Tõnis Saarts: polariseerumise süvenemise aasta

Foto: Priit Mürk/ERR

Võttes kokku poliitika aastat 2021, siis punase joonena läbib seda üks ärevust tekitav tendents: polariseerumise süvenemine. Olgu selleks siis aasta alguses kirgi kütnud abielureferendum, sügisel hoogu kogunud vaktsineerimisvastasus või praegune rohepööret vastustav retoorika, leiab Tõnis Saarts Vikerraadio päevakommentaaris.

Laias laastus on vastandusteljed üsna selgelt välja joonistunud: ühel poolel rahvuslikult ja konservatiivselt meelestatud valijaskond, kes suhtub suure kahtlusega kõigesse, millel on kasvõi kaudselt globaliseerumise või Euroopa Liidu mõjude silt juures; teisalt aga liberaalsed kodanikud, kelle jaoks on Eesti maailmale avatus, ühiskondlik sallivus ja kirjusus väärtused, mida kaitsta.

Sel aastal tõusetunud uued konfliktiteemad sobituvad sellesse mustrisse võrdlemisi hästi: kui sa ikkagi põhimõtteliselt ei usalda praegust liberaalse eliidi kontrollitud valitsust ja suhtud suure skepsisega globaalsetesse ravimifirmadesse, siis pole sul just raske end vaktsiinivastasuses veenda.

Niisamuti, kui sa oled Euroopa Liidu vastu ja ka kliimakatastroofist rääkivad vasakaktivistid äratavad sinus kõike muud kui usaldust, siis pole sul end raske uskuma panna, et rohepööre ongi "rahva" huvide vastu, isegi kui sa samal ajal armastad kliimamuutusest ohustatud Eesti metsi oma liigirikkuses.

Kas kasvav polariseerumine võiks ohustada ka Eesti demokraatiat? Polariseerumise suhestatus demokraatiaga on tegelikult mitmetahulisem, kui me aimame.

Null-polariseerumine on demokraatiale nimelt sama ohtlik kui väga kõrge polariseerituse määr. Täpsemalt, kui ühiskonnas pole ühtegi olulist poliitilise võitluse teemat, mille osas piike murda ja valitseb üleüldine konsensus ja kaasanoogutamine, siis tegelikult kaotab demokraatia ja erakondlik poliitika oma mõtte. Inimesed hakkavad poliitikast võõranduma, sest valimistel polegi enam midagi olulist kaalul. Varem või hiljem hakkab sellisel juhul keegi kasvõi kunstlikult uusi vastandusi looma, mis fungi poliitikasse tagasi tooksid.

Eestis jõudsime kirjeldatud seisu kusagil aastal 2015, kui Reformierakond tahtis valimiste põhiteemaks teha küsimust, kas langetada sotsiaalmaksu pool protsenti või ei. Meenutagem, et just sel hetkel hakkas esile tõusma EKRE, mis defineeris Eesti poliitika baasvastandused peagi põhjalikult ümber.

Mis aga juhtub siis kui polariseerumine kasvab liiga suureks?

Tuntud Belgia poliitikafilosoof Chantal Mouffe, kes samuti leiab, et demokraatliku poliitika südameks pole mitte konsensuseotsingud, vaid konfliktid, määratleb kahte tüüpi poliitilisi vastandusi. Esiteks agonistlik poliitika, kus opositsioonijõude peetakse oma "vastasteks". Kuigi nendega ollakse paljudes võtmeküsimustes erimeelel, siis ometi jagatakse demokraatlikke baasväärtusi ning tunnustatakse üksteise õigust olemas olla ja vabalt oma seisukohti väljendada.

Hoopis teistsuguse iseloomuga on aga antagonistlik poliitika. Seal käsitletakse oponente, mitte vastastena, vaid "vaenlastena". Vaenlane tuleb vaikima sundida ja maha suruda nii, et ta enam ei tõuse.

On äraütlematagi selge, et kui mõõdukam agonistlik poliitika peakski olema demokraatia südameks, siis antagonism on demokraatiale ohtlik. Vaadates viimasel aastal just EKRE liidrite väljaütlemisi, on näha, et nad näevadki oma oponente, mitte kui "vastaseid" demokraatlikus mängus, vaid kui "vaenlasi", kelle elu tuleks võimalikult keeruliseks teha, juhul kui EKRE peaks taas võimule saama.

Tõe huvides olgu öeldud, et vastaspool ei jää palju võlgu: osa neist peab EKREt poliitiliseks jõuks, mille tegevus tuleks üldse ära keelata.

Yale'i ülikooli professor Milan Svolik avab ühes oma teadusartiklis mehhanismi, kuidas polariseerumine võib demokraatiat ohustada.

Asi pole selles, et Trumpi, Orbani, Kaczynski, jt. poolehoidjad toetavad autoritarismi. Ei, nad on pigem demokraadid, kuid kui polariseerumine muutub liiga teravaks, siis tekib inimesel valik: kas ta toetab oma lemmikpartei liini edasi, isegi kui tolle liidrid kipuvad demokraatia ja sõnavabaduse printsiipe jalge alla tallama, või astub neile vastu, aidates nii vastased, tegelikult nüüd juba "vaenlased", võimule. Enamus valijatest eelistab ülima polariseerituse olukorras parteilist lojaalsust demokraatia kaitsmisele.

Pannes eelnev Eesti konteksti, siis EKRE toetajad andestaksid kergekäeliselt Helmetele, kui viimased võimul olles demokraatlikke õigusi ja sõnavabadust kitsendama asuksid, sest nende meelest tuleks iga hinna eest takistada Reformierakonnal taas võimule tulemast. Samasugune hoiak võib tekkida ka Reformierakonna toetajatel EKRE osas.

Polariseerumine pole Eestis veel õnneks sellisesse faasi jõudnud, et eespool kirjeldatud demokraatiat murendav mehhanism oleks tööle hakanud. Polariseerumise süvenemise puhul aga pole garantiid, et seda ei juhtuks.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: