"Välisilm": Suurbritannia ja Prantsusmaa kalatüli on poliitiliselt laetud
Suurbritannia ja Prantsusmaa vahel on nädalaid hoogu kogunud kalandustüli. Brexiti leppe järgi peaksid saama Prantsusmaa kalurid veel mitme aasta vältel jätkata püüki Suurbritannia vetes. London on aga viivitanud lubade väljastamisega, mis viis prantslased jõuliste ähvardusteni. "Välisilm" võttis kahe riigi kalandustüli kokku.
Prantsuse kalur Loic Fontaine on otsustanud oma traaleri maha müüa. Aastaga on kasum vähenenud 60 protsendi võrra. Põhjuseks on Brexit, mille tagajärjel on kalarikas La Manche'i väin jäänud Prantsuse kaluritele kitsaks. Suurbritannia ranniku lähistel tohiks püüda üksnes eriloaga, mida Fontaine'i sõnul võibki ootama jääda.
"Me oleme Suurbritannia vetes kalapüügilitsentsi oodanud üheksa kuud. Me oleme püüdnud vastu pidada, aga nüüd paistab lõpp. Kaotame tööga raha. Nii et ma panin oma paadi müüki ja ootan tehingu vormistamist," rääkis Fontaine.
Suurbritannia ja Euroopa Liidu lahkumisleppe järgi peavad Prantsuse kalurid taotlema litsentsi, et oma traaleritega kuue kuni 12 meremiili kaugusel Suurbritannia rannikust seilata. Litsentsi peaksid saama kalurid, kes on on La Manche'i väinas kala püüdnud vähemalt alates 2017. aastast.
Paberil paistab kõik lihtne, aga London ei kipu lube väljastama. Õhus on kaubandussõda.
Pinged kasvasid oktoobri lõpus kui Prantsuse võimud hoidsid Le Havre'i sadamas kinni Briti kalurite alust ja teatasid, et alates 1. novembrist ei saa Briti traalerid enam Prantsuse sadamates silduda. Ühtlasi lubasid võimud karmistada kontrolli Suurbritanniast saabuvatele kaubavedudele.
Pariis süüdistab Londonit litsentsidega venitamises ja Brexiti leppe rikkumises.
"Asi on tegelikult väga lihtne. Ootame Suurbritannia valitsuselt Brexiti leppest, mida nad neli pikka aastat läbi rääkisid ja allkirjastasid, kinnipidamist. Nii nagu iga rahvusvahelise lepinguga, tuleb järgida iga kokkulepitud punkti, sealhulgas kalapüügilube. Kui sõlmitakse rahvusvaheline lepe, siis see ei ole nagu kolmekäiguline eine, mida saab valikuliselt süüa. See on rahvusvaheline lepe
ja sellest tuleb kinni pidada," rääkis Prantsuse valitsuse pressiesindaja Gabriel Attal.
Suurbritannia välisminister Liz Truss tõrjub Pariisi kriitikat.
"Prantsusmaa on esitanud täiesti vastuvõetamatud ähvardused, ennekõike meie kaluritele, aga ka seoses Kanalisaarte energiavarustusega. Meil on vaja, et nad võtaksid need ähvardused tagasi. Kui nad neid ähvardusi tagasi ei võta, oleme valmis kasutama vaidluste lahendamise mehhanismi EL-iga sõlmitud kaubanduslepingus, et võtta Prantsusmaa vastu kasutusele meetmed. Nad on käitunud ebaõiglaselt. Kalapüügilitsentsid anti välja täielikult kooskõlas meie läbiräägitud kaubanduslepinguga," kommenteeris Truss.
Möödunud nädalal prooviti pingeid maandada kõnelustega Pariisis. Ja kuigi kokkulepete sisu on ebaselge, teatas Prantsusmaa transpordiminister, et London väljastas möödunud nädalal 49 litsentsi, mis lubavad prantslastel vastavalt leppele Briti vetes kalapüüki jätkata. Samas leiab Pariis, et Prantsusmaa kaluritel on õigus veel umbes 200 kalapüügiloale, seega kõnelused jätkuvad.
Kalastamisõigused La Manche'i väinas on olnud kuum teema juba aastakümneid ehk ammu enne Brexitit. Isegi kui kalandussektori majanduslik mõõde on tagasihoidlik, on teema poliitiliselt laetud. Brittide lahkumisel Euroopa Liidust toonitas peaminister Boris Johnson Briti kalurite ainuõigust kalavarudele hoolimata sellest, et lahkumislepe näeb ette ligipääsu ka teistele. Leppe järgi on Ühendkuningriigil pärast 2026. aastat õigus EL-i kalurid täielikult oma vetest välja tõrjuda. Samas võib EL vastata tariifidega Briti kala ekspordile ja keelata Ühendkuningriigi paatidele pääsu EL-i vetele.
Kalasõda oleks lõputu võitlus, millest kaotaksid kõik, leiab prantsuse kalur Gaetan Delsart.
"Loodan siiralt, et inimestel õnnestub rahuneda ja sõlmida kahe riigi kokkulepe, nii inglaste kui ka prantslaste jaoks. Inglise kolleegid peavad eksportima, meie aga vajame kala. Me kõik peame tööd tegema ja teenima elatist, seega peame tingimata leidma kokkuleppe. Isegi valitsuse toetustega ei jää me ellu. Me ei tahagi abi, tahame lihtsalt õigust teha oma tööd nii, nagu seda alati teinud oleme," sõnas ta.
Toimetaja: Merili Nael