Richard Overy: miks mäletatakse natsismi paremini kui kommunismi?

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Richard Overy Tallinnas 23. augustil 2018 toimunud konverentsil. Autor/allikas: Eesti Mälu Instituut

Miks mäletatakse Nõukogude ja Natsi-Saksamaa diktatuuri nõnda erinevalt? Kuigi ideoloogia ja ühiskondlikud pürgimused olid neil kahel süsteemil erinevad, oli neil siiski ka palju ühiseid omadusi, kirjutab Richard Overy. Artikkel ilmub koostöös Eesti Mälu Instituudi portaaliga CommunistCrimes ("Kommunismikuriteod").

2009. aastal võttis Euroopa Parlament vastu deklaratsiooni, millega kuulutas 23. augusti üleeuroopaliseks totalitarismi ohvrite mälestamise päevaks. Kuupäeva valik oli taotluslik: 23. augustil 1939. aastal sõlmisid Adolf Hitleri Saksamaa ja Jossif Stalini Nõukogude Liit mittekallaletungilepingu, mille lisaprotokollidega jagasid diktaatorid Ida-Euroopa omavahel mõjusfäärideks.

Venemaa valitsus oli nimetatud kuupäeva vastu, sest see näis viitavat kahe režiimi sarnasusele territooriumide ülevõtmisel ja annekteeritud riikide rahvaste allutamisel räigele autoritaarsele korrale. Kuupäev oligi meelega valitud, kuna pidi osutama sellele, et Saksamaa ja Nõukogude Liidu totalitaarsed režiimid olid vastutavad piirkonna rahvaste kannatuste eest aastatel 1939-1989; neist esimene kuue või seitsme aasta jooksul ning teine enam kui nelja aastakümne vältel.

Venemaa vastuseisuga valitud kuupäevale sai alguse siiani kestev kampaania, millega püütakse näidata, et Nõukogude Liidu interventsioon Ida-Euroopas ei olnud kuidagi võrreldav Saksamaa omaga.

Ka president Vladimir Putin on liitunud katsetega päästa Nõukogude Liidu mainet. Tema artikkel konservatiivses USA ajakirjas The National Interest on leidnud laialdast vastukaja. Artiklis väidab Putin, et Nõukogude Liidu ja Saksamaa vaheline pakt oli Stalinile peale sunnitud brittide, prantslaste ja poolakate ebausaldusväärsuse tõttu, sest nood ei soostunud Nõukogude Liiduga sõjalist lepet sõlmima.

Pakti salaprotokolle esitati aga hoopis teises valguses. Putin väitis, et Balti riigid liitusid Nõukogude Liiduga vabatahtlikult, Ida-Poola okupeerimine ja annekteerimine tähendas tegelikult Poola tööliste ja talupoegade vabastamist maaomanike ja kapitalistide ikke alt. Venemaa praeguse seisukoha järgi olid sõja puhkemises süüdi Poola ja lääneliitlased, mitte Saksamaa, mille juht oli tegelikult vastutav Poola hävitamise eest.

Tänapäeva Venemaal on ohtlik avalikult rääkida nõukogude perioodi küüditamistest, süstemaatilistest inimõiguste rikkumistest, rahvuslaste ja haritlaste mõrvadest aastatel 1939-1940 okupeeritud ja 1944-1945 uuesti okupeeritud piirkondades. Putin avaldas isegi arvamust, et Nõukogude Liidu ekspansionistlikud aktsioonid päästsid piirkonna juudid Hitleri käest, unustades seejuures mainimata juudiusuliste süstemaatilise tagakiusamise ja umbes 25 000 juudi laagritesse saatmise Nõukogude Liidus.

Venemaa avalikkuses toimub ajaloo moonutamine. Nõukogude Liitu esitatakse positiivse jõuna, mis vastandub Kolmanda Reichi jõhkrale imperialismile.

Saksamaal ei oleks viimase 75 aasta jooksul midagi sarnast saanud juhtuda. Mälestus Hitleri diktatuuri karmist reaalsusest oli tugevasti sööbinud mõlema sõjajärgse Saksamaa kultuuri ja poliitikasse ning eriti tuntav oli see taasühinenud Saksamaal pärast 1990. aastat.

Mida rohkem saadakse teada režiimi kuritegudest, seda tugevam on avalik vastuseis kõigele sellele, mida kujutas endast Kolmas Reich. 23. augusti pakti sõlmimist ei põhjendata mingil muul moel, kui vaid küünilise katsena isoleerida Poolat selleks, et Saksa väed saaksid selle üle võtta.

Saksamaa ajaloolise mälu keskmes on totalitarismi ohvrite omaksvõtt. Väikesearvulise neonatside seltskonna arvamuse varjutavad täielikult suure enamuse tõekspidamised; ning üldiselt on võetud omaks lääne suhtumine Hitleri võimuloleku aastatele. Tänapäeva Saksamaa on püüdnud kuidagi toime tulla häbiväärse minevikuga, tunnistades avalikult totalitarismi kuritegusid, ja nüüd ka endise Ida-Saksamaa diktatuuri toimepandut. Saksamaa vaatab oma lähimineviku ajaloole kaine ja realistliku pilguga.

Miks mäletatakse aga Nõukogude ja Saksamaa diktatuuri nõnda erinevalt? Kuigi ideoloogia ja ühiskondlikud pürgimused olid neil kahel süsteemil erinevad, oli neil siiski ka palju ühiseid omadusi.

Põhjusi on kolm: esiteks oli Nõukogude Liit 1945. aastal võitjariikide hulgas, teiseks oli kummagi režiimi ideoloogiline kõnepruuk täiesti erinev ning kolmandaks on lääne ajaloonägemus kindlalt keskendunud Kolmanda Reichi tegevusele ega ole sugugi huvitatud paralleelsest loost Nõukogude Liidu kohta.

Nõukogude Liidu võit Hitleri Saksamaa üle on ilmselgelt mõjutanud viisi, kuidas neid kahte režiimi mäletatakse. Venemaad nörritab endiselt ettekujutus, nagu poleks Lääs kunagi täielikult omaks võtnud seisukohta, et Saksamaa lüüasaamisel oli põhiroll Nõukogude Liidul. Sellest ongi saanud Vene avaliku ajaloonägemise peamine element, samal ajal kui Saksamaa peab selleks natsismi hukkamõistmist.

Nõukogude väed tõid tohutuid ohvreid liitlaste võidu nimel ja selliselt nähakse nende panust sõjategevusse. Ning ükski Venemaa liider pole huvitatud näitama üles kahetsust nõukogude süsteemi kuritarvituste üle, sest see õõnestaks oluliselt vene rahvuslikku identiteeti.

Putini valitsemise ajal on iga-aastasest 9. mai paraadist saanud tseremoonia, millega kinnistada rahva mällu Nõukogude vägede ja kogu nõukogude süsteemi positiivset rolli Teises maailmasõjas. Lääneliitlastelgi polnud sõja ajal mingit huvi osutada oma Nõukogude liitlase totalitaarsele režiimile ning see suhtumine jätkus ka sõjajärgsetel aastatel.

Londoni Kuningliku Sõjamuuseumi territooriumil avati 1999. aastal mälestusmärk Teises maailmasõjas hukkunud nõukogude inimestele. Igal aastal tähistatakse seal võidupüha ja meenutatakse nõukogude rahva panust võidu saavutamisel.

Teine põhjus tuleneb kahe süsteemi vahelisest ilmselgest ideoloogilisest lõhest, mis oli tollal ja on senini avalikku diskursusesse kätketud. Hitleri Saksamaa eesmärgiks oli luua saksa rahva hüvanguks ja saksa rahva võimu all olev impeerium Euraasias, see pidi saavutatama allutatud ja sõltlasrahvaste arvelt ning olema "puhastatud juutidest".

Taolised kitsalt etnotsentristlikud ideaalid ei leidnud teiste rahvaste toetust, kuid ega see polnudki eesmärk. Sellele vastandus nii Stalini kui ka temale järgnenud Nõukogude Liidu juhtide universalistlik ideoloogia, millega lubati "vabastamist" mitte ainult Saksa okupatsioonist sõja ajal, vaid ka sotsiaalsest ja majanduslikust rõhumisest, lääne imperialismist ja sõdadest.

Niisugused üldised lubadused aitavad ka mõista, miks oli neil ideedel läänes nõnda palju toetajaid ja eestkõnelejaid. Nad soovisid uskuda, et kommunistide püüdlused olid tõepoolest kõigi hüvanguks mõeldud ning et nende jutud rahust ja sotsiaalsest progressist olid päriselt tõsi. Seevastu natsionaalsotsialistide aatekaaslasi oli läänes väga vähe.

Kuigi tõde nõukogude totalitaarse süsteemi kuritegude kohta on teada olnud juba aastakümneid, mäletatakse ikkagi neid kahte režiimi selliselt, et Nõukogude Liit tähistas üldiselt progressi, mille saavutamist Kolmanda Reichi reaktsionäärid takistasid. Arusaadavalt ei soovita laskuda taolisse relativismi, et hakata võrdlema Hitleri diktatuuri kuritegusid nõukogude süsteemi omadega. Peale selle võib praegusel Venemaal igasugune selline katse tuua kaasa süüdistuse ajaloo võltsimises.

Saksamaa avalikkuses pole tehtud eriti palju katseid nende kahe režiimi kuritegusid võrrelda, sest selline tegevus võiks seada kahtluse alla sakslaste "kollektiivse süü" kompleksi. Kui 1970. aastatel pakkus Saksa politoloog Ernst Nolte välja idee, et natsism on mingis mõttes nõukogude kommunismi peegelpilt, põhjustas ta sellega suure pahameeletormi ning siiamaani ei olda Saksamaal sellise lähenemisega nõus.

Väljaspool Venemaad ei taheta Gulagi vanglaid kutsuda nimega "kontsentratsioonilaager", kuigi just nendega oli tegu. Sõna "kurjategija" kasutatakse Hitleri režiimi kuritegude toimepanijate kohta, kuid üldjuhul mitte Nõukogude Liidus laagreid valvanud miilitsa- ja julgeolekujõudude kohta, vaatamata sellele, et nad piinasid vange, hukkasid "rahvavaenlasi" ja mõrvasid oma ohvreid.

Kolmandaks põhjuseks on väga erinev viis, kuidas lääne kultuuris nähakse neid kahte totalitaarset süsteemi. Läänes peetakse esmajoones meeles Hitleri ja natside tegusid. ÜRO peaassamblee 2005. aasta novembrikuise resolutsiooniga otsustati 27. jaanuari tähistada holokausti mälestuspäevana. Sestsaadik on hakatud holokausti mälestamiseks korraldama mitmesuguseid üritusi, hariduslikke programme ja looma mälestusmärke. Isegi Moskvas on nüüd Juudi Muuseum ja Sallivuse Keskus.

Totalitarismi mitte kunagi kogenud Suurbritannias ja Ameerika Ühendriikides on holokaust rahva mällu sööbinud. Suuremale osale koolilastest jutustatakse juutide suhtes toime pandud genotsiidist, jättes vahel ülejäänud natside tagakiusamise ohvrid ka mainimata.

Hitlerist lähtunud kurjust peetakse universaalse kurjuse etaloniks. Rohkem kui kunagi varem teadvustab avalikkus Saksa totalitarismi tähendust. Aga nõukogude diktatuuri suhtes samasugune teadlikkus puudub.

Demokraatlikes lääneriikides puudub 23. augusti tähtpäeval kõlapind. Õpilased, kes teavad kõike gestapo kohta, ei taipa, mida tähendab lühend NKVD, kuna Lääne ajalooteadmises ei mõisteta nõukogude totalitarismi meetodeid. Vaid Ida-Euroopa riikides on teadlikkus sellest kõrge.

2018. aastal avas president Kersti Kaljulaid Tallinnas Maarjamäel kommunismiohvrite memoriaali. Selle seintele on kirjutatud tuhandete nõukogude repressioonide ohvrite nimed, kes hukkusid aastatel 1940-1991. Memoriaali avamisega samal päeval toimus kommunismi- ja natsismiohvrite mälestusele pühendatud konverents.

Memoriaal avati 23. augustil, märkimaks asjaolu, et alates 1940. aastast kannatas Eesti 50 aasta jooksul üht või teist liiki totalitarismi repressioonide all. Siinkandis pole ajaloo mäletamisel mingisugust kaksipidimõistmist.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: