Koos Eesti silmapaistva tõusuga üleilmses koroona-edetabelis on plahvatuslikult kasvanud ka koroonat puudutavate arvamuste hulk.

Lisaks poliitikutele ja erialaspetsialistidele on häälekasse koroonavõitlusse lülitunud ajakirjanikud ja arvamusliidrid, erinevad huvigrupid ja ettevõtted, koolide- ja muude asutuste juhid, rääkimata kirjust nn koroonaeitajate kogukonnast. Hagu kannavad lõkkesse kõigi meediakanalite vox populi'd. Igal ühel oma tõde ja üha enesekindlamaks muutuvad ettepanekud olukorra parandamiseks.

Eks tule tõdeda, et loodus ei salli tühja kohta ja kogu selle laviini põhjuseks on selgete riiklike sõnumite puudus või nõrkus. Tekkinud info- või müravoos orienteerumine on lootusetu, veelgi lootusetum on aga loota, et selline arvamuste paljusus aitab probleemi lahendamisele kaasa.

Äsja nägime kuidas linnapea saatis pikalt valitsuse ja haridusministri, sama tegid linnapeaga mõned koolijuhid ning kindlasti juhinduvad mõnedki nende koolide õpetajad omakorda enda paremast äranägemisest. Ja lõpuks peab otsustama lapsevanem, kes ei tea, keda uskuda. Viirusel on muidugi ükskõik.

Sellest koroonapeeglist vaatab meile vastu meie demokraatia tervis. Meie demokraatia ei suuda otsustada ja kui proovib, siis ei suuda otsuste täitmist tagada. Kriitilises olukorras on niisugune suutmatus eriti ohtlik, sest koroona on vaid näpuharjutus suurema loodus- või tehiskatastroofiga võrreldes, rääkimata sõjalisest konfliktist.

Tooksin allpool mõned mõtted, mis võiks aidata olukorda muuta.

Kõige ohtlikum on peataolek. Kriisis otsitakse eelkõige tuge ning inimesed tahavad kinnitust, et olukord on kontrolli all. See tähendab eelkõige sõnumite lihtsust, ühtsust ja selgust. Kui riigi peas puudub plaan, siis asuvad tuhanded inimesed omapäi vaimseid kaitsevalle ehitama ning tulemus ei tohiks kedagi üllatada. Kord juba loodud kaitsevalle pole aga ka parima teaduse abiga lihtne ületada.

On kahetsusväärne, kui kuuleme pikki selgitusi probleemide keerukusest, ettearvamatustest ja sisemistest eriarvamustest, millesse on pikitud vihjeid partnerite kahjurlusele. Jah, see eeldab juhilt julgust ja palju suurema vastutuse võtmist, ent just seda ongi vaja.

Otsus on vaid pool muna, otsus tuleb ka ellu viia. Ja mõned, kriitilised otsused tuleb ellu viia tingimusteta. Mitte seepärast, et see otsus oleks parim võimalikest, vaid seetõttu, et see hoiab ära halvima.

Kõige ebakonstruktiivsem on väljendada otsustaja(te) sisemisi kõhklusi stiilis: otsustasime küll, aga me kontrollima ei hakka ja loodame inimeste mõistlikkusele. Kardan, et just nii on juhtunud ja see ongi julgustanud eri huvidega inimesi reegleid eirama ja reeglite järgijaid naeruvääristama.

Mida kriitilisemaks muutub olukord, seda isekamaks muutub inimeste käitumine. Enesealalhoiuinstinkt. Seepärast ei saa piirangute kehtivuse üle otsustamist üldjuhul n-ö alla delegeerida, siis rakendatakse neid omakasupüüdlikult ja tihti ühishuve kahjustaval moel. Ühtsed reeglid, isegi kui need on kohati ebaproportsionaalsed, on vajalikud kollektiivse kindlustunde loomiseks, eelkõige aga üldise usalduse tagamiseks, siis ei kahtlustata kedagi ebavõrdses kohtlemises.

Kui nakatumiskordaja on 1,5, siis ei tasu lõputult vaielda, kas rakendada piirangut A, mis vähendab kordajat kaks korda või piirangut B, mis vähendab kordajat kolm korda, või jääda hoopis imet ootama. Tuleb valida ja jõustada see, mis kiirem ja odavam.

Meil on palju õigusi, mille kaitsel me häälekalt seisame, ent vähe arusaamist, kust algavad teiste õigused ning hoopis unustatud on, et oleme kohustatud ka teiste õigusi tagama. Võib-olla ei peaks me kartma ka õigusi piiravaid, kuid vaieldavaid otsuseid – kohtuvaidluses selgub tõde ja järgmine kord on lihtsam.

Ilmselt on selgeks saanud ka tõsiasi, et meie noores demokraatias polegi olnud piisavalt avalikku ja parlamentaarset arutelu erinevate õiguste ja kohustuste tasakaalu üle ja seda mitte ainult koroonakriisiga seoses.

Ka kõige suuremad vabaduste eest seisjad mõistavad liikluseeskirjade mõistlikkust ja kasulikkust. Ja isegi seda, et juhilubadeta ei saa rooli ning roolijoodikute põhjustatud õnnetuskahjud tuleb tal endal kanda. Võib-olla tasuks seda analoogiat rakendada ka koroonareeglite kehtestamisel.

Otsuste teadus- või tõenduspõhisus on loomulikult vajalik, ent ärme looda teadlastelt võimatut. Teadus võib usaldusväärselt ennustada meie otsuste tagajärgi, paremal juhul pakkuda ideid soovitud tulemuse saavutamiseks, ent see on põhimõtteliselt võimetu tegema väärtusotsuseid või kaalutlema tervise ja majanduse huvide vahel. See on poliitikute töö ja vastutus.

Seepärast pole minu arvates tark oodata teadusnõukojast soovitusi koolide sulgemiseks ja ööklubide avamiseks või vastupidi. Veelgi kahetsusväärsem on teha teadlasi nende otsuste eest vastutavaks. Ärme moonda teadlasi poliitikuteks, just see aimub nõudmisest tuua eri huvide tasakaalustamiseks teadusnõukotta rohkem erinevate erialade esindajaid. Teadlaste tehtav poliitika on sama hea kui poliitikute tehtav teadus.

Eestil on põhiseaduse alusel hästi toimiv riik, kus täitevvõimu teostab elik valitseb valitsus. Suurte väljakutsetega toimetulekuks ja raskuste ületamiseks vajame ühist tegutsemist ja just selle ühtsuse tagamine – läbi reeglite kehtestamise, nende jõustamise ja tarvilise otsustamise – ongi valitsemine. Ootan meie valitsuselt palju rohkem head valitsemist.