Tõnis Saarts: kuidas rahvuskonservatiividest said liberaaldemokraadid

Foto: Priit Mürk/ERR

EKRE juhtide väljaütlemiste järgi on neist saanud tõelised liberaaldemokraadid. Mittevaktsineerituile seatud piiranguid tembeldatakse õigusriigiga sobimatuteks. Valitsust süüdistatakse teerullipoliitikas ning lootused pannakse sõltumatutele kohtutele. Samal ajal pole EKRE käitumises midagi üllatavat, leiab Tõnis Saarts Vikerraadio päevakommentaaris.

Paljusid võis üllatada, et EKRE on nii üheselt asunud vaktsiinivastaste või vaktsineerimisvabaduse toetajate leeri. Erakonna juhid andsid ise valitsuses olles teisi sõnumeid, toetades üsna karme lock-down meetmeid ja osalesid ka ise esimeste vaktsiinipartiide hankimises.

Niisiis on rahvuskonservatiividest ja liberaalse demokraatia vastustajatest üleöö saanud liberaalse demokraatia ja sellega kaasnevate vabaduste suurimad toetajad. Kuidas siis nii?

Tegelikult pole EKRE muundumises midagi seletamatut: vaktsiinivastasus mahub suurepäraselt nende varasema rahvast ja eliiti vastandava populistliku narratiivi; EKRE sõsarparteid Euroopas ning nende toetajad pooldavadki liberaalse demokraatia põhimõtteid vastavalt olupoliitikale ning lõpuks polnudki EKRE juhtidel Eesti oludes palju teisi taktikalisi valikuvõimalusi.

Kõigepealt, mis ikkagi on see liberaalne demokraatia? Antud termin on olnud viimasel ajal ülemüstifeeritud, tähendades paljudele moraalset kõikelubatavust, piiramatuid vähemuste õigusi, kohustust seadustada samasooliste abielud, jne.

Tegelikult on liberaalse demokraatia alustaladeks kolm peamist põhimõtet, mis tavakodanikele vaevalt kuigi äärmuslikud paistavad.

Esiteks, õigusriiklus – kõik on seaduse ees võrdsed ja valitsemine lähtub põhiseaduslikest alustest. Viimast ka siis, kui rahva arvamus võib olla mingites küsimustes hetkel teistsugune.

Teiseks, võimude lahusus – täidesaatev võim, kohtuvõim ja seadusandlik võim on lahutatud ja kontrollivad üksteist. Teisisõnu, ei ole nii, et valimistel kaaluka mandaadi saanud valitsus võib endale "rahva võimu" kehtestamise sildi all allutada kohtud.

Kolmandaks, universaalne kodakondsus – kodanike põhiõigused ei sõltu nende rassist, rahvusest, soost, seksuaalsest sättumusest jne. Lahtiseletatuna: etniliste ja seksuaalvähemuste õigusi ning vabadusi ei saa enamuse tahtest (näiteks referendumiotsusega) või valitsuse otsustest lähtudes niisama lihtsalt piirata.

Kui vaadata EKRE juhtide väljaütlemisi uues olukorras, siis neist on saanud tõelised liberaaldemokraadid. Mittevaktsineerituile seatud piiranguid tembeldatakse õigusriigiga sobimatuteks. Valitsust süüdistatakse teerullipoliitikas riigikogus ning lootused pannakse pigem sõltumatutele kohtutele.

EKRE defineerib usinasti ümber kodanikuõiguste piire, püüdes võrdse kohtlemise printsiipe siduda ka vaktsineerimisstaatusega. Meenutagem, kuidas partei ise valitsuses olles neisse kolme eelpool nimetatud liberaaldemokraatia põhimõttesse suhtus. Küsimärke tekkis kindlasti rohkem kui ühel korral.

Samal ajal pole EKRE käitumises midagi üllatavat. Hiljuti avaldas tuntud Hollandi populismiuurija Wouter van der Burg, ühes oma kolleegidega, uurimuse teadusajakirjas Journal of Democracy. Nad näitavad üleeuroopalistele küsitlusandmetele toetudes, et parempopulistlike parteide toetajad ongi liberaalse demokraatia põhimõtete osas soosivad, kui nende lemmikerakond on opositsioonis. Samas, kui erakond ise on võimul, hoolitakse liberaalsest demokraatiast üsna vähe.

Eeltoodu valguses näib EKRE juhtide käitumine väga loogiline ja nende toetajate ootustele vastav.

Parempopulismist kõnelev teaduskirjandus väidab ka, et EKRE tüüpi erakonnad kõnelevad vabadustest ja õigustest küll palju, kuid paigutavad need just endale sobivasse konteksti. Enamasti kõneldakse sellest, kuidas hoolimatu ja kuri eliit tahab kitsendada "rahva" õigusi, aga rahvuskonservatiivsed parteid astuvad "rahva" kaitseks välja.

EKRE uus narratiiv, millega nad vastandavad omavahel "kodanikevaenulikku valitsust" ja "oma peaga mõtlevaid vabu kodanikke", on lihtsalt nende vana eliidivastane retoorika uues kuues. Lihtsalt "eliidi" eest on võetud ära epiteet "liberaalne" ja rahva piire on laiendatud. See hõlmab nüüd laiemaid ühiskonnarühmi kui ainult "konservatiivselt mõtlevad etnilised eestlased".

Ja lõpetuseks, mõtelgem ka sellele, et kui Varro Vooglaid hakkas Vabaduse väljakul suurmeeleavaldust organiseerima, siis kas Helmetel jäi üldse taktikalises mõttes valikut? Lasta Vooglaiul muutuda vaktsineerimisvastaste käilakujuks ja ise pildilt taanduda? Tuligi teha kiire valik, isegi kui selle hinnaks oli võimalikust uuest valitsusliidust kindel kõrvalejäämine ja toetuse kasvu peatumine.

EKRE käitumine näitab, et nende jaoks pole liberaalne demokraatia ja selle alusprintsiibid tegelikult olulised. Kui olupoliitiliselt on parajasti vaja õigusriiki, kodanikuvabadusi ja võimude lahusust toetada, siis toetame. Kui oleme ise võimul, siis vajadusel eirame. See muudab EKRE fundamentaalselt erinevaks teistest parlamendiparteidest. Aga kas ikka muudab?


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: