Paljude meie inimeste jaoks on jõulud vana ilus traditsioon, mille tähendus on eeskätt emotsionaalne - jõulukuusk ja -kaunistused, küünlad, kingitused, koosolemine lähedaste ja kallite inimestega. Juba ainuüksi mõte sellele äratab meis sooje tundeid. Paljudel lisanduvad eelnevale ka ilusad mälestused lapsepõlve jõuludest, mida nad meenutavad veel kõrgeski vanuses.

Eestit on nimetatud Euroopa üheks ilmalikumaks maaks ja kui võrrelda end kristlasteks pidavate inimeste hulka Eesti elanikkonna koguarvuga ning sama suhet enamikes teistes Euroopa riikides, vastab see väide tõele.

Aga jõulude aeg näib ometi teisiti. Ka paljud end mittekristlasteks pidavad inimesed lähevad jõuluõhtu jumalateenistusele, sest see lihtsalt kuulub nende meelest jõulude juurde. Küünlad kirikus, jõululaulud, see kõik aitab nende jaoks luua seda kaunist tunnet, mida nimetame jõulutundeks. Ja mis oleksid jõulud ilma jõulutundeta?

Laialt on levinud on aga arusaam, et religioon on eeskätt miski, mis on seotud inimese tunnetega. Ei saa eitada tunnete tähtsust inimese religioosses elus (nagu ka elus üldse), kuid usk, nagu inimelugi, ei piirdu siiski vaid tunnetega.

Saksa-Ameerika teoloog Paul Tillich on öelnud, et inimeksistents sisaldab endas palju küsimusi, mis nõuavad vastuseid. Suurim neist küsimustest on küsimus inimeksistentsist endast. Kes me oleme? Milleks me oleme? Ja miks oleme sellised, nagu oleme?

Paljud mõtlejad, nende hulgas ka meie suurmees Uku Masing, on arvanud, et võime taolisi küsimusi esitada on ilmselt see, mis eristab inimest kõigist teistest elusolenditest ja teebki inimesest inimese.

Neid küsimusi võib nimetada erinevalt: "suurteks küsimusteks", "inimelu põhiküsimusteks", "eksistentsiaalseteks küsimusteks", kuid lõppkokkuvõttes taanduvad kõik need kõik ühele suurele küsimusele ja see on küsimus meie eksistentsi mõttest. Inimene on olend, kes vajab oma eksistentsi mõtestatust vähemalt sama palju kui toetavaid inimsuhteid ja sooje tundeid.

Kristlikust vaatenurgast kõnelevadki jõulud meile meie eksistentsi mõttest. Nad räägivad sellest, et Jumal sai inimeseks. Kuid kas ütleb see lause midagi kirikukaugele inimesele, kes ütleb, et ta Jumalat ei usu?

Nagu iga teise usundi ja maailmavaate kohta, nii on ka palju stereotüüpe ristiusu kohta. Üks neist on arvamus, et Jumal, kellest kõneleb kristlus, on inimese sarnane superolend kusagil universumi avarustes, kes siis ühel ajahetkel muutis ennast inimeseks.

Kindlasti läbi aegade leidunud neid, kes seda nõnda on ette kujutanud, aga kristlik õpetus ei mõtle Jumalast rääkides siiski taolist olendit, vaid kedagi või midagi väljaspool meie aegruumi, universumit ja teisel pool nii-öelda normaalse inimtunnetuse piire.

See Jumal, kellest räägib kristlik õpetus, ei ole, nagu ütleb katoliku teoloog Karl Rahner, mingi loodusnähtus. Ta ei ole üks olend teiste hulgas, üks nähtus loendamatute nähtuste hulgas, vaid keegi või miski, kes või mis on täielikult teistsugune võrreldes kõige sellega, mida tunneme ja tajume. Ja ometi on Ta kõige oleva alus, ka meie olemise alus ning ülim tõelisus, mis mõjutab nii universumit kui ka üksikinimest.

See mõju ei ole eksperimentaalselt tõestatav ega käsitletav samal kombel, nagu me käsitleme materiaalse maailma nähtusi - see on vaid usutav ning usu kaudu kogetav. Ja ometi võib just taoline usk anda inimelule mõtte ja tähenduse, mida ta enne uskuma hakkamist ei osanud endale ettegi kujutada.  

Kas usk Jumalasse on üldinimlik? Kui "Jumala" all mõeldakse eelpool kirjeldatud superolendit, siis kindlasti mitte, kuid kui mõistame Jumalat nii, nagu Temast on rääkinud paljud kristlikud teoloogid, ei ole see võimatu. Nii ütleb juba nimetatud Paul Tillich:

"Kogu olemise lõpmatu sügavuse ja ammendamatu aluse nimeks on Jumal. Toda sügavust mõeldakse sõnaga "Jumal". Ning kui see sõna teile palju ei tähenda, siis teisendage see ja kõnelge oma elu sügavusest, oma olemise lähtest, sellest, mis teid tingimatult puudutab, sellest, mida ilma mingite põiklemisteta võtate tõsiselt.

Kui teete seda, siis võib-olla peate unustama mõndagi, mida olete õppinud Jumala kohta, võib-olla koguni selle sõna enda. Sest kui olete tunnetanud, et Jumal tähendab sügavust, siis teate temast palju. Siis ei või te end enam pidada ateistiks või uskmatuks, sest siis te ei saa enam öelda või mõelda: elul pole mingit sügavust, elu on lame, olemine on ainult pealispind. Üksnes siis, kui saate viimast öelda täiesti tõsiselt, olete te ateistid, muidu aga mitte. Kes teab midagi sügavusest, teab ka Jumalast."

Selline avar jumalakäsitlus lubab usust Jumalasse rääkida ka inimeste puhul, kes end usklikuks ei nimeta ja võib-olla koguni ei kasuta sõna "Jumal". Aga nad ei peagi seda sõna kasutama, sest "Jumal" on vaid "kirikukeelne" kokkuleppeline nimetus viimse tõelisuse kohta, mis on meie eest varjatud ja mille kirjeldamiseks puuduvad meil isegi õiged sõnad. Ta on keegi või miski, mis jääbki viimselt väljendamatuks, sest nagu ütleb Karl Rahner, Ta on saladus.

Kristlik jõulusõnum räägib meile Jumala tulekust maailma. Me ei pea seda mõistma mingi objekti liikumisena ruumis. Asjadest, mis jäävad tavapärase tunnetuse piiride taha, saame me kõnelda vaid ruumiliste metafooride ja sümbolite keeles, mis üksnes vihjavad nende taga peituvale tõelisusele.

Nii on ka jõulusündmusega. Jeesuse sünd, mida me jõuluõhtul meenutame, on küll ajas ja ruumis toimunud sündmus, mille reaalsuses ei kahtle ka valdav enamik vanaaja uurijaid, kuid Jumala tulek maailm, mida kirik tolles sündmuses näeb, ei ole materiaalne, füüsikalisse maailma kuuluv nähtus, vaid midagi hoopis muud.

Kuulutus Jumala tulekust maailma sündis nende inimeste usust, kes kohtusid Jeesusega ja kelles see kohtumine avas tolle "sügavuse", mida me Jumalaks nimetame. See kogemus oli sellest osa saanute jaoks nii tihedalt seotud Jeesusega ja samal ajal nii võimas, et nad hakkasid Jeesust ennast samastama tolle salapärase väljendamatuga, keda "kiriku keeles" Jumalaks nimetatakse.

Jõulude sõnum ütleb, et too salapärane "miski", Jumal, ei ole jäänud varjatuks, vaid on saanud hoomatavaks Jeesuse isikus ja võib saada seda tänagi neile, kes temasse usuvad - hoomatavaks kui sügavuse mõõde, mis peitub meiski. See mõõde kannab meid, annab meie eksistentsile mõtte ja sihi, sest jõulude rõõmusõnum ütleb, et inimestena ei ole me veel valmis, oleme alles teel oma eesmärgi poole ja teadmine sellest teelolekust annabki meie eksistentsile sügavama mõtte ja tähenduse.

Jõulusõnum ütleb, et meis on peidus miski, mis on meist endist kirjeldamatult suurem ning kohtudes oma vaimusilmas Jeesusega võime meiegi selle leida. Meie ülesanne on see "miski" leida ja see teoks teha ehk teiste sõnadega, saada selliseks inimeseks, nagu me olla võiksime ja oma sügavamas südamepõhjas tegelikult ka olla tahaksime: õnnelikumaks, vabamaks, loovamaks, armastavamaks, ärksamaks, terviklikumaks, mõtestatumaks ja tõelisemaks.

Jõulude rõõmusõnum ütleb, et see on võimalik, sest igavik ei ole lahutatud ajast, meie olemise sügavus ei ole lahutatud elu igapäevasest pealispinnast, sest ühes inimeses, Jeesuses, on Jumal saanud inimeseks, selleks, et me võiksime vaimselt kasvada ja saada aina rohkem inimeseks selle sõna kõige paremas ja sügavamas mõttes - inimeseks, kes usub ja teab, et tema vaimse elu läte ei paitu temas endas, vaid juurdub meie olemise aluses ehk Jumalas.

Jaan Lahe on EELK Mustamäe Maarja-Magdaleena koguduse abiõpetaja, Usuteaduse Instituudi professor ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna kaasprofessor. Ta on kirjutanud raamatu "Sõnum teisest maailmast: Mis on kristluse põhisõnum?" (Tallinn 2020).