Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo kirjutas kommentaaris "Kuidas suhtume psüühikahäirega inimestesse?"¹, et suhtumine psüühilise erivajadusega inimestesse on paranemas, eriti noorte seas. Positiivse suunamuutuse omistab ta erihoolekande deinstitutsionaliseerimisele, mis lihtsustatult tähendab hoolekande liikumist asutusesiseselt kogukonnakesksele lähenemisele.

Riisalo leiab, et eestimaalaste võõristus psüühiliste erivajadustega inimeste suunas on pärand Nõukogude Liidust, kus erivajadustega inimesed olid ühiskonnas peidetud ja asutused, kus nad elasid rajatud põhimõttel, et nende elanikud puutuksid ülejäänud maailmaga võimalikult vähe kokku.

Sotsiaalministeeriumi tellitud uuringu "Suhtumine psüühiliste erivajadusega inimestesse"² esimese järeldusena tuuakse välja vajadus tõsta elanikkonna teadlikkust psüühiliste erivajadustega inimeste osas. Teadlikkus ja selle olulisus on läbiv märksõna kogu uuringutulemuste puhul. Seetõttu vajavad täpsustamist mõned nõukogude perioodi kohta levinud väärteadmised.

Nõukogude "suured kombinaadid" on pärand Eesti Vabariigist, näiteks Võisiku erihooldekodu avati 1925, Erastvere 1926, Imastu 1920 jne. Mõisahooned läbisid enne avamist põhjalikud remondid, järgmised uuenduskuurid leidsid üldiselt aset 1950. ja 1960. aastatel.

Nõukogude perioodil ehitati olemasolevate hooldekodude juurde lisahooneid, näiteks Erastveres 1974 ning rajati ka uusi asutusi, näiteks Sõmera 1976.³ Kuigi periooditi ja hooldekoduti oli hoonestusega erinevaid probleemkohti, on liialdus väita, et tegemist oli räämas kohtadega.

Hooldekodud (kasutati ka nimetusi vanadekodud, invaliididekodud) rajati vanadesse mõisatesse lihtsal põhjusel, need olid vähesed riigi omanduses olevad hooned, mis võimaldasid otstarbekat kasutamist nii hooldekodude, aga ka koolide tarvis.

Baltisakslaste käest riigistatud hooned asusid enamasti looduskaunites kohtades, tõsi suurtest linnadest ja tiheasutusest eemal. Vaevalt keegi arvab, et koolid rajati mõisatesse selleks, et lapsed silma alt ära saada. Miks peaksime sellise meelevaldse järelduse tegema psüühiliste häiretega inimeste kohta?

Uurides nii iseseisvusperioodi kui ka Teise maailmasõja järgset okupatsiooni selgub, et mida aeg edasi, seda enam pöörati asutustes tähelepanu inimeste heaolule ja elutingimuste tõstmisele. Inimeste olmetingimused liikusid eriti pärast Teist maailmasõda hooldekodudes püsivalt kõrgema standardi poole, mis ei tähenda, et toonane (üldistades pea poole sajandi pikkust perioodi) on võrreldav Eesti praeguse elaniku elujärjega. Igat valdkonda tuleb hinnata oma ajastu kontekstis.

Raamatukogud olid olemas kõigis hooldekodudes ja kuigi üldiselt oli tegemist levinud meelelahutusega, siis kõige populaarsem ajaveetmisviis oli kino. Juba 1950. aastatel toimusid kõigis hooldekodudes kinoseansid vähemalt korra kuus, aga mõnedes isegi neli korda kuus. Seda, kui palju tänapäeval hooldekandeteenusel olevad inimesed saavad kinos, teatris, näitusel käia, teavad sotsiaaltöötajad ilmselt paremini.

Poode paarisaja meetri raadiuses toona ei olnud, ent kolme-viie kilomeetri kaugusel külakeskuses oli enamasti ka kauplus. Hooldekodude elanikud aitasid nii abimajandites/kolhoosides kui ka asutusesisestel majapidamistöödel, näiteks köögis või aias.

Populaarne oli korilus. Mälestusi sellest, kuidas hooldekodude elanikud käisid läbi aastakümnete kohalikel inimestel abiks erinevaid töid tegemas, on ilmselt veel paljudel. Kust jookseb piir kaasinimese ja tema potentsiaali rakendamisel, on iga ühiskonnaliikme enda sisemine moraaliküsimus.

Inimesed hooldekodudes elasid oma elu rohkem või vähem läbipõimunult koos kohaliku kogukonnaga, mille ümbruses "kombinaadid" asusid. Kuvand, justkui üritas riik psüühilise erivajadusega inimesi eriti kehvades tingimustes kinni hoida ja ülejäänud maailma eest peita, ei vasta tõele. See ei ole põhjendus sellele, miks on Eesti elanike seas endiselt levinud negatiivsed hoiakud psüühiliste häiretega inimeste suhtes.

Deinstitutsionaliseerimine ei ole Eesti ühiskonnas uus protsess, see on vähemalt korra juba varem toimunud. Võimalik, et seesamune protsess, milles nüüd nähakse lahendusi, on kunagi need samad arusaamad tekitanud.

Lääne ühiskonnas sai kogukonnakeskne lähenemine hoo sisse pärast psühhofarmakoloogilist revolutsiooni 1950.-1960. aastatel. Kuigi protsessi seostatakse tihti psühhiaatriavastase (antipsühhiaatria) liikumisega, sai deinstitutsionaliseerimine võimalikuks tänu uutele psühhiaatrilistele ravimitele. Milles see seisnes?

1950. aastate alguseni oli psüühiliste erivajadustega inimestel võimalus ravi saada, näiteks insuliinkooma ravi, vaid asutusesiseselt, enamasti psühhiaatriahaiglates. Pärast esimese antipsühhootikumi, kloropromasiini, sünteesimist, tekkis abivajajatel võimalus saada ravi tableti abil ja seega väljaspool haiglat.

Samaaegselt lääneriikidega võeti sama ravim aminasiini nime all kasutusele ka Eestis. Kümnendi lõpus ja järgmise alguses oli ravim kättesaadav ja kasutusel enamikes Eesti psühhiaatriahaiglates ja hooldekodudes.

Asutusevälist ravi pidi toetama ka toonane dispanserite süsteem. Esimesed päevaravi pakkuvad asutused loodi Tallinnas ja Tartus 1946. aastal, hiljem lisandusid dispanserid ka teiste psühhiaatriahaiglate lähedusse. Alates 1968. aastast rajati rajoonihaiglate juurde psühhiaatriakabinetid.

Eelpool nimetatu võimaldas rohkem inimesi haiglatest ja hooldekodudest välja kirjutada. Eriti tavapärane oli see skisofreenia diagnoosi puhul.

Oma mõju protsessi kiirendamisel oli kindlasti ka toonaste psühhiaatriahaiglate ja hoolekandeasutuste ülerahvastatusel: eluasemekitsikus ei olnud probleem, millest sotsiaalhoolekanne oleks pääsenud. Inimesi ei soovitud asutuses hoida kauem, kui see oli tarvilik.

Siiski võib Eesti esimest deinstitutsionaliseerimise protsessi pidada enaõnnestunuks, sest suur osa asutusest lahkunud inimestest, sattusid sinna tagasi. Miks?

Tänapäeval on inimesed üldiselt teadlikud, kuidas vältida D-vitamiini defitsiiti, ent sellest hoolimata on eestlaste D-vitamiini puudus kõrge. Kuuskümmend aastat tagasi oli ühiskonna nii-öelda tabletikuur lapsekingades. Ravimid, näiteks vererõhu või rasestumisvastased tabletid, mis on nüüd paljude inimeste elus igapäevane osa, ei olnud toona veel olemaski või olid alles kasutusele võetud. Kasutuskogemus ja teadlikkus puudus.

Teiseks olid toonased ravimid väga tugevate kõrvaltoimetega. Tuues paralleeli praeguse ajaga on Eesti ühiskonnas hulgaliselt inimesi, kes ei ole valmis manustama vaktsiine, sest kardavad võimalikke negatiivseid tagajärgi. Antipsühhootikumide kõrvalmõjud olid sagedased.

Kolmandaks, ravimite defitsiit. Peale aminasiini tulid kasutusele ka mitmed teised ravimid, kuid nende kasutuselevõtu esimestel kümnenditel ei olnud haruldane kättesaamatus. Defitsiit ei ole ka nüüd välistatud.⁴

Ning viimaks inimene ise. Isik, kes kannatab psüühilise häire käes, ei pruugi mitte alati oma häiret haigusena tunnetada, mistõttu institutsioonist lahkudes pääses ta kohustusest ravimit võtta, sest sisemist sundi ei olnud.

Eelmainitud põhjustel algas paljude deinstitutsionaliseeritud inimeste vaimne tervis tagasilangus hetkel, kui ta asutusest välja kirjutati. Need on põhjused, miks deinstitutsionaliseerimisele järgneb läänemaailmas (aga ka Eestis) reinstitutsionaliseerimine. Vahepealse aja elas inimene kogukonnas, mis oli tema vaimse tervise tagasilanguse vahetuks tunnistajaks. Kogukonna mälu on aga pikk.

On arusaadav, et lüngad teadmistes, näiteks hoolekandeajalugu puudutavates, vajavad täitmist, ent need tühimikud on vaja täita uurimustega. Puudulikud minevikuteadmised ei võimalda leida õigeid lahendusi vanade probleemide lahendamiseks. 

Liisa Lail on Tartu Ülikooli doktorant ja uurib erihoolekannet ning psühhiaatriat Nõukogude perioodil. Magistritöö raames uuris ta hoolekannet  sovetiseerimisperioodil ja iseseisvusperioodil.