Laste enesetapud tegid mullu musta rekordi

{{1624241940000 | amCalendar}}
$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
Möödunud aastal oli viimase kümne aasta suurim laste enestappude arv. Autor/allikas: Don Harder/Flickr (CC BY-NC 2.0)

Eesti meditsiini tase on nii hea, et lapsi sureb aasta-aastalt üha vähem. Kuid laste enesetappude näitajalt on Eesti maailma mustas tipus. Mullu vähenes enamik muudest laste surmapõhjustest, ent enesetapud tegid musta rekordi. Spetsialistid sellele ühest põhjuslikku seost raske piiranguteaastaga tõmbama ei tõtta.

Alates 2014. aastast on laste surmad aasta-aastalt vähenenud. Möödunud aastal suri enne täisikka jõudmist 53 last ja noort ehk alla 18-aastast.

Neist 12 suri juba enne sündi või sünnitusel. Kasvajate tõttu suri kümme last. Ent õnnetusjuhtumid, mürgistused ja traumad lõpetasid 22 lapse ja noore elu. Nende seas on ka kümme enesetappu. Muid surmapõhjuseid oli juba vähem ja üksikuid.

Sünnitusabi kvaliteet maailmatasemel

Lapseeas sureb aasta-aastalt üha vähem lapsi ja see räägib eeskätt meditsiini heast olukorrast.

Statistikaameti analüütik Koit Meres ütles, et viimased kuni kümmekond aastat on Eesti näitajad imikusurmade poolest maailma tipus - meie näitajad on kõige paremad. Veel 30 aastat tagasi aga oli Eesti Euroopa riikide viimase veerandi seas. Näitajad paranesid paarikümne aastaga üle kümne korra.

"Räägime täiesti üheselt meie meditsiini eduloost. Mitte ainult imikusurmad, vaid ka surnult sündide osakaal kõigist sündidest on Eesti puhul Euroopa Liidus absoluutselt kõige madalam," ütles Meres, lisades, et teine sama heade näitajatega riik on Island.

"2018-2019 tegid imikusurmade ja surnultsündide suhtarvud jõnksu alla ehk läksid väiksemaks. Nii naiste kui laste suremus sünnitushaiglates andis statistilist märku, et Lõuna-Eesti haiglate sünnitusosakondade sulgemine oli õige tegu. Siis küll armastati rääkida põllul sünnitamisest, aga selle nn põllul sünnitamisega ei kaasnenud imikusurmade ega surnultsündide arvu kasvu, vaid vastupidi, läks jõnks paremuse poole, nii et kolm aastat hiljem saab öelda, et sünnitusosakondade sulgemine oli õige tegu," rääkis Meres.

Meres siiski tunnistas, et ei tea, kas statistiline paranemine tuli just Lõuna-Eesti haiglate arvelt. Tema üksnes näeb, et statistiline pilt paranes 2018. aastast alates tuntavalt.

Valgas suleti sünnitusosakond aga siiski 1. juulist 2018 ja Põlvas alles 31. detsembril 2019, seega algas vastsündinute elulemuse paranemine juba enne, kui sünnitusosakonnad Lõuna-Eestis suleti.

Statistikaameti analüütik Koit Meres tunnistas tagantjärele, et sidus imikusurmade languse statistika Lõuna-Eesti haiglate sünnitusosakondade sulgemisega meelevaldselt. Statistikaamet kinnitas, et tegemist oli kontrollimata oletusega, mis osutus valeks ning analüütik vabandas lugejate ja ERR-i ees meelevaldse oletuse pärast.

Enesetappude poolest maailma tipus

Pisut kasvas mullu siiski üsasiseste surmade arv ning nakkushaigustesse ja kasvajatesse suremine. Vähenes aga näiteks suremus kaasasündinud väärarendite või kopsu- ja närvisüsteemihaiguste tõttu.

Kui muidu räägib laste üha väiksem suremus arstiabi heast käekäigust, siis alaealiste enesetappude poolest on Eesti WHO värske uurimuse kohaselt paraku maailma tipus koos Uus-Meremaa ja Usbekistaniga (arvestatuna 100 000 elaniku kohta). Aasta-aastalt on olukord meie laste vaimse tervisega järjest hullemaks läinud, sest enesetappude arv on olnud tõusuteel.

Uuringusse kaasatud 45 riigi keskmine näitaja on 3,77 suitsiidi 100 000 elaniku kohta, ent Eesti oli maailma tipus juba 2019. aastal, mil näitaja oli 6,7. Paraku möödunud aastal kasvas see näitaja veelgi, sest laste ja noorte enesetappude hulk tegi suure hüppe ülespoole.

Kõik spetsialistid tõdevad, et see number peaks olema null. Paraku aga pole see null olnud ühelgi aastal. Kui aastatel 2010-2013 kõikus see number igal aastal ühe ja viie vahel, siis korraga oli nii 2014. kui ka 2015. aastal juhtumeid seitse. Paar aastat oli pilt jälle pisut parem - kaks-kolm juhtumit aastas -, ent siis kasvas taas. 2018. aastal oli juhtumeid kuus, 2019. aastal neli ning möödunud aastal siis juba kümme kuni 17-aastaste enesetappu (neist noorim vaid 12-aastane), mis on paraku rekord. Kui arvesse võtta kuni 19-aastaseid - just selle eani käivad noored enamasti koolis - oli juhtumeid lausa 15 (aasta varem üheksa).

WHO uuring seostas Eesti kõrget enesetappude määra sotsiaalse olukorra muutusega pärast Nõukogude Liidu lagunemist, sealhulgas kasvanud alkoholitarbimisega.

Statistikaameti analüütik Koit Meres hindas kümne piires kõikumist liiga väikeseks arvuks, et selle pealt üldse mingeid kokkuvõtteid teha annaks. Kuid üht ta ütles, pidades silmas ka täiskasvanute statistikat: "Traumadest ja õnnetustest on enesetapud ja kukkumised Eestis kaks suurimat surmapõhjust, aga meil puudub igasugune riiklik strateegia nendega võitlemiseks. On kampaaniad ja strateegiad tuleõnnetuste, uppumise, mõrvade, autoõnnetuste ennetamiseks, aga kukkumiste ja enesetappude jaoks ei ole."

Otsest seost koroona-aastaga ei ole

Möödunud aastat jääb igas eluvaldkonnas raamistama koroonapandeemia. Eriolukord ja sellest tulenenud muutused ühiskonnas - sotsiaalse läbikäimise ärakadumine, töökaotused, distantsõpe, kodukontorid, hirm ja ebakindlus tuleviku ees - mõjutasid kõiki elualasid, kõiki inimesi moel või teisel. Negatiivsed muutused omakorda aga suurendavad ka inimeste riskikäitumist, teisisõnu, näiteks töökaotus võib soodustada suuremat alkoholitarbimist ja viia perevägivallani. Selle tulemusel kasvas ka lastekodusse sattunud laste hulk, sest kõigis peredes polnud nende kasvukeskkond enam turvaline.

Ühiskondlik ärevus jõudis ka kriisiabiga tegelevate inimesteni, kes hädasolijate kõnesid vastu võtavad.

"Eelmise aasta eriolukorra ajal ja pärast seda oli nähtav muster, kus naised helistasid kriisitelefonile enesetapumõtetega sageli siis, kui olid vägivaldses suhtes ja mehed siis, kui naised olid nad maha jätnud. Üksindus, hirm vägivalla ees ja muu selline foon oli ühiskonnas meie ümber," iseloomustas sotsiaalkindlustusameti ohvriabi ja ennetusteenuste osakonna juht Jako Salla üldist pilti.

"Tõus algas juba üle-eelmise aasta lõpus," hindas Salla noorte enesetappude statistikat.

Salla on teemaga hästi kursis, sest ohvriabi on viimastel aastatel alustanud koostööd politseiga, kes kaasab neid appi, kui kogukonda on tabanud enesetapp. Koostöö saigi alguse juhtumite sagenemisest eeskätt Põhja regioonis.

Ohvriabi ülesanne on teha kiiresti kindlaks puudutatud inimeste ring - pere, sõbrad, koolikaaslased jne -, et ära hoida sama sündmuse kordumist, sest enesetapud kipuvad olema "nakkavad".

"Oleme loonud võimekust koostöös politseiga kohe reageerida, inimestele toeks olla, aidata selgeks teha puudutatud inimeste ring, et juhtumid kulutulena edasi ei läheks," kirjeldas Salla seda töö osa.

Ärevus perekonnas ja ühiskonnas laiemalt mõjutab enim just noori, kes on väga reaktiivse käitumisega.

Ent koroona-aasta süüdistamine rekordilises näitajas oleks liigne lihtsustamine ega annaks õiget pilti. Spetsialistid tunnistavad, et ega üheselt öelda ei saa, mis traagilise rekordi põhjustas, sest enesetapud on liiga komplekssed nähtused selleks, et neile mingi ühe põhjusega seostada.

Samas näitab riigikantselei tellitud mullune uuring, et koroonapiirangud mõjutasid negatiivselt enim just noori, sest neil on suhtlemisvajadus suurim.

Noorte enesetappe iseloomustab isiklikkus - pika sündmuste ahela on käivitanud enamasti mingid isiklikus elus toimunud sündmused, mis aja jooksul on eskaleerunud. Halb läbisaamine vanematega, koolikius, tüli sõbraga, lahkuminek kallimast, sõltuvusprobleemid, lapseeas kogetud vaimne, füüsiline või seksuaalne vägivald. Isolatsioon sõpradest või koolist, kes ehk muidu võinuks kuhjuvaid probleeme õigeaegselt märgata ja abi otsida, võisid aga olukorda süvendada.

Väljaravimata ja pikalt vindunud depressioon on peamiseks põhjuseks, miks teismelised elust lahkuvad. Küll aga seda käivitavad või sellega kaasnevad tegurid erinevad ja sageli ka kuhjuvad.

"Suitsiid on protsess. Väga harva on võimalik tuua välja üks ja kindel põhjus, sageli on tegu mitmete tegurite koosmõjuna, noorte puhul tuleb juurde ka mingi osa impulsiivsust," ütles sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna projektijuht Käthlin Mikiver.

Just tema õlul seisab laste ja noorte enesetappude ja vaimse tervise probleemidega tegelemine ministeeriumi tasandil. Kuigi juhtumeid on aastas kümmekond, tunnistas Mikiver, et ministeeriumil väga head ülevaadet nende juhtumite põhjustest ei ole. Ent soov on seda teadmist parandada, et ennetustegevus ja abi pakkumine edaspidi tõhusam oleks.

Mikiver möönis, et eriolukorra sunnitud eraldatus võis lisarusutust tekitada, sest süvendasid üksildustunnet. Noor, kes kõige meeleheitlikuma sammu ette võtab, tunneb hingelist üksildust ja meeleheidet: et keegi ei vaja teda, et keegi ei hooli ega armasta teda.

"Kui ma jään üksi nende tunnetega sel hetkel, siis võib hakata mõjutama see, mis toimus kevadel, kui oli karantiiniaeg. Sõnumid, et ei tohigi sõpradega kokku saada, võisid tekitada suuremat üksildustunnet," arutles Mikiver. "Suitsiidi riskiteguriteks on ka negatiivsed läbielamised. Kui on juhtunud midagi traagilist, mingi äkiline negatiivne sündmus, näiteks vanemate lahutus, lähedase surm, tüli sõpradega, siis see võib olla sündmus, mis paneb tundma, et kogu mu maailm on kokku varisenud ja tekitada tunnet, et ma olen koormaks oma vanematele või lähedastele. Kõik see kokku võibki viia selleni, et noor ei näe enam väljapääsu, tajutakse, et enesetapp on vastus probleemidele, sest ei suudeta üksi oma mõtetes näha enam muid lahendusi."

Tallinna Lastehaigla vaimse tervise keskuse juht, lastepsühhiaater Anne Kleinberg ütles, et noored on viimastel aastatel üha enam iseendaga hädas. Kuid koroona-aastat ka tema sõnul selles otseseks süüdlaseks pidada ei saa.

"Noorte seisund on halvenenud, nende jaoks on koroona-aasta kõige raskem olnud. Lapsed jäid meie ühiskonnas enim hätta. Nii et pandeemia-aasta oli väike tõuge juba hädas olevate inimeste puhul, aga otseste seoste väljatoomine koroona-aastaga oleks fantaseerimine," ütles Kleinberg.

PPA Põhja prefektuuri seksuaalkuritegude ja lastekaitse grupi juht Reimo Raivet puutub kokku kõigi alaealiste enesetappudega Põhja-Eestis. Tema samuti ei julge seost suurema enesetapujuhtumite arvu ja koroona-aasta vahel kinnitada.

"Kahjuks enesetappude puhul jääb lõplik ja ilmselge põhjus üheselt selgitamata. Võime hiljem oletada või vaadata mingeid asjaolusid, aga väga mitmel juhul oli ka eelnev ennastkahjustav tegevus juba. Kas koroonakontekst andis omakorda tõuke, on keeruline tagantjärele öelda," ütles Raivet.

Juhtumeid ühendava asjaoluna toob Raivet esile laste ja noorte tähelepanuvajaduse.

"See on enesetappude põhjus kogu aeg olnud, mitte mingi uus trend. Lapsed saavad vähe tähelepanu, lastega tegeleme täiskasvanutena nii vähe kui hädavajalik ja mitte rohkem, aga me peame sellega tegelema ja oma lastega suhtlema, nii palju, kui neil on vaja," toonitas Raivet, lisades, et koroona-aasta isolatsioon, mis pärssis sõprade-koolikaaslastega suhtlemist, tekitas lastes veelgi teravama vajaduse usalduslikeks suheteks, ärakuulamiseks.

Abivajaduse märkamine võis jääda puudulikuks või liiga hiliseks, kui noored kooli ja kaaslaste vaateväljast ära olid. Enesega puntras noored ei osalenud ka kaugõppel, õpetajatel oli keeruline nendega kontakti saada. Alati pole ka perekonnast koolile head partnerit, kui probleemid just kodust võrsunud ongi. Klassijuhataja käed aga jäävad keerukamate juhtumite korral kiiresti abi andmisel lühikeseks, teab Salla ohvriabi töömaalt.

Reimo Raivet tõi esile, et lastepsühhiaatrite kättesaadavus on puudulik. "Sellega on vaja tegelda, et vajajad saaksid võimalikult kiiresti võimalikult head abi. Sageli pole aega pikas järjekorras oodata," põhjendas ta.

Ka noorte suitsiidikaitseid on olnud tänavu esimestel kuudel mitu korda rohkem kui enne pandeemia-aastat. Mulluseid katsetusi ei jõutud lastehaigla psühhiaatriakliinikus kokkugi arvestada.

"Selle aasta algus ületas juba kahe kuuga üle-eelmise aasta numbrid. Eelmisel aastal ei jõudnud me midagi kokku lugeda, kohanesime ja tegime tööd," ütles Kleinberg. "Tasapisi noorukite suitsidaalsus ja sutsiidikäitumine kasvab."

Kui laps endale või teistele juba ohtlikuks muutub ning ta vabatahtlikule ravile ei allu, võidakse ta kohtu otsusel kinnisesse lasteasutusse suunata. Sinna jõuavad noored, kel enamasti põimuvad mitmed probleemid: depressioon, alkoholi- või narkoprobleemid, vägivaldusus. Lausa kolmandik neist suunatakse kinnisesse lasteasutusse edasi lastekodudest ehk asenduskodudest.

Laste enesetapud kui ühiskonna peegel

Üks indikaator, et noorte vaimse tervisega on lood halvad, on ka asjaolu, et laste arv, keda kohalikud omavalitsused on soovinud kodudest ära võtta ja kinnisesse asutusse saata, on nii sel kui eelmisel aastal oluliselt kasvanud, nimetas Salla.

"See on üks märk sellest, et me kas jõuame nendeni liiga hilja või et neid ongi rohkem. Nende lastega ei tulda kodus või kogukonnas enam toime senisel viisil, need probleemid eskaleeruvad. Kohalikes omavalitsustes on nõudlus selle teenuse järele üha teravam, abivajadus on senisest palju suurem," ütles Salla.

Ka noortele psühholoogilist nõustamist pakkuva peaasi.ee koormus on kasvanud - noored vajavad abi senisest enam ning tegemist on neile kõige kättesaadavama abiga, mida nad teavad. Samuti on kasvanud Lasteabi poole pöördumiste hulk.

Lapsi, kes musta statistikasse jõuavad, on väga erinevaid. Mõned neist on olnud pikalt riigi või omavalitsuse vaateväljas kas lastekaitse või psühhiaatrite näol.

"Lapsed, kelle puhul on olnud varasemas elus traumad, vanemate suhted on sassis, on vägivald – need oluliselt suurendavad seda riski," selgitas Jako Salla. "On ka peresid, kus vanemad on olnud toetavad, on püüdnud abi otsida ja abi on ka leitud, aga ju see siis alati pole olnud piisav või on muid asjaolusid seal. Variatiivsus on väga suur, aga risk nende perede puhul, kus asjad ei ole korras ja noorte muresid ei võeta tõsiselt, on kindlasti suurem."

Ent on ka neid, kellest süsteem pole varem midagi teadnud.

"Vahel on just kodune olukord selleni sinna viinud: lapsed on palunud abi, et tahavad minna psühholoogi juurde, vajavad abi, aga vanemate arusaamad on olnud teistsugused, pole osatud probleemi piisavalt tõsiseks pidada. Liialt kergelt eeldatakse, et küllap on lapsega tegelikult okei ja väike stress on okei," ütles Salla.

"Võib-olla peaks ka koolis rohkem õpetama lastele oma tundeid tundma ja neist paremini aru saama. Matemaatikat on kindlasti vaja õppida, aga vahel peame õppima ka iseennast tundma, miks me nii või naa tunneme, miks end halvasti tunneme," arutles Reimo Raivet PPA-st.

Käthlin Mikiver sotsiaalministeeriumist leiab samuti, et noortele tuleb õpetada vaimset toimetulekut iseendaga. "Tuleb saavutada säilenõtkus, et oskaksime keeruliste olukordadega toime tulla. Noorte puhul on hästi oluline, et oleksid olemas oskused keeruliste oludega toime tulla, suhtekonflikte lahendada," ütles ta. "Olulisim on seejuures pere – toetav vanemlus; positiivne vanema-lapse suhe on väga oluline."

Mikiver tõi esile, et kui halvad peresuhted, vanemate probleemid on noori kahjustava mõjuga, siis on ka vastupidi - head vanematevahelised suhted on seotud laste madalama depressioonitasemega ehk need pakuvad lastele turvavõrku.

"Igal lapsel peaks olema üks inimene, üks täiskasvanu, kelle poole ta võib iga kell pöörduda," ütles Mikiver.

Raivet toonitas, et peab ka ühiskonnana arenema, enne statistikat tagasi ei pööra.

Paraku liigub ka tänavuse aasta statistika üsna mulluse mustris - esialgsetel andmetel on tänavu võtnud endalt elu juba neli last.

"Kui ühiskonnas on valupunktid, siis need avalduvad esmalt laste kaudu. Lapsed on ühiskonna peegel. Kui nad on õnnelikud, annavad nad seda õnnetunnet ka järgmisele põlvkonnale edasi. Neid aga pole õpetatud ise õnnelik olema ja seda edasi andma. Peame oma lapsi õpetama endaga paremini toime tulema, et minapilt oleks tugevam ja eneseteadvus parem," märkis Raivet.

Seetõttu nimetas Raivet oluliseks, et lapsevanemad rohkem peeglisse vaataksid: "Lapsevanematena vahel kurjustame nendega ilmaasjata, aga iga elusündmuse puhul peab laps teadma, et tal on olemas toetav lapsevanem kõrval."

Eluoskuste õpe koolist kaasa

Riigil on valmimas suitsiidide ennetuskava, mis näeb muu hulgas ette, et lapsed saaksid aineprogrammi põimitult koolist kaasa ka iseendaga hakkama saamise oskused ehk nn eluoskused.

Praegu kaardistatakse, millest ennetuses ja abiandmises vajaka on.

"Et märkamine oleks sujuvam, et neid toetataks süsteemi sattununa edasi, et abi oleks järjepidev, et nad ei jääks üksi," loetles Mikiver ennetuskava eesmärke.

Üksiti peaks paranema riigi ülevaade juhtumitest, mida ära hoida ei õnnestunud.

"Et need mitte ei jääks numbriks, vaid näeks ka sinna taha. Oluline on, et saaksime teada, mis seal taga on. Lastekaitsetöötajal või politseil, kes juhtumile reageerib, on info olemas, aga me peame vaatama, mida teha, et andmed organisatsioonide vahel paremini liiguksid," sõnastas Mikiver.

Miks siis need andmed seni pole liikunud, kui juhtumeid ometi kahe käe sõrmedel üles saab lugeda?

"Ei oska veel öelda, kus see barjäär on, aga varem pole lihtsalt nii palju tähelepanu sellele pööratud, et need andmed liiguksid," põhjendas Mikiver.

Suitsiidiennetuse tegevuskava esimene versioon peaks valmima järgmise aasta jaanuariks. Umbes aasta pärast võiks see lõplikuna valmis olla, avaldas Mikiver lootust.

Toimetaja: Merilin Pärli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: