda ametlikku statistikat väga raske uskuda.

Võib-olla selles erakordses olukorras on tagasisaatmised uus normaalsus, sest me ei saa hakkama tuhandete põgenikega?

Ma arvan, et me saaksime tuhandetega hakkama küll. Poola on suur riik. Me saaksime hakkama tuhandete põgenike ja ka sadade tuhandetega. Me ei pea kõiki neid vastu võtma, kui neil ei ole alust rahvusvaheliseks kaitseks, nad võib välja saata. Aga seda saab korraldada inimlikul viisil ja hoida neid turvalises kohas kuni väljasaatmiseni.

Minu silmis ei ole toimuvale mingit õigustust. Jah, me ei ole Euroopa Liidu rikkaim riik, aga globaalses vaates oleme me siiski üsna jõukas riik, mis suudab mõnele sajale tuhandele inimesele tagada esmase abi. Asi ei ole rahas, sest eriolukord, müür ja okastraat ja inimeste eest hoolitsemine haiglates, kui nad on juba lähedal surmale, on ka väga kallis. Neile inimestele ajutise peavarju, toidu ja esmase meditsiiniabi pakkumine, enne kui nad jõuavad tõsiste terviseprobleemideni, oleks oluliselt odavam praegu toimuvast.

Kui te pöördute piirivalve poole asüüliprotsessi alustamiseks, millal seda tehakse ja millal mitte?

Ei ole mingeid reegleid, see on juhuslik, me ei saa aru, mis muster seal on või kas seal on üldse mingi muster, kuidas piirivalve otsustab. Meil on olnud erinevaid olukordi, on olnud olukordi, kus me arvasime, et see leiab aset, sest tegu oli väikeste lastega ja üks neist oli viidud haiglasse, lõpuks jäi pere metsa. Ja on olnud vastupidi olukordi, kus me arvasime, et asüüliprotsessi ei alustata, sest tegu oli üksnes meestega, aga see siiski algatati. See on juhuslik ja kogu selle õuduse juures, mis siin toimub, on see samuti väga hirmutav osa, et puuduvad protseduurid ja regulatsioonid, on vaid juhuslikud otsused juhuslikelt inimestelt ja sa ei tea, mis juhtub.

Kui mugav teie organisatsioonil on siin töötada, kas teid ka kuidagi taga kiusatakse?

Siiani ei ole ette tulnud midagi tõsist, vaid igapäevased väiksed asjad, nagu regulaarsed politseikontrollid autoga sõites. Mitte midagi olulist. Aga me ei tea, mis juhtub tulevikus, võib-olla nad koguvad mingit infot meie vastu, võib-olla nad valmistavad ette mingeid süüdistusi meie vastu. Me ei tea seda. Praegu me saame tegutseda, kuigi üksnes väljaspool suletud tsooni.

Eriolukord, mis kehtestati septembri alguses on väga tõsine vahend, mida kasutati põhiliselt meie ehk abiorganisatsioonide vastu ja muidugi meedia vastu. Nemad ei saa samuti tsooni siseneda ega kajastada seda, mis seal toimub. See on pretsedenditu. Ajakirjanikke lubatakse sõjatsoonidesse ja tõeliselt ohtlikesse kohtadesse. Siin ohtu ei ole. Oht on muidugi lõksu jäänud inimestele, aga mitte mulle, kohalikele ega abitöötajatele. Ainus põhjus eriolukord kehtestada oli lihtsalt soov mitte näidata, mida piirivalvurid ja sõdurid seal teevad. See on samuti väga hirmutav. Praegu võivad nad seal teha, mida iganes, keegi ei tea seda.

Siseministeerium kinnitas, et kui keegi vajab arstiabi, siis ta saab seda ja keegi ei sure piiril Poola piirivalve tegevuse tõttu. Teie lugu ei kinnita seda.

Oli näiteks olukord, kus piiril oli 11 inimesest koosnev grupp ja kiirabi ütles, et nad kõik on alajahtunud ja vajavad haiglaravi. Pärast veidraid läbirääkimisi meedikute ja piirivalve vahel viidi ainult kaks neist haiglasse, üheksa visati tagasi metsa. Nii et ei, see ei ole tõsi.

Me näeme seda omaenese silmadega, see ei ole midagi, mida me oleme kuskilt kuulnud või keegi rääkis meile, vaid me näeme seda ise. Nad ei saa abi. Siin on praegu tõesti külm ja märg. Niiskus koos madala temperatuuriga on tõesti ohtlik kombinatsioon ja kõik inimesed, kes ei pääse praegu turvalise peavarju alla, on praegu otseselt ohus. Nad ei saa abi riigilt ega piirivalvelt, see jutt on vale algusest peale. Kõik need inimesed, kes ei pääse turvalisse majutusasutusse, ei saa meditsiiniabi, süüa ega juua, on ohus. Nende tervis on ohus ja nende elu on ohus.

Toimetaja: Merili Nael

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: